Lessons 17.09

So today we had two lessons (different coaches), both were equally challenging, interesting and informative.
First was with a new dressage coach, who I had not had a lesson before, but because of my 'original' coach can't be with me more often than once a month, I have decided to try and get somebody else to come and give me a hand every other week or so, so I would have somebody to bounce ideas off and discuss the ponies with. I was a bit apprehensive to go with somebody new, as I very much adore my current coach and everybody teaches different, so confusion might set in easy, but I actually really enjoyed it!

So with Peaches I had a lesson with Mark, who took some time to look what we usually do and then offered a few very nice exercises on a 20m circle to get our transitions better and more through the body, the neck more relaxed and following the rein contact and the hind leg more active.
What we did: on a 20 m circle in walk going to the right -> left bend, around left leg going right. If and when relaxed, change the bend and bend to the right on the same circle and when relaxed and confident, give the reins steady out of the hand so she will take the hand forward - she is usually not very excited to take the rein forward and telescope her neck out and stretch, but she was quite confidently doing so on the circle occasionally - felt really nice! So after that we progressed on to doing left bend -> right bend -> trot transition. Sitting, bending left, bending right and then walk transition :) (and of course we changed the direction numerous times). I really really loved the fact that she got quite stable. She did though get a little bit behind the leg, which is very unusual for her, but I am quite sure it's to do with her finding her balance at the moment. So we built the trot a bit on the circle with me in jumping seat, then straight and rising and asking for a long low stretch with adding a bit suspension and then eventually built up to canter in half seat, which she didn't necessarily understand a lot, but whereas often she otherwise panics through the canter transitions, she was actually quite nice to the right, to the left she did a bit of head tossing and running away, but it was ok. All in all I reallllly loved that we included the jumping seat as I felt her go more swingy when her back was freed of my ass :) I also very much appreciated the fact that we took things rather slow, nobody was overpushed, nothing was rushed, everything was made rather easy for her and I felt her gaining confidence! Very good experience, can't wait for the next lesson (won't be next week, as my original coach is coming then wheeeeeee). But I was very pleased! really! (I don't think I say that lightly)


Then a few hours later was the time for mr to jump. So we have quite regular lessons with Katy with Render to do some jumping,  I should definitely write the notes down from these lessons as well, I don't know why I have not... My back is in a shitty condition, and I loved it how she just.. picked up on it immediately. She's a talented lady! So after the first lap of trot she was like.... you are collapsing through the left shoulder and holding your back stiff - what's going on?? hahah.. well, I didn't know what was going on, as I don't think I've injured myself, but possibly just overworked a bit (old age) or something similar. but she gave me some cool exercises and also let me just look over my shoulder in trot every time I got my shoulder stiff, so I would have to move it back and relax it - was quite helpful! Also, she let me put the hand behind my back in trot so I would open the muscles up. Ok, so on we went, Render was quite ...meh in the canter, didn't really work, didn't bend the hocks and was kinda lazy :) and behind the leg, as he tends to be very often anyway. Tried fixing it, didn't realllly manage to get him a ton better, but once we started jumping, the energy got there. We tried to build the canter up a bit and it did get a bit better. So, the exercise we had today was a row of jumps on the centre line. I have a 20x40m arena so the turns were very tight and as if that was not hard enough (it REALLY was), the jumps were quite high up there, so not a lot of time to straighten my steed :) we had a pole, a vertical, a pole, a cross rail, a pole, a wideeeee oxer and on the landing two poles one on each side, but relatively narrow corridor to land to.  and the difference we noticed when I came fron left or right lead was huge. So every time I came from the left canter, we managed to hit the first pole fine and when that happened, all the jumps worked out great. Well, once or twice I didn't get him completely straight before the first pole and that meant we had a few wobbles, but he worked his little ass off and didn't touch a pole once! On the right hand, though... I really struggled to get him to the first pole correctly and he fell onto the right shoulder and then pushed off unequally with the hind legs, once or twice we touched the first fence etc. So it was quiteee sloppy and I failed to support him and get him to bend around my leg, instead he just fell and ran, sped off and did what he liked to do - jumped. So we stripped it down a little and I did a few canter transitions just before the corner, so trot until the corner, canter, and instantly turn. Even that was not really enough so we took it even more simple and we approached in the trot (something I always find hard and intimidating) and that worked a treat! trotted over the first pole, landed in canter after the first fence and figured it out perfectly after that! so approached from the right, continued in canter to the left, approached from the left and finished then! what a star that pony is when he is jumping. I'm a bit terrified about what will happen once we move onto longer courses - how will we ever manage then with the turning and tempo and everything, Mostly me. I felt quite insecure today as it was a hard exercise and I did not want to let the pony down and take away his ever-so-amazing attitude towards jumping and the joy he shows for it. I will do my utmost best to keep it that way and I will try and take it slow while Katy keeps challenging us and raising the jumps, haha :)

Anyway, that's all for today, on 25th I have two lessons with M. So hopefully I will still have the motivation to write things down after that.

cheers!

“Act as if what you do makes a difference. It does.”

Today I had a lesson. Well, to be fair, I actually had three lessons - one on all of my horses. I have decided to try and write down notes about the lessons for myself so I would keep things in focus and work towards the goals set during our lessons.

I am ever so thankful for the time my coach gives me, She is an incredible woman, who is ever so busy, so I feel very privileged, supported and happy. She provides me with the encouragement and tries to ask more positive thinking from me - it's something that doesn't come really easy for me :) But there we go, I do try! For the sake of the time she 'loses' over coming out to see me and my three ponies.


So we started with JJ, who she had not met before. I had told her shortly about our issues and we started with very gently working her on walk-stop-walk transitions using corners. We did some bigger and smaller circles. Note to self: more smaller circles, she finds them a bit difficult, so.. be the constant there. Also make sure that the shoulders are turned to help her understand. And tried to catch her shoulder when it fell out, which worked fine. To be fair, she completely showed only the very very best side of her today, and that being said it made it very difficult for me to get my questions answered regarding what to do with scenarios a/b/c.. :) But I thoroughly enjoyed the ride and the lesson. I need to ride her more forward, a lot more forward. I'm so used to riding ponies that I just somehow keep ticking over with her instead of making her off the leg and getting her forward, as when I do that, it seems fast and far and quick! M. Really liked her and said she is excited to see her on her worse days! So... umm. hopefully we will have many good days before the next lesson, where she is allowed to show the more difficult sides of her. All in all very positive experience and a clever lady!
- more forward
- check own shoulders
- fix down transitions!

