Kaua oodatud.. :)

Ma ei jaksa rääkida sellest, kuidas ma ei ole kaua kirjutanud ja kuidas ma oleksin võinud seda teha juba mõnda aega tagasi. Ma proovin hoopiski teha mingi lühiülevaate ja olla productive in this moment.

Viimane postitus oli juulis. Juuli oli tore, mul oli siis nii palju lahedaid hobuseid sõita - suvi oli üldse väga vahva (kuigi super palav). Ma olen väga siiralt tänulik hobuseomanikele, kes oma hobused mulle usaldasid.

V oli minu neiu, kes tuli metsikuna ning on nüüd uues kodus ja maastikuboss. Naudib elu ja on osa perekonnast, tähtis, hinnatud ja armastatud. Kui inimesel on võimalik mõjutada ühe hobuse elukäiku nii palju, siis lucky that person must be. V-vorsti nüüd poolakad ei saa ja kuigi see on vaid üks tilgake nendest, kes vorstindusse lähevad, siis minu nunnu tilgake. Seega vaatamata veidi shakyle algusele, she turned out just fine!

R on omaniku juures tagasi ja ega ma ei teagi, mis ta teeb. Kolis augusti lõpus mu meelest, aga ma ei mäleta päris täpselt. Saduldamine sujus väga kenasti ja temaga mingeid probleeme ei tekkinud.

Roonin oli mul oktoobrini, käisime veel Säreveres täkkude hindamisel pärast ta koju kolimist. Puhkas kodus nädalakese ja siis kohtusime uuesti Säreveres. Päris huvitav oli, haha. Ei saa öelda, et ma ei oleks temaga rahule jäänud, kuigi võib-olla ta ei näidanud ennast kõige paremini. Samas arvestades olukorda, ma ei tea - mina ikka jäin väga rahule. Kordetasin ette, ei mingit reaktsiooni, läksin siis selga ja no kohe kõigi (hindajate, pealtvaatajate) ees tehti seeria pukke (ei midagi suurt, turjakaid), mille lõpus jäi poni seisma. Panin siis uuesti sääre vastu ja tegime uuesti turjakaseerja. siis tuli I ja jalutas meid mõnedkümned meetrid käekõrval ja pärast seda oli kõik timm. Peegleid kartis ja noh natuke kisas ja oli pinges, aga no mida oodata. Ma sain teada meie minekust ca 2 nädalat enne seda, seega mul oli ainult nädal taga veel selles valguses trenni teha. Ma ei tea, noor täkk, I was very pleased how he tried. :) Ma panen siia lingi mingi trennivideo juurde ka, muidugi on seal palju puudujääke minu poolt, sest ma ka lihtsurelik siin :) aga no I do try, if that counts for something. https://www.youtube.com/watch?v=lxDquNfKSNo  - igatahes. Temaga sõitmise lõpetamine oli mulle päris kurb, meil oli koos väga tore ja ma igatsen teda palju. I also felt like our energies matched well and we got on great. Eelmise suve suurtest murekohtadest saime sel aastal jooksuga mööda ja saime asuda töötama asjade kallal, mis olid juba natuke vähem titekad. Kõige lahedam poni! Aa, ja hüppasime vahepeal ka, väga lahe oli!

E oli ka väga tuus poiss, saime trennitada suve jooksul päris palju ja saime ka treeneri käe all veidi pusida, mis oli mulle nii mõnus ja tore ja vajalik. Mulle tundus, et vaikselt tekkis suve lõpupoole juurde ka motivatsiooni koostööks, mis oligi minu jaoks initial hope and destination.

Suve jooksul sündinud varsad on nüüd juba suured poisid, Jassu on I juures ja Beebid praegu veel Etiga. Loodetavasti mitte enam pikalt.

Aramisel on tore 14-aastane Alexandra, kes käib ja tegeleb ja hoiab tal silma peal - ma arvan, et neil on koos tore. Aramis saab palju kommi ja saab puhastatud ja see oli minu jaoks põhiline. Teda kaasa võtta oleks olnud väga ebapädev otsus, teades kuidas ta eemisel korral transpordi tõttu haigestus. Pealegi, ta on nö pensionil ja sai jääda oma koju oma sõprade juurde. Raske pole siin talle midagi, ainult minul oli veidi keeruline ära minna, arvestades seda, et ...15 aastat oleme koos olnud. Aga tean, et tal on kõik okei.

Render tegi just oma laheda ja armsa Evaga esimese stardi ja jätkab vaikselt võistlemist nüüd ilmselt. Render on Eval täisrendil ja minul on tore ja muretu. Eks näis, mis tast saab, kui suvi lõppema hakkab.

That's all my horses from the summer.

Edasi Inglismaa juurde? Oeh, it's already getting very long :)

Kolisime Nov alguses. Käisime saksamaal ja inglismaal teepeal erinevaid hobuseid-ponisid proovimas, et täita Roonini kujuline auk südames ja mingi otsuse ka tegin. Mul on tegelikult albumitäis videoid nendest proovimistest, päris huvitav oli kogeda nii erinevaid värskelt saduldatud hobuseid. Nalja tegi minuga ainult üks, kes oli kõvasti kõige kauem sadulas olnud. Enamik oli 3 nädalat - 2kuud sadulas, üks oli siis aastake. Igatahes, kel huvi, võib küsida video linki ka.

