Feels like the first time.

Naljakas, sest selle poni kohta on nii palju öelda,et midagi ei tule suust välja.Tahaks rääkida,kuidas laupäeval läks,aga nii raske on.Olen juba mitu päeva sellele mõelda ning ei tea kuidas teile seda seletada,mis siis minu jaoks oli. Aga ma võin ju üritada... ja oli 3 minutit tühjust ja mõtteid peas..

Olgu,ma üritan. Läksin karjamaale, poni oli seal. Hüppasin suvalt maast selga talle. lihtsalt korraks, teda ei häirinud , sügasin ja tulin jälle maha. Mõtlesin,et ei tee midagi ja mängin taga mõne hetke jagu ja siis ehk jätan rahule. Mängisin taga mõned ajad,jooksime ringi , puude taga peitust ja muud, ma ei tea kedagi,kes nii väga tahaks mängida,kui see poni.Ta ootab, on ALATI rõõmus inimese tuleku üle ja alati tahab tähelepanu. Kui see on õiglane ja aus.Ma olen alles viimase paari kuuga õppinud tundma seda hobust.Loom,kes esmapilgul nii keeruline võib tunduda on tegelikult nii lihtne ja aus. Just aus,sest tema on see,kelle pealt näen kohe ära,kui kõik polegi piisavalt tore ja positiivne ja õige. Aga koppel jäi mängimiseks väikseks ja tahtsime välja minna.Läksime siis ühele suurele põllule ning meenus kohe eelmine aasta,kui talvel seal käisin temaga ja tüli oli.Poni närvitses ning üritas karja juurde saada, ei olnud minuga.See pani mõtelma,et kas on õige sinna minna. Aga läksin sellegipoolest.Panin päitsed ka igaksjuhuks pähe. Sinna jõudes oli poni endiselt rahulik ja mõnus.Mängisime veel,jooksime ringi veidi paksus lumes,palju ei jaksanud. Siis hüppasin jälle selga ja ta viis mu jalutama.Esimest korda tean,mis tunne see on , kui hobune usaldab sind nii. Mitte ükski loom ei ole kunagi mind nii usaldanud,ausalt. Ja kõik te,kes te arvate,et teate,mida see tunne see tähedab.. oeh. Palju õnne:) Mu noor poni,kes ei käi sadulas ning kellega olen seljas paar sammu sammu kõndinud, kuid mitte väga edukalt, otsustas kõigepealt kõndida kopli värava juurde,ent sealt edasi jalutada. Ma tundsin ennast hästi ja ei hakanud teda peatama,istusin lõdvestunult ja vaatasin, kuhu ta minna soovib.Poni kõndis rahuliku ,ühtlase sammuga karjast eemale ja eemale ja eemale. Ja ma ei teagi,kuhu me kõndinud oleks,ehk maailmalõppu kahekesi, aga mingi hetk ma palusin peatust ja tulin maha ja sügasin ja musitasin teda ja jooksime ja mängisime veel ja läks tagasi karja. ja isegi ei tahtnud veel.Imeline,kui südamlik poni. Olen uhke tema üle ( ja enda üle,et olen suutnud ühe noore hobuse kasvata üles sellise loomana,kes ka nelja aastasena tahab üle kõige vaid inimeste lähedust ning kes naudib kõiki hetki koos inimesega... ausalt, see on kirjeldamatu tunne ning ma tean esimest korda elus,et olen millegi nii toredaga hakkama saanud...)
ja loodan,et see ka nii jääb. Annan endast parima,poni nimel.

Aramis poiss on endiselt Aramis,tema kohta minu südames ei võta keegi.Mu esimene,mu õpetaja ja mu parim. Täna oli nii tore:) Eile ka, aitäh Ara!:)

Thank god i have a friend like you!

Sest vahepeal polegi kõik ilus ja vahepeal saavad kõik haiget ja nad ju ütlevad,et se on inimlik,aga ma ei tea. inimlikkus sakib ja aitäh,Aramis.Oled mu tugi, mu mõte ja mu parim sõber igaveseks.

Have no envy, no fear!

Some are scared to fly so high...well,this is how we have to try.
Every day we try to find ,we search our heart and search our mind...