The next one in line was the little fat wildo. Render needs currently 5 minutes on the lunge before you get on him to avoid bucks. hurrah! Anyway, that done he was actually also a very sweet ponyboy today! Worked his little fat ass off for me and we got some rather satisfying results, as M said at the end of lesson. Due to his build and big front end he is bound to get front heavy and downhill. Also he is very much behind the leg, ignores you the first two times and zones out. So a lot of transitions! And I mean, we really really did a lot of transitions, mostly trot-canter-trot-canter on a 20m circle, at least 2-3 transitions per circle. He started to get lighter in the hand eventually and was quite a try hard! M. also said she quite liked the pony, but to be fair I think the favourite of the day was JJ (for both me and M.). Anyway, we did barely anything else, as we were entirely sucked into the transitions. Did a couple of lengthenings in the end and checked that he is getting a bit quicker off the leg, which he did :) So all in all very pleased with him, but
- more forward, more reactive (!!!)
- fold the neck more, as he will otherwise just sit on the front
- shorter reins (by a lot!!) and pelvis-elbows working together so he can't pull me out of the saddle!
- every single time you 'click' you should be using the whip to tap instead..

By the end of the second ride I was already rather tired, hehe... given that R is a LOT of work currently. Hopefully it'll not stay like this, as it's not always been like that.

Last but definitely not least was the little Peachy lady, who I have had numerous lessons on before. M knows Peachy well and has been great teaching us the ropes and supporting me through my soft moments, where she just has her tantrums and I am confused. So today we worked on softness and canter. We do a lot of quarter lines due to her being so wobbly and as always, she was very unpleased with the contact so did her head flicking and tossing quite a bit. It did get a bit easier through the ride. We also tried a bit of leg yielding on the cut corners and also on the straight lines, it went rather smoothly to the right, was a bit more difficult to the left (in trot). Canter has been a bit difficult for us, as she likes to tank off with me and dive very deep and unseat me in the sense of just pulling me out of saddle, Well, we tried to avoid these situations and it wasn't all that bad. What was bad, though, was straight lines in canter :) Oh my.. We didn't even do quarter lines, just... plain old straight down the line ones. She was throwing shapes and her head around and wobbling in and out, but eventually it also got a bit better. What we did love, though, was the canter to trot transitions! She did them AMAZINGLY! seriously! I sat, and she came back. perfectly. didn't rush, didn't panic, didn't throw her head! What a good girl! And it wasn't like a lucky one, but she constantly did good transitions from canter to trot! I'm beyond proud :) So we are going out to compete on Saturday again... :) Surely will not beat the score of the last time, as the set up is different and it will be a bit difficult for us to survive it, but... hopefully we can manage 60% Anyway
- keep the hand stillllll when she has tantrums
- support with lower leg
- try riding straight lines in canter, lift inside (right) hand, when she goes all loopy
- 10m circles to get her to balance!
- get her used to rider having a whip!


So these are the 'to-do' items for the next few weeks. I'm not sure when I'll have the chance to get the lessons again, but I can't wait. I'm even a little bit sad that it's over and am plotting to maybe take Render over to my coach's yard (and the yard I was at, before) next week at one point. Not sure, if it'll happen, but would be a good thing to try. It's just a loooong drive.

I'll add a few random pics to lighten this up. Hopefully by the time I've had the next lessons I have not forgotten that I should write down the main points to improve and maybe, just maybe... I will actually even try and write down how I got on with the ones I wrote down today!

Peachy is.. :)

Nii kaua on aega läinud mööda eelmisest postitusest, seda sajal põhjusel.
Et ma selle kirjutamisega täna ka lõpule jõuaks, ma ei hakka pikalt mingit üldist juttu ajama.

Lühikokkuvõte lähikuudest - Tunnen puudust Rooninist, nagu väikse teenageri tunne on, tahaks jonnida jms. Aga ei hakka.

Peaches on väga vahva - minu uus poni. Eks näis, kui pikalt meie koostöö kestab, praegu igatahes lõpp ei paista, alguski pole veel väga paistma hakanud... Naudin teda juba palju, aga mära tundma õppimine on minu jaoks ikka hoopis miskit muud ja ...päris huvitav kogemus! Oleme vaikselt sadulata tuterdanud, mis alguses nõudis palju julgust minult, nüüd juba on nagu selline ok-tsill.
6ndal märtsil tuleb ka sadulapassija, ehk siis saame vaikselt ratsutama hakata. Ei jõua enam oodata, ma ei olegi väga ammu nii pikka ratsutamispausi pidanud.

Okei, nüüd räägin Hesteri 'yard tourist' nagu plaanisin.
Sain Ekkelt sünnakingiks sellise külastuse, käisime ja kuulasime/vaatasime 6-te erineval tasemel hobust treeningus, kellest ühega ta sõitis ise.  Nüüd on päris pikk aeg juba sellest möödas, sest ma olen ...aeglane blogija, aga... ma proovin järjest läbi võtta hobused, millised nad olid, mis trennis tehti ja kuidas mulje jäi.

Esimesena alustas noorhobune, kes nüüd siis on 5-a, kellega Dujardin võitis 4selt mingi noorhobuste tshempionaadi moodi asja. Suur, kõrb, suht tugev hobune, super sammu ja galopiga. Temaga trennis keskenduti lõdvestumisele, sellele, et selg oleks ka liikuv, mitte krampis ja üleminekutele. Nii allüürisiseseid kui ka allüüride vahelisi üleminekuid tehti palju. Suurim rõhk oli sirutamisel, mida tehti ainult trenni lõpus, sest tegemist noore sporthobusega, kes pidi olema küll väga chill ja tore, aga ta ütles, et üldiselt nad noortele õpetavad sirutamist ikkagi ainult trenni lõpus 'for safety purposes'. Üldmulje oli nagu et... tore hobune, aga erilist vau-effekti ei tekitanud, st ei olnud nagu väääga minu tüüpi hobune :) Aga tore oli vaadata. Kohati oli töö ikka vertikaali taga, aga that was to be expected, sest sageli noortel on veidi lihtsam ennast seal kanda. Üldiselt kõik oli pehme ja tore ja suht relaxed. Hobusele anti selged juhtnöörid ja väga konkreetne tagasiside - kui midagi sai piisavalt hästi, tuli kiitus. Ainus asi, mis oleks tahtnud näha teisiti veits, oleks olnud see, et sirutades oleks nagu avatum olnud eest hobune. Aga see on puhtalt minu, lihtsureliku, arvamus.

