Timeless.

Life is ours ,we live it our way.

Armastan oma poni....


ja blogi avalikuks tagasi,sest palju riidlemist,et ei nähta ja värki. ei jaksa jaurata nende meiliaadressidega. sorri,et edasi-tagasi jamamine sellega.

Somewhere not over but with the Rainbow.

Tänane postitus tuleb Rainbow kohta...
Ja tead... Mul pole midagi muud öelda,et kui see poni on müstiline. Ma ei mõista teda, aga ma õpin.
Ma ei ole kunagi ühtegi hobust näinud niimoodi mängimas. Mitte nii, nagu tema. Ja kui ta pärast üle aia mulle kolm korda järgi hirnus,läks süda sees katki küll, raske oli ära minna.
Huvitav poni. Ei ütlegi,et saab kerge olema. Aga kui poni tahab nii palju inimese lähedust,on see ainult positiivne...ma arvaks.fotoalbumis paar pilti ka lõpus sellest
http://fotoalbum.ee/photos/aramisaramis/61677375 siit alates.

To not kill our horses inside.

.... is what we are supposed to do but rarley really... get to do.
Kui raske on midagi öelda täna:)
Aga mul on hea meel,et blogi kinniseks panin , kohe palju julgem on kirjutada mida arvan ja mõtlen. arvan,et eilne maastik oleks olnud perfektne, kui me oleksime seda saanud teha kahekesi,aga nõrk nagu ma olen.. ei oska öelda inimestele ei ning saimegi terveks tunniks kaaslased. aga võibolla oli ka see millekski hea, poiss jalutas omi mõtteid mõlgutades ja ma lihtsalt olin. koos temaga. või midagi.
Mõte oli täna uuesti proovida,aga eilne ilus ilm,päike ja suur udu on kadunud,järgi on jäänud ainult vihm.No milleks... Igatahes, Aramis .. tahaks üleeilsest trennist ka rääkida, see oli midagi mõnusat ja rõõmsat ja ausalt..tegi tuju heaks,nii heaks..üle pika aja tundsin,kuidas hobusega mõlemad naudime,mis teeme. Tühi maneez oli, mõte oli ta lihtsalt jooksma lasta,aga ta ootas,et ma temaga tegeleksin,ei tahtnud üksinda.Läksin siis nö kordetasin teda lahtiselt,vaatasin,et vale paine poleks.lõpetasin kohe kui õige paine oli ja edasi astus. Patsupatsu ja matsumatsu ja ,et kõik rõõmus ja tore oleks ja poni oli rahul ja mõistis ja oli nii tore. Saime korda. Ja esimest korda üle miljoni aasta tuli selline tunne,et nüüd on ÕIGE aeg selga minna, et tahan ratsutada ja ,et see võiks õige olla.Ja läksin selga, ilma varustuseta. tegin paar volti traavis, hull kui hea tunne..Kui hobune seljast tõstab ennast üles, tagumised jalad alla toob ning kuklast ilusti hoiab ennast, painutab kui vaja on ja teeb kõike..ilma mingisuguse vaevata. EI,see ei tähenda,et ta teeks seda ise,see ei tähenda,et ta olekski selline hobune,kes teeb ise asju ..See tähendab hoopiski seda,et mu varsti 4 aastat kestnud töö on läinud asja ette. Tegime galopis paar üleminekut ja volti ka ja tulin alla jälle. Mõtlesin,et ongi läbi kõik,et ei taha rohkem kiusata teda,aga..ei.ikka polnud läbi.Lasin tal maast ka veel veidi galoppi joosta ja ootasin talt elavat liikumist. Sain,mis ootasin.Ja siis oli mäng ka:) jooksime ja möllasime ja ta oli rõõmus ja muhe ja hüples ja kargas ringi ja eest ja tagant ja mängis. Ma armastan teda!!!


Ja peaks tagantjärgi Riksist ka rääkima.Kolmapäeval käisin tita juures.Võtsin ta platsile ,jalutasime.Käekõrval ehmatas mitmeid kordi,aga siis hop selga ja poni oli nagu muskam. Ei,me ei oska veel edasi astuda käsu peale,mkm. Oskame koha peal keerutada ja tagurpidi liikuda,väga hästi. Aga see on ju alles algus:) Marge aitas natukne,saime platsile ühe ringi ikka peale. Pilte sellest rohkem on fotoalbumis,annan lingi ka ja lisan siia ka ehk ühe:)
http://fotoalbum.ee/photos/aramisaramis/61517939
Loodan,et nädalavahetusel jälle:)

Lõpetan blogipidamise,sest inimesed arvavad,et teavad mu hobust selle põhjal,mida kirjutan ning ma arvan,et minu hobune on mu isiklik asi ning ma väga kahtlen,et selle põhjal,mida kirjutan ,keegi siin targaks saab veel vähem MINU hobust tundma õpib. See hobune on minu süda,minu isiklik. EI VAHI MINU SISSE!


Ja lisaks sellele pean ma teid kõiki kurvastama sellega,et ei, aramis ei ole ideaalne hobune,isegi mitte sinna lähedale. Tal on omad halvad päevad,nagu kõigil.Tal on päevad,kus ta ei taha mind nähagi.Mis on täiesti normaalne. Ta teeb pukki,viskab alla kui midagi ei kõlba,jookseb ära ,kui ehmatab,vihkab võõraid inimesi, kardab vahel suvalisi inimesi nii,et jookseb kasvõi läbi aia. SEE ON NORMAALNE!!! Keegi pole perfektne. On olnud aegu,kus ma pole taga tallist kaugemale jõudnudki, mis on ka normaalne.Mis siis?? Ta on minu hobune,ta on minu süda ja hing, kõik tema poolt tekitatud armid on ka ...omad, SEE,et ma siin ei vingu selle kohta,kuidas ta täna siga oli või mingi nõmetses... Minu arvates on see normaalne,sest kõige selle, kõige halva taga on üldjuhul ikkagi inimene ning ma ei pea eriti viisakaks hobuste kallal vingumist. Kui vaja vinguda,siis teen seda omas peas, mitte siin. ....Ja siiski,se hobune on minu kõik.
ARAMIS(L)

Not permanent..

Väike valge. Loodan,et jääd igaveseks nii puhtaks ja rikkumatuks, loodan ,et ma ei tee Sulle liiga,ilus hobune.

take a risk cause i'll catch you!

SNOWSTORM!