Aramisest peaksin alustama.Eile õhtul käisin maastikul temaga,jah õhtul! Pärast kella viite olin tallis.Õues oli pime aga ometi ei suutnud ma ennast maneezi minekuga vaevata.Panin ponile päitsed,teki selga ja läksin õue. Hüppasin ise ka selga ja jalutasime. Kui olime hüüru tee otsa jõudnud,oli taevas juba ilus kuu, noor ja selge.Hull,kui külm ja tuuline oli.Aga esimest korda elus ma julgesin..pimedas ja üksi ,eieiiii.mitte üksi ju!Koos parima sõbraga!Oligi turvaline ja hea.Sammusime pikalt mööda teed,pimedas.Aga suund oli teada ja lumi valgustab päris hästi.Kuu ja tähed aitasid ka.Kui teepealt kuuskede vahele jõudsime, oli seal päris kole,hästi pime ja tuul tegi asja veel kõvasti õudsamaks,aga me läksime edasi.vahepeal tegin veidi mingit vaikset traavi,et mõlemal soojem oleks, siis jälle kõndisime.Haha,ei tea kas seda üldse siin avaldada tohiks,aga vahepeal laulsin omaette ,nagu ikka. Nagu saadki ära! kõigi juurest saad ära,saad oma loomaga kaugele maailmast,mis siis,et kõik on nii lähedal.See on nii suur vabadus, õigus ja umbes ainuke hetk,kus ma tunnen ennast nii kindlana selles kõiges,mida ma teen. Koos oma poniga.Lõpusirgele jõudes tulin maha, kõndisime koos.Külm ja tuul ei teinud meile midagi, me jõudsime ilusti koju ja olime nii palju rõõmsad oma metsiku ja jäise jalutuskäigu üle.Üks ilusamaid kogemusi enda hobusega.Tegelikult on kõik kogemused ilusaimad,aga jah,see oli midagi uut ja nõudis minult palju julgust,sest sügisel veel ei saanud me 500 meetritki kõnnitud ilma kartmata kõike,mis liigub. Nüüd saame,saame ka pimedas. Imeline hobune!


Ja väike Riksike! Ma igatsen Sind kirjeldamatult palju.. varsti,juba varsti on kevad ja te olete koos ning näen teid mõlemaid igapäevaselt..mida veel elult tahta?:)


Just stay forever mine.



ja ootan huviga neid toredaid kommentaare selle kohta,kui rumal n minna hobusega pimedas õue ja talvel on külm ja üksi on ohtlik. :)

Ja siis et vahelduseks üks palve.

Pildid leitud,mure lahendatud:) kõik rõõmsad ja rahul!
aitäh neile,kes aitasid.

Mad world.

But not a bad one,not at all.
Nädal aega puhkas mu beauty minust. Eile läksin siis talli, ta hirnus mulle.Ilus...Ta ei hirnu kunagi. Juu ootas,mina teda ka.Hüppasin talle kaela ja kallistasin korduvalt ja korduvalt,kui hea oli jälle oma suksu juures olla. Nagu oligi suu kõrvuni ja ei suutnud seda muuta, puhastasin kaua ja hoidsin teda,hoidsin palju. igaltpoolt kust vähegi hea oli,sügasin ja... ja ta oli rõõmus.Ta oli tõesti heas tujus.Nii rõõmsaks tegi see. Läksin sõitma. Pärast nädalast pausi kohe selga ja probleemi polnud. olin ise veidi liimist lahti.. Aga see on ju ainult minu probleem.Üritasin poissi võimalikult vähe segada ning loodan,et se õnnestus.ta oli mõnus,tõesti mõnus.
Tänane aga on midagi veel lahedamat- te kõik kadestaksite,kui teaksite,kui lahe oli.
Maastikul käisin.Läksin pool 12 talli, käisin korra tallis ja hop selga, maastikule. Teed olid perfektsed. nagu sõiduteed olid mõnusa lumekihi all seega polnud mingit probleemi seal traavi/galoppi teha ning põlluteed olid nii paksu kihi all,et seal vaid kõndida saigi.Seega kõik tavaline oli vastupidi keeratud, traav seal kus muidu samm jne. Äge oli. Galoppi tegime ka, mingi 2 teeotsa.. nagu parim ,mul oli nii palav:D ja ta ei ehmunud kordagi - mul polegi sõnu:) kartis natuke poste mis olid lume all, aga muidu oli kõik jumala hea. Tagasijõudes käis poiss boksis, ma vahetasin veidi riideid ja siis viisin ta uude karja..Kuna juba mõned päevad on ta harrastanud aialõhkumist, sest sõber teiselpool aeda.Nüüd ta siis saab vabalt sõbraga mängida. Tore oli seda ka vaadata,pildistasin veidi ja nii:)
Ja siis läksin Riksu juurde ka, ta oli mõnus ja hea ja moos ka.Nad olid nii lume alla mattunud.põllu peal oli lumi neile kõhuni ja mulle sääreni . KÜLM! :)

Aga ei,mkm. Mitte keegi ei saa vaielda vastu sellele,et Ara ongi way better than anyone else.:)