Teine hobune oli sharp ja suur raudjas mära, kellega sõitis mingi kolmevõistleja. nende hobune küll, aga ta oli suht julgelt neid kõiki seal lennutanud, niiet :) Too kolmevõistleja oli suht lahe noor tüüp, ilusti istus ja lahedalt sõitis. Kuna ta oli nii sharp, siis natuke proovisid teha traversit ja natuke sääre eest ära, enamik töö toimus galopis. Rääkis sellest, kui tähtis on hobust sirgeks sõita ja tegid peegli ees veits harjutusi selleks ka. 6 aastane hobune. Pärast sama värk, et relaximised jne. Temaga mingeid suuri ahhaa-momente vist nagu ei olnudki, aga oli põnev jälgida igatahes. Selline korralik silmapunnitaja oli, hehe :)

Kolmas hobune oli järgmine noor, kes mulle megalt meeldis. St endale ei tahaks, aga no vau. 8? aastane. Pidi olema üks keerulisemaid ja see ka paistis. Elab 24/7 õues, nad ütlesid, et muidu vist ei saakski eriti ratsutada temaga. Tal pidi olema ka shivers, aga ei pidavat segama töö tegemist. Väga tundlik hobune ja seda nii heas kui ka halvas mõttes. Mulle väga meeldis see, kuidas hobuse iseloomu ja eripäraga oldi arvestatud. Samuti on hobune mööda euroopa võistlusi kaasa reisinud ja samas pea mitte ühtegi starti teinud. Nüüd alles hakkab vaikselt võistlema. Nende põhirõhk ei ole noorhobuste sõitudel vaid sellel, mis tuleb hiljem, seega nii äreva hobusega ei ole neil olnud huvi teha varem starte, kui nüüd, kui asjad toimima hakkavad. Carl ronis selga, võttis enne kannused ka maha ja ma sain suu ammuli vahtida, kuidas KÕIK asjad juhtusid imeväel. Piaffee ja passaaži üleminekuid harjutas veidi, galopi piruette harjutas veidi, jalavahetusi harjutas veidi. Rääkis juurde, mis teeb ja miks teeb. Tema puhul põhiline oli see, et hobusele anda võimalikult palju jälle tagasisidet ja tuge ja kuna nii tuline hobune, siis ta sihilikult harjutab seda, et jalad saaksid ümber hobuse olla. Väga ilus oli vaadata, hobune oli väga püüdlik ja reaalselt ei mingit suu avamist, ei mingit stressamist. Paar üksikut korda nägin, kuidas ta korra sabaga vehkis, aga nagu väga... jah, vau :) Väga äge!!

Neljas oli selline, kelle koju kaasa viiks. Charlotte Dujardin aktiivselt teeb taga kõrgemal tasemel juba starte ja kindlasti kunagi kuuleme tast rohkem. MSJ VIP. 8? vist ka. Tuli, tegi soojendustraavi ja nägi välja selline...suht tavapärane. noh, mulle muidugi meeldis, sest pigem pisike, kerge mära. Selline nunnu :) Ja siis võeti kontakt ja hakati tööle ja hobune muutus kardinaalselt. See, kui öeldakse, et samm ja galopp peab olema olemas ja traavi saab töötada üles on nagu... teadatuntud tõde, aga niii selge visuaalse pildina pole ma seda varem näinud. Väga huvitav! Temaga töötasid nad põhiliselt traavis, tegid palju erinevaid külgliikumisi, pikemalt peatuti erineva nurga all küljendustel, mis sujusid tal väga kenasti.

Viies hobune mulle eriti ei meeldinud. See ei olnud ka nende hobune, kuulus seal nende ühele ratsutajale. Oli teinud just oma esimese Grand Prixi stardi ja töötasid selle kallal. põhiliselt jalavahetuste kallal tegid tööd ja põhiline probleem oli seal ratsaniku kiirustama hakkamine. Töötasid veidi selle kallal, et üle ühe jalavahetused ei läheks rahmeldamiseks vaid et ta hingaks ja ootaks ja suht selgelt oli näha, kuidas ta nagu sirge lõpuks vajus mõnusasse korrektsesse temposse ja lõdvestas. Hobuse jalavahetused läksid ka siis ühtlasemaks :)

Viimane, kuues hobune, ei kuulunud ka neile vaid sellisele ratsutajale nagu Sonnar Murray Brown ja hobune oli Erlentanz. Fakkkk, see oli niiii lahe hobune!! ja no see tüüp istus nagu mingi nukuke seal. täiega lahe paar, mulle nii meeldis. Nad töötasid paljude erinevate väikeste asjade kallal, galopipiruetid ja küljendused ja suunamuutused. https://www.youtube.com/watch?v=1-5jQJwhkMg see hobune :) Seal nägi nii suur ja võimas välja. Võib-olla ainuke asi, mis ma oleksin tahtnud näha veidi teisiti, oleks pehmem kangiratse?... Aga no jälle, see on minu väga random arvamus.

All in all - väga tore ja motiveeriv kogemus. Hea meelega vastan küsimustele, aga praegu pikemalt ei heieta, muidu jääb jälle postitamata.

Lisan mingeid pilte ka for funsies.

Kaua oodatud.. :)

Ma ei jaksa rääkida sellest, kuidas ma ei ole kaua kirjutanud ja kuidas ma oleksin võinud seda teha juba mõnda aega tagasi. Ma proovin hoopiski teha mingi lühiülevaate ja olla productive in this moment.

Viimane postitus oli juulis. Juuli oli tore, mul oli siis nii palju lahedaid hobuseid sõita - suvi oli üldse väga vahva (kuigi super palav). Ma olen väga siiralt tänulik hobuseomanikele, kes oma hobused mulle usaldasid.

V oli minu neiu, kes tuli metsikuna ning on nüüd uues kodus ja maastikuboss. Naudib elu ja on osa perekonnast, tähtis, hinnatud ja armastatud. Kui inimesel on võimalik mõjutada ühe hobuse elukäiku nii palju, siis lucky that person must be. V-vorsti nüüd poolakad ei saa ja kuigi see on vaid üks tilgake nendest, kes vorstindusse lähevad, siis minu nunnu tilgake. Seega vaatamata veidi shakyle algusele, she turned out just fine!

R on omaniku juures tagasi ja ega ma ei teagi, mis ta teeb. Kolis augusti lõpus mu meelest, aga ma ei mäleta päris täpselt. Saduldamine sujus väga kenasti ja temaga mingeid probleeme ei tekkinud.

Roonin oli mul oktoobrini, käisime veel Säreveres täkkude hindamisel pärast ta koju kolimist. Puhkas kodus nädalakese ja siis kohtusime uuesti Säreveres. Päris huvitav oli, haha. Ei saa öelda, et ma ei oleks temaga rahule jäänud, kuigi võib-olla ta ei näidanud ennast kõige paremini. Samas arvestades olukorda, ma ei tea - mina ikka jäin väga rahule. Kordetasin ette, ei mingit reaktsiooni, läksin siis selga ja no kohe kõigi (hindajate, pealtvaatajate) ees tehti seeria pukke (ei midagi suurt, turjakaid), mille lõpus jäi poni seisma. Panin siis uuesti sääre vastu ja tegime uuesti turjakaseerja. siis tuli I ja jalutas meid mõnedkümned meetrid käekõrval ja pärast seda oli kõik timm. Peegleid kartis ja noh natuke kisas ja oli pinges, aga no mida oodata. Ma sain teada meie minekust ca 2 nädalat enne seda, seega mul oli ainult nädal taga veel selles valguses trenni teha. Ma ei tea, noor täkk, I was very pleased how he tried. :) Ma panen siia lingi mingi trennivideo juurde ka, muidugi on seal palju puudujääke minu poolt, sest ma ka lihtsurelik siin :) aga no I do try, if that counts for something. https://www.youtube.com/watch?v=lxDquNfKSNo  - igatahes. Temaga sõitmise lõpetamine oli mulle päris kurb, meil oli koos väga tore ja ma igatsen teda palju. I also felt like our energies matched well and we got on great. Eelmise suve suurtest murekohtadest saime sel aastal jooksuga mööda ja saime asuda töötama asjade kallal, mis olid juba natuke vähem titekad. Kõige lahedam poni! Aa, ja hüppasime vahepeal ka, väga lahe oli!

E oli ka väga tuus poiss, saime trennitada suve jooksul päris palju ja saime ka treeneri käe all veidi pusida, mis oli mulle nii mõnus ja tore ja vajalik. Mulle tundus, et vaikselt tekkis suve lõpupoole juurde ka motivatsiooni koostööks, mis oligi minu jaoks initial hope and destination.

Suve jooksul sündinud varsad on nüüd juba suured poisid, Jassu on I juures ja Beebid praegu veel Etiga. Loodetavasti mitte enam pikalt.

Aramisel on tore 14-aastane Alexandra, kes käib ja tegeleb ja hoiab tal silma peal - ma arvan, et neil on koos tore. Aramis saab palju kommi ja saab puhastatud ja see oli minu jaoks põhiline. Teda kaasa võtta oleks olnud väga ebapädev otsus, teades kuidas ta eemisel korral transpordi tõttu haigestus. Pealegi, ta on nö pensionil ja sai jääda oma koju oma sõprade juurde. Raske pole siin talle midagi, ainult minul oli veidi keeruline ära minna, arvestades seda, et ...15 aastat oleme koos olnud. Aga tean, et tal on kõik okei.

Render tegi just oma laheda ja armsa Evaga esimese stardi ja jätkab vaikselt võistlemist nüüd ilmselt. Render on Eval täisrendil ja minul on tore ja muretu. Eks näis, mis tast saab, kui suvi lõppema hakkab.

That's all my horses from the summer.

Edasi Inglismaa juurde? Oeh, it's already getting very long :)

Kolisime Nov alguses. Käisime saksamaal ja inglismaal teepeal erinevaid hobuseid-ponisid proovimas, et täita Roonini kujuline auk südames ja mingi otsuse ka tegin. Mul on tegelikult albumitäis videoid nendest proovimistest, päris huvitav oli kogeda nii erinevaid värskelt saduldatud hobuseid. Nalja tegi minuga ainult üks, kes oli kõvasti kõige kauem sadulas olnud. Enamik oli 3 nädalat - 2kuud sadulas, üks oli siis aastake. Igatahes, kel huvi, võib küsida video linki ka.

Valituks sai Peaches, kuigi pean ütlema, et väga tihe rebimine käis ühe 7-aastase mära ja ühe 3-aastase mära vahel ka. 7-aastane oli megaaaaaaaaaaatuus, aga suht viitsütikuga pomm, väga energetic, väga forward, väga õpetlik. Mul oli ta seljas megaaahea tunne ja ma väga väga nautisin teda. Sellist tunnet keegi teine mulle ei andnud proovimisel. 3-aastane oli hobune, mitte poni ja tema jäi valikust välja lõpuks lihtsalt sellep, et ta on 3 ja kuna mul on praegu ainult üks hobune ratsutada, ma tahaksin...rohkem teha kui kolmesega saab. Mis siis,m et 3-ne oli sama kaua sadulas olnud kui Peachy.

Peaches sai valituks, sest tal on megahea samm ja väga okei galopp. Ta meenutab mulle natuke naisAragoni hehe. Ja no ta tundus selline tore ja suhtlev ja armas. Väga paljud proovitutest tegid nägusid sadula peale või olid mingi pahurad kuidagi ja see oli minu jaoks NII üllatav. Ma pole ammu näinud sellist asja :) Peachy oli ainuke, kes mingeid negatiivseid emotsioone töö suhtes ei ilmutanud - see minu jaoks oli üks peamisi positiivseid omadusi tema juures. Ja no see samm. Mul pole varem sellist kogemust olnud, et ma sõidan hobusega sammu ja tunnen, et ma tahaks veel pikemalt kõndida, mitte ei ole juba soovi alustada traavitööga.

Nüüd on Peachy siin Inglismaal meiega, ratsutamisega pole veel saanud alustada. Arvestades seda, et ta on ainult kuu sadulas olnud.. I kinda wanna get on with work, sest... she is a bit hot :) aga no praegu on haigus ja sadulat ka pole ja sada häda nagu ikka. Ütleme nii, et ma ei ole harjunud nii hobusevaese eluga ja it's slowly getting me down. very down :)

See selleks. Muidu on elu vist suht ok. Siin on ilus, Kudi jõudis ka Eestist siia - see on nii vahva! Pikaajalisemaid plaane me veel ei tea, aga vähemalt aastake tahab Ekke siin kindlasti olla ja mis mul selle vastu ikka olla saab :) Loodan kunagi ikka ratsutama hakata, sest ...I'm struggling to find anything else in the life I want to do as bad as I want to play with ponies.

Ma lisan mingi kuhja pilte ka :)

When the only tool in the toolbox is a hammer everything will look like a nail, but it is lousy for tighten loose nuts.

Hei!

Piinlik alustada, aega on mööda läinud veidi rohkem kui palju.
Muutunud on vahepeal palju, nii mõnigi minu armsatest hobustest on kolinud uude koju, nii mõnigi tore hobune on leidnud tee minu ellu (kuid ei ole minu omandis) ja üldiselt ... nothing is really the same. 

Uude kodudesse on kolinud armas Kohvike, armas Aragonike (must say, that broke my heart a bit),  armas Mõnku. Riksil on ka uus omanik, ent kolinud ta praegu ei ole ja lisaks sellele veel härra Render on täisrendil ning aastakese pärast ilmselt samuti uue kodu otsinguil. Minule on praeguse seisuga jäänud Vilu (kes on ka just müüki läinud), Jassu, pool JJ varssa, Aramis. Lisaks on meie perekonna oma ka Eti ja Etibeebi, aga nende ametlik omanik on Ekke-mees, seega I can cheat and say et I have less horses than I do. Päris suured muutused I suppose ja kuigi neid on olnud väga raske ellu viia, olen ma praegusel hetkel rahul nendega ja tunnen, et otsused on olnud õiges suunas. Ainuke asi, mis nukraks veidi teeb ongi see, et härra Aragon on mujal. Aga ta on armastatud ja hoitud ja tema omanik on väga tore perekond, niiet no reason for me to be sad about it :)

Lisaks enda hobustele on mul praegu saduldada R., sõita Ronn ja E. Noh, ja teoorias Viluponi ka (kahjuks jõuan temani veidi liiga harva... aga proovin ennast ikka parandada.. siiamaani edutult)

Viluponiga on asjad läinud nii ja naa, pigem siiski hästi. Ta on olnud äärmiselt tore sadulast, maast on endiselt vahel veidi arg, aga ei midagi hullu. kõige suurem mure vist ongi olnud päitsete pähepanekuga karjamaal ja kuna ma temaga enam üksi ei tegele vaid jagan teda natuke siin, siis on tal lihtsalt karjamaal päitsed peas. Veidi ehk on kergema vastupanu teed minek, aga kerged teed on vahepeal ikka päris mõnusad, no puhkamiseks või nii. Ta on hästi armas, veidi omapärane, aga terane väike märake, ma loodan nii väga, et ta saab endale väga toreda kodu ja she will be loved and cherished and not misunderstood. No ehk siis täpselt sama, nagu ikka - I only need them to be loved and cared for ja siis I'll be happy. Või noh, they will be happy, which means that I will be, as well.

R. läheb tasapisi sadulasse, on tore ja tubli ja eeskujulik olnud so far. Nunnuponi :)

Ronnu on sel aastal juba veidi suurem, teeme trenni ka vahepeal täitsa asjalikult ja no ta on ikka megavahva! Sel aastal tunduvalt rohkem täkulik, nagu oli ka arvata, aga vahva ikka. Pühapäeval on meil kodus väiksed treeningvõistlused ja proovin seal osaleda nii E kui ka Ronnuga, eks näis, kas ja kuidas me ellu jääme :) Olen võtnud Jussilt praegu trenne mõlema mittebeebiga ja olen päris nautinud trenne. Noh, nüüdseks juba kaks korda - hehe. Loodetavasti varsti ikka jälle ja siis saab meist ehk kunagi asja ka.

E. on suur ja tore ja nunnu ka. Natuke keeruline mulle sõita, sest veidi kipub olema uimps ja tuimps, aga me teeme tööd ja proovime saada natuke edasi ja toimivaks without big spurs. Ega liiga lihtne ei ole küll, ausalt öeldes ja noh, mul on vähe kogemusi selliste asjadega, aga proovime ja pusime.

Ma ei teagi, ma praegu postitan selle ära ja proovin mõnel päeval kirjutada trennidest ja võistlustest ja kõigest, I just know, et kui ma seda siin praegu ära ei postita, siis jääb jälle postitamata ja next time I'll be here it's winter already :)

Lisan mõned pildid ka.

ah, also thanks for the patience and still being interested jee :) Ehk ma kunagi suudan kirjutada veidi põhjalikumalt ka taas.

Week 4 done

This post is password-protected:

Week 3 done

This post is password-protected:

Something else

This post is password-protected:

A good spicy challenge strikes a balance between flavour and fear.

Ehk siis uuest väljakutsest, elust ja ponidest. Vahelduseks.


Pärast pikka pausi on ehk aeg veidi kirjutada sellest, mis vahepeal juhtunud on ja pikemalt peatuda uuel väljakutsel.

Ma olen alati olnud pigem püsimatu inimene, mul on raske olla paigal ja rahul ja tiksuda. Kohe kui aasta on täis, peab olema muutuseid või väljakutseid, et ma oleksin rõõmus ja rahul ja tunneksin, et töötan millegi suunas.

Käisin vahepeal korra Saksamaal, ühes suures ja väga tuntud ponitallis ratsutaja kohta proovimas, mis oli väga tore ja tööpakkumine oli väga ahvatlev. pärast pikka kaalutlemist sai ikkagi otsustatud praegu jääda Eesti, suures osas selle tõttu, et härra on ju Eestis ja omad loomad ka. Üksinda kolimine ei tundunud mulle väga tore, kuigi töö oleks olnud mulle väga õpetlik ja väljakutsuv.

Uuest väljakutsest siis. Mul on kaks poni, kes on 7-aastased ning minuni tulid nad täiesti tegelematutena, st ei ole kordagi elus nööri otsas käinud, ei ole värgitud, ei ole inimestega mingit tegemist teinud. Mõtlesin küll, et kas julgen võtta nii vanu ponisid, kes on täiesti tegelemata aga üldiselt väljakutsed on midagi, mis mulle tavaliselt huvi pakub ning ka sel korral sai uudishimu hirmust võitu ja ponid on nüüd juba nädala minu juures olnud.

Olen mõelnud palju, kui detailselt või millest üldse täpselt kirjutada ja ei olegi mingit head otsust vastu võtnud, aga mõtlesin, et proovin panna igal nädalal kirja lühidalt meie nädalased edusammud ja tagasilöögid, ehk ka väikese põhjendusega, kui suudan seda leida ja proovin teha ka nädala jooksul väikse video (või, kui tuju on, siis rohkemgi). Praegused videod olen youtube'i üles laadinud, aga need on registrivälised ja ma neid niimoodi laiale maailmale vist jagama hakata ei plaanigi - proovin teha mingi sellise playlisti, mille linki saab minult või mille äkki panen kommentaaridesse vms. Praegused kaks mingis listis veel pole, pean uurima, kas annab üldse sellist asja teha.

Igatahes - proovin siis nädalate kaupa lihtsalt rääkida meie tegemistest ja sellst, kuidas ja mis me teinud oleme ja mis on läinud hästi ning mis halvasti.

Esimene nädal läks isegi paremini, kui ma oleksin lootnud. kordades paremini. tagasilööke on olnud vähe ja põhiliselt on aeg kulunud sellele, et tüdrukuid tundma õppida. E on hõbemust mära, pisem kahest. E on tunduvalt enesekindlam ja üldiselt suht tsill mama. Temaga ma oleme teinud nädala jooksul tutvust päitsete, surve, esimeste jalgade tõstmise, igalt poolt puhastamise, sprei, kilekoti, valtrapi ja ratsaniku raskusega (käisin hetkeks ka seljas) ning korra käisime ka nende minikoplist väljas jalutamas, mis sujus üllatavalt hästi. Olen väga uhke tema progressi üle - ütleme nii, et vast esimest korda elus ma julgen olla nagu suhteliselt rahul isegi tehtud tööga, olgugi, et tehtud on alles nii väga vähe, on see olnud puhas rõõm ja minu jaoks nii väga huvitav ja tore. Tegelenud olen ma nendega saabumise päevast alates praktiliselt iga päev (1 päev jäi vahele) ja enamikel päevadel ca 20-30 min hommikul ja ca 40-60 min õhtul, seega pole neil olnud palju võimalusi omaette konutada. Olen jätnud kommide andmised jms kõrvale seniks, kuniks ma tunnen, et ma saan neile julgelt öelda, et "ära nilli" - st vajaduse korral muidugi - nii, et see neid äärmiselt ära ei ehmataks.

V. on võik neiu ja temaga on asjad palju keerulisemad. või kas just palju, aga keerulisemad. Me oleme proovinud tutvust teha päitsete, harjade, valtrapi, kilekoti, kõrgemal seisva inimese, teki jms asjadega ning enamik on olnud lõpuks ikkagi edukas, ent kui Kohvi juba tuleb suht hea meelega juurde ja nööri külge panemine on okei, siis Vilu on endiselt väga reserved ja arvab, et ma tahan teda kindlasti praeks teha. Tema puhul alguses ikkagi jalad käisid ja hambad ka. Ta on väga ebakindel ja kõik võtab kaua aega. (No ei saa vist tegelikult öelda, et kaua, arvestades seda, et ta on olnud siin ainult nädala.) Sellest hoolimata ma väga naudin temaga töötamist. Suurim tagasilöök on olnud see, et ma võtsin ka tema koplist välja, käisime ja uudistasime ja kõik läks suurepäraselt, kuni ta mingi hetk tõmbas lahti. Mitte, et see oleks mingi maailma lõpp, aga ebavajalik oli see kindlasti. Olen vaadanud videot sada korda ja proovinud analüüsida, et mis selle põhjuseks on või miks see juhtus ja ma tegelikult päris täpselt ei saagi aru. Ta oli väga ärev ja ehmus mitmeid mitmeid kordi käe kõrval enne ka, aga kordagi ei tekkinud sellist trotsi, ehmatas ära ja rahunes maha ja oligi okei. So that's the sad part - I feel like I let her down, aga not sure really why. Tal on raske mind usaldada ja tal on keeruline uue elukorraldusega leppida. 7-aastane hobune on ikkagi väga väljakujunenud isiksus ja temaga nullist alustamine on minu jaoks keerulisem, kui noorega alustamine.

Üldjoontes aga võib öelda, et nädal on läinud kiiresti, töökalt ja väga paljude uute teadmistega. Uusi teadmisi oleme saanud me kõik - mina ja ponid. Ja ei ühtegi kahetsusmõtet - see on vahva väljakutse ja ma tõesti loodan, et ma suudan neist korralikud, eeskujulikud ja vahvad ponid voolida, kes lõpuks on enesekindlad ja rõõmsad olles inimesega kontaktis.

Küsimusi ja ideid võite jätta, see oleks mulle põnev. :)

2018

Enne kui ma hakkan rääkima sellest, mis tulevik toob või mis eelmine aasta mulle meeldejäävaks tegi, jagan ühe video.


https://www.facebook.com/217250145013746/videos/1771080242964054/
Näidake seda oma trennilastele ka. Mulle on kirjutanud paar noort ratsanikku mõne poni kohta ja kui lapse esimene küsimus on, et kui kõrgele hobune hüppab (jep, kui kõrgele...) või et kas ikka hüpata ka saab kohe, siis kaob mul suhteliselt ruttu ära igasugune tuju või viitsimine sellega edasi tegeleda. Muidugi loogiline on see, et laps ise ei mõista, mis valesti läks, ent kahjuks on see arvamus, et hobusega võib teha ainult asju, mis endale meeldib, tihti kuhugile ajusoppi jõudnud juba enne, kui laps on ratsutanud piisavalt palju, et isegi hüppamist alustada..
Okei, ma proovin nüüd mitte edasi takerduda sellesse teemasse ja jätkata rohkem enda mätta otsast.

2017 was a pretty wild ride with some mountain high ups and 6 feet under lows - all to the extreme, both sides. I found so many extremely lovely people, some of who I can proudly call my friends, and I got to ride and work with so many absolutely amazing horses - Could not have dreamed about more.

2017 tõi mulle nii palju rõõmu, aga ka piisavas koguses pettumusi - pettumused mostly about horses being unhealthy, so worries.. Aga see käib asja juurde ja with so much excitement and love in one year, I should just take it as a marker to show that all good comes with a grain of salt. And it's not bad.

Inglismaa, White Hill, ladies, babies, kids, ponies, friends, Render! That's only the shortlist of all the excitement. :)


2018 saab olema a rollercoaster, for sure. Tulemas on kaks beebit, esimene juba aprilli lõpus/mai alguses, teine veidi hiljem. Pole isegi veel otsust, kas ma olen ise Eestis või võtan vastu töö välismaal. Ma ei tea, kas ma lähen uuesti õppima ülikooli (hobusealaselt, muidu.. very interesting!), või ma ei tee seda - tundub, et praegusel hetkel on mul rohkem küsimusi kui vastuseid. Õnneks on mõned asjad, mis on kindlad vaatamata kõigile neile küsimustele, mis praegu veel õhus on, näiteks ARAMIS, näiteks Ekke, näiteks see, et hobused, ükskõik kus, on endiselt imelised ja nendega töötamine ja aja veetmine on suur privileeg, mille eest olen tänulik alati.

Mingeid lubadusi mulle anda ei meeldi, aga ma proovin olla avatud uutele toredatele väljakutsetele, sealjuures enda arvamust ja mõtlemisvõimet mitte kaotades. Luban proovida õppida nii palju juurde, kui vähegi võimalik on ning luban proovida veidi rohkem aega veeta kirjandusega - 2017 oli selles osas küll veidi nukker aasta. :)

"There are only 2 emotions that belong in the saddle:

...one is a sense of humor and the other is patience." (John Lyons)

Ma pole ammu kirjutanud. Aeg viga parandada.

Ma nägin paar päeva tagasi videot, mis mind tegelikult korralikult vihastas ja mõtlesin, et võiks selle siia linkida for the sake of it.
https://www.instagram.com/p/BbP5ZvllZMD/  ... no tegelt ka, mul on ikka megaraske kommenteerida seda ratsionaalselt :) Niiet ma jätan selle lihtsalt siia ilutsema ja  mis seal ikka.

So what do you guys think, millised isikuomadused on ratsaniku juures kõige tähtsamad? Ma olen täheldanud, et ükski äärmus päriselt nagu ei toimi, aga arvan, et mina isiklikult pean kõige tähtsamaks ehk inimese tasakaalukust? No muidugi on hea ratsanik empaatiline, täpne, tasakaalukas, intelligentne ning konkreetne ja seda kõike alati ja korraga ja ilma eranditeta.
 A g a   as we all know, sellist inimest ei ole olemas, kes oleks all this and that and all the time.  Lihtsalt oleks ju tore, kui selline asi oleks kuidagi võimalik, et inimesed suudavad ratsutades oma emotsioonid maapinnale jätta ja hobusega koos olles reaalselt ikkagi täita oma rolli õpetajana võimalikult mõistlikult ja arukalt ning olles sealjuures kind, caring and giving. Praising the correct and not only that, also praising a good try! Overlooking some mishaps and perhaps even some errors to knowingly keep it positive and just give it another go without harming the connection, partnership and togetherness. So next time somebody is telling that the horse is so strong and the rider is not strong enough, think about the emotional side of things - how much of an advantage does the rider have then? ;)

Nüüd natukene olen kuulnud ka seda mingit juttu, how 'unvegan'?? what word :D it is to ride horses.. Ma proovin siinkohal sellel teemal väga mitte sõna võtta, sest eks igaüks vaatab ikka oma mätta otsast, aga ... lihtsalt teadmiseks neile, et kõik ratsanikud siiski ei ole saatanast ning hobusega koostööd võib teha kasutades mitmeid erinevaid meetodeid ilma nende meetoditega vägivallatsemata. Tundub ju tegelikult suht loogiline? :)

Ratsutamine on ikka krdi nõudlik ala, sest noh, lisaks sellele, et sa võiksid peast normaalne olla, pead sa ka füüsiliselt ikkagi mingit vormi omama ja oma keha enam-vähem kontrollida suutma. Sounds fun, doesn't it?



See selleks, proovin teha mingi kiire ülevaate ka enda hobustest ja viimasest mingist.. sajast aastast :)

Ponid on toredad, tublid ja armsad. Nii mõnigi neist on pidanud veits tegelema tervisemuredega, aga tundub, et antud momendil on ehk lootust, et asjad liiguvad vahelduseks ülesmäge ka. No muidugi võib kõik muutuda ühe hetkega, as we all know.

Olen nüüd mõned korrad Aragoniga sõitnud isegi, ta on ikka nii armas. Loodan jätkata sealt, kus ca 10 kuud tagasi temaga pooleli jäime ning ehk sel korral jõuame ka oma esimese võistluseni. :)

Armas 4.aastane täkupoiss, kes oli mul sõita, läks nüüd talveks koju puhkama (nii tore) ja kasvama ja kes teab, ehk kevadel kohtume taas. Temaga jõudsime enne veel käia teha ühe trenni võõras tallis, mis kulges üllatavalt viisakalt :) Muidugi meil ka vedas ja teisi hobuseid me eriti ei kohanud. Nunnu poni, temast tunnen kindlasti puudust!

Tiined märad on ikka tiined ja vahvad ja nüüd on esimese varssuja tähtajani veel pool maad minna - ainult pool! Olen vist juba selles vanuses küll, et on sobiv öelda, et aeg läheb ikka nii ruttu.

Aramis on vahva ja tore, paistes jalgadega küll veidi, aga loodetavasti on see mööduv nähtus. Tegeleme ca 3-4-5 x nädalas mingite kergete asjadega, käime jalutamas ja proovime hoida mingit konditsiooni, tundub, et see sobib talle paremini kui lihtsalt ainult koplis vedelemine.


Panen siia mõned pildid ka lõppu ja pikemalt sel korral ei hakkagi kirjutama, aga pooleli ka ei jäta, et teisel päeval jätkata, sest nii see jälle tegemata jääkski, nagu eelnevad ca 5 drafti :)

 

Noortest hobustest ..

.. ja sellest, miks mõelda vähemalt viis korda, mida täpselt tahad ja kuidas omada jätkusuutlikku plaani (ja also, miks sellest plaanist kinni pidada).

Olen viimased ca neli aastat ratsutanud praktiliselt ainult noorte hobustega, mis on väga vahva ja mulle tõesti meeldib tegeleda noortega. Nad on ausad, mõnusad ja vahetud - what's not to like?! Aga tunnen aeg-ajalt, et enda jaoks jääb praegusel hetkel puudu üks täiskasvanud hobune, kellega vabamalt toimetada saaks, st kes on füüsiliselt jõudnud välja areneda (jep, this is going there). Nüüd, kus härra Aramis on oma tervise pärast pensionil, olen sellele järjest rohkem mõelda saanud ka.

Enne veel mainin, et mul on nii toredad 4-aastased, 3-aastane ning super äge, aga veidi nõrgema seljaga 6-aastane (kellega ma antud hetkel ise ei ratsutagi,  abiks on minust pisem ja kergem 12-aastane tubli Mia ja maast teeme tööd ikka) ja see ongi vist teiseks põhjuseks, miks selle noorte treenimise tiheduse ja tugevuse peale palju mõtlema olen pidanud - mis on aktsepteeritav kiirus, milline on aktsepteeritav raskusaste jms.

Kui hobune on tore, koostööaldis ja füüsiliselt veel mingite eeldustegagi, on väga kerge (vähemalt minul) unustada ära, et tegemist on lapsega (jutt siis käib 4-aastastest, sest 3-sega on selleks suveks töö tehtud ning nüüd ta kasvab ja tegeleb natuke muude asjadega ;)), seda nii füüsiliselt kui ka mentaalselt. Muidugi on hobuseid, kes on varavalmivad ning tunduvad täielikult väljaarenenud juba 4-5 aastaselt, aga that isn't really the case more often. Minu meelest tänases ratsaspordi maailmas on noorte hobuste saavutustele nii suur rõhk pandud, aga unustatakse vaadata seda, mis nendest hobustest saab 4-5 aasta pärast ning kui paljud neist siis veel füüsiliselt terved on, rääkimata sellest, kas mõnel neist üldse on jäänud järgi mingigi ind teha asju koos inimesega for funsies ja because it makes sense and is rewarded well. Kui mu mälu mind ei peta, siis just nüüd 2016. aasta detsembris oli Inglismaal mingi väikene skandaal sellest, kuidas täkupäeval esitati 2-aastast täkku sadulas ning väideti, et kuna ta kohe-kohe on kolm ja on sadulas olnud vaid nädal-kaks, siis see on okei (...but what kind of a message it sends out to the world). Ma ausalt öeldes ei tea, mis sellest sai, aga kuna tegemist oli tuntud ja tunnustatud kasvatajaga siis suurima tõenäosusega .. mitte midagi ning elu kulges edasi vanaviisi kõigi jaoks, va võib-olla selle kahe-aastase jaoks.  

Mitmed allikad on välja toonud, et liiga vara liiga suure koormusega töö võib endaga kaasa tuua palju erinevaid füüsilisi komplikatsioone, sealhulgas igasugused seljaprobleemid, liigeseprobleemid, artroos, luukillud ja palju teisi 'toredaid' sündroome/haiguseid/soodumusi. Siinkohal pean tõdema, et olen just kõrvalt näinud, kuidas 4-aastane noor mära seljaprobleemide tõttu magama pannakse (küll mitte Eestis, aga jällegi nimekas tallis ja nö teadjate käe all treenitud hobune, kes oli veidi pisemat kasvu ning kelle ratsanik ei olnud ehk kõige pisem. Kuigi tema ratsastamist ei alustatud 2-aastaselt ega midagi ja kuigi ka 4-aastaselt ei käinud hobune töös rohkem kui 4x nädalas... siit ka teine koht, milleni ma täna ilmselt ei jõua, aga mis on vähemalt sama tähtis - palun vali endale sobiva suurusega hobune. Peatun sellel ehk teine kord, kuigi ära nämmutatud teema, aga käisin just inglismaal ühel suuremal showl, kus oli working hunterite klassis suuremat sorti shetlandi poniga stardis täiskasvanud inimene, kelle kaaluks ma pakun ca 65 kg? Palun, why is that necessary?! Eks ikka igaüks peaks jälgima seda, kui palju enda + varustuse kaal kokku tuleb ning erinevate allikate kohaselt võiks ideaalses maailmas ratsaniku kaal koos varustusega jääda alla 15% hobuse kaalust, tungivamalt soovitatakse püsida alla 20% ja 25% juures juba on enamike hobuste puhul märgatud ebamugavustunnet. Protsenti arvutatakse siis hobuse normaalkaalust - kui su hobune on ülekaaluline, siis see ei anna rohkem ruumi:))

Eestis olen seda õnneks harva kuulnud, aga siiski on tulnud ette, kui tuuakse võrdlus galopihobustega, kes juba 2-aastaselt tavaliselt võistlevad pikki maid. Tihti aga unustatakse sealjuures see, et ühe galopihobuse karjäär at its best kestab kuni hobune saadetakse pensionile vanuses 5-6-7 aastat. Väga paljud hobused ei jõua võistelda selle eani. Suur protsent nendest hobustest on püsivalt vigastatud või magama pandud juba 4ndaks eluaastaks ning paljud ei jõua tervetena isegi võistluskarjääri alustada. Lisaks veel see, et tervetena (ilma artriidita nt) pensionile läheb neid äärmiselt vähe - seda siis vanuses u 6. Kuna Inglismaal on galopivõidusõidud siiski suhteliselt populaarsed, siis turg on täis endiseid galopihobuseid ning kuigi nad on väga toredad kindlasti kõik, siis puudub nende vastu suurem huvi, kuigi nad on saadaval odavalt ja omavad häid eelduseid tihti näiteks kolmevõistluse jaoks. Muidugi raske on üldistusi teha nii väheste hobuste põhjal, kui ma tean. Ma lihtsalt tahan öelda, et need hobused, kui neil lastaks kasvada, võiksid elada täisväärtuslikumat elu ning olla spordis tunduvalt pikemalt, kui mõned üksikud aastad (heal juhul). Raha paneb rattad käima või midagi sellist, as they say, kahju lihtsalt, et seda loomade arvelt. Õnneks on meil kõigil võimalik veidi mõistlikumalt asju võtta

Kuna kasvaval hobusel on luuotsad eraldatud luukehast kõhrega, et luu saaks veel kasvada, ning sellised luustumised toimuvad pikalt, isegi kuni 6nda eluaastani, siis juba luustikuliselt on mõistlik mõelda, mis olukorda me looma paneme alustades hüppetreeningutega kolme aastasel hobusel. Ma ei taha öelda, et ootame nüüd kõik kuni hobuse 6-7 aastaseks saamiseni, et siis vaikselt hakata neile selga ronima - that's not the point I want to make, aga ma tahaks öelda, et overworking young horses is a very serious issue ja seda juhtub kogu aeg ja igal pool. Noorte hobustega on väga-väga palju toredaid asju võimalik teha ilma äärmiselt suurte füüsiliste nõudmisteta. Ma arvan, et suurem probleem kui see, et liiga vara selga istutakse, on see, mida noortelt hobustelt nõutakse ja kui palju seal juures jäetakse tähelepanuta hobuse arengustaadium.

Oma nelja-aastastega proovin seljast teha maksimaalselt 2 päeva järjest, iga 2 päeva tagant anda vaba päeva ning käia palju metsas/põllul/teha maast (topeltkorded, ohjade vahel maastikud, harjutada in-hand veidi mingeid paindeid ja asju, kui hobune selleks valmis on jms) ja näen siinjuures, et suurteks kõrgusteks või skeemideks nõnda valmis väga kergelt ei jõuagi. Muidugi saab alustada vaikselt hobusega võõrastes kohtades käimist ja võistluseid madalamal tasemel ning ka mina tegin seda ja see oli vahva. Küll aga ei soovi ma seda prioriteediks seada. Lisaks on mul plaanis oma noortele aeg-ajalt ikka ka veidi pikem puhkus anda, et nad saaksid mängida ja kasvada. Nüüd olengi juba 2 nädalat kohe kodust ära olnud ja noored on saanud veidi õpitu üle järgi mõelda ja puhata ning sügiseks enerksi koguda - haha. Kuna noored on toredad ja üldiselt nii heatahtlikud ja püüdlikud, siis on jube raske mitte langeda lõksu ja tõsta aga treeningute pikkust ja takistuste kõrgust ja kõiksugu asju, I must admit. Tõesti on raske, aga I guess we just have to do it for them, sest katkiseid hobuseid on terve maailm kahjuks täis ja kellelgi meist pole võimalik neid lõputult üleval pidada. Ja siit ilmselt on kerge juba aru saada, miks ma tunnen puudust väljaarenenud täiskasvanud hobusest - tahaksin rohkem sõita, rohkem trenni ja rohkem võimalust ise ka areneda, kui noortega õiglane on. (Kuigi kõik noored on suurepärased õpetajad ja no tõesti, mitte kuskilt ei taha ma tunduda kriitiline oma noorte suhtes - nad on absoluutselt vaimustavad ja ma tunnen ennast väga privilegeerituna, ning seetõttu tahaksin hoida neid nii, et nad püsivad siiski kauem terved, kui 10nda eluaastani.:) )

Dr. Bennetti Rangeri aritklist

Veidi teemakohast lugemist:
http://www.equinestudies.org/ranger_2008/ranger_piece_2008_pdf1.pdf
http://www.hoofrehab.com/ArticlesPDF/Timing%20and%20Rate%20of%20skeletal%20maturation%20in%20Horses.pdf
http://www.equinews.com/article/principles-of-bone-development-in-horses1
http://www.equinews.com/article/horses-weight-carrying-ability-studied - ratsaniku suurusest
http://sciencenordic.com/icelandic-horses-carry-heavy-burdens - niisama põnev ja veits relatable ka eesti hobuste koha pealt..

I was rock steady.

Pikalt ei jaksa kirjutada.
Vahepeal käisin karkudega siin ringi ja pidasin väikest pausi. Oli jube kurb, sõin palju shokolaadi. Nüüd ortoos mahub ilusti juba suurema ratsasaapa sisse ja olen vaikselt uuesti sadulas.

Postituse põhirõhk on aga sellel, et hr Render sai nädal tagasi ametlikult 4. Urraaaa!


https://www.youtube.com/watch?v=6AqTavJi2EI video külll pole sellest päevast, aga no ikkagi.

Ponid muidu on toredad olnud. Kiire on kuidagi kogu aeg :)


Loodan, et teil kõigil läheb toredalt :)