Valituks sai Peaches, kuigi pean ütlema, et väga tihe rebimine käis ühe 7-aastase mära ja ühe 3-aastase mära vahel ka. 7-aastane oli megaaaaaaaaaaatuus, aga suht viitsütikuga pomm, väga energetic, väga forward, väga õpetlik. Mul oli ta seljas megaaahea tunne ja ma väga väga nautisin teda. Sellist tunnet keegi teine mulle ei andnud proovimisel. 3-aastane oli hobune, mitte poni ja tema jäi valikust välja lõpuks lihtsalt sellep, et ta on 3 ja kuna mul on praegu ainult üks hobune ratsutada, ma tahaksin...rohkem teha kui kolmesega saab. Mis siis,m et 3-ne oli sama kaua sadulas olnud kui Peachy.

Peaches sai valituks, sest tal on megahea samm ja väga okei galopp. Ta meenutab mulle natuke naisAragoni hehe. Ja no ta tundus selline tore ja suhtlev ja armas. Väga paljud proovitutest tegid nägusid sadula peale või olid mingi pahurad kuidagi ja see oli minu jaoks NII üllatav. Ma pole ammu näinud sellist asja :) Peachy oli ainuke, kes mingeid negatiivseid emotsioone töö suhtes ei ilmutanud - see minu jaoks oli üks peamisi positiivseid omadusi tema juures. Ja no see samm. Mul pole varem sellist kogemust olnud, et ma sõidan hobusega sammu ja tunnen, et ma tahaks veel pikemalt kõndida, mitte ei ole juba soovi alustada traavitööga.

Nüüd on Peachy siin Inglismaal meiega, ratsutamisega pole veel saanud alustada. Arvestades seda, et ta on ainult kuu sadulas olnud.. I kinda wanna get on with work, sest... she is a bit hot :) aga no praegu on haigus ja sadulat ka pole ja sada häda nagu ikka. Ütleme nii, et ma ei ole harjunud nii hobusevaese eluga ja it's slowly getting me down. very down :)

See selleks. Muidu on elu vist suht ok. Siin on ilus, Kudi jõudis ka Eestist siia - see on nii vahva! Pikaajalisemaid plaane me veel ei tea, aga vähemalt aastake tahab Ekke siin kindlasti olla ja mis mul selle vastu ikka olla saab :) Loodan kunagi ikka ratsutama hakata, sest ...I'm struggling to find anything else in the life I want to do as bad as I want to play with ponies.

Ma lisan mingi kuhja pilte ka :)

When the only tool in the toolbox is a hammer everything will look like a nail, but it is lousy for tighten loose nuts.

Hei!

Piinlik alustada, aega on mööda läinud veidi rohkem kui palju.
Muutunud on vahepeal palju, nii mõnigi minu armsatest hobustest on kolinud uude koju, nii mõnigi tore hobune on leidnud tee minu ellu (kuid ei ole minu omandis) ja üldiselt ... nothing is really the same. 

Uude kodudesse on kolinud armas Kohvike, armas Aragonike (must say, that broke my heart a bit),  armas Mõnku. Riksil on ka uus omanik, ent kolinud ta praegu ei ole ja lisaks sellele veel härra Render on täisrendil ning aastakese pärast ilmselt samuti uue kodu otsinguil. Minule on praeguse seisuga jäänud Vilu (kes on ka just müüki läinud), Jassu, pool JJ varssa, Aramis. Lisaks on meie perekonna oma ka Eti ja Etibeebi, aga nende ametlik omanik on Ekke-mees, seega I can cheat and say et I have less horses than I do. Päris suured muutused I suppose ja kuigi neid on olnud väga raske ellu viia, olen ma praegusel hetkel rahul nendega ja tunnen, et otsused on olnud õiges suunas. Ainuke asi, mis nukraks veidi teeb ongi see, et härra Aragon on mujal. Aga ta on armastatud ja hoitud ja tema omanik on väga tore perekond, niiet no reason for me to be sad about it :)

Lisaks enda hobustele on mul praegu saduldada R., sõita Ronn ja E. Noh, ja teoorias Viluponi ka (kahjuks jõuan temani veidi liiga harva... aga proovin ennast ikka parandada.. siiamaani edutult)

Viluponiga on asjad läinud nii ja naa, pigem siiski hästi. Ta on olnud äärmiselt tore sadulast, maast on endiselt vahel veidi arg, aga ei midagi hullu. kõige suurem mure vist ongi olnud päitsete pähepanekuga karjamaal ja kuna ma temaga enam üksi ei tegele vaid jagan teda natuke siin, siis on tal lihtsalt karjamaal päitsed peas. Veidi ehk on kergema vastupanu teed minek, aga kerged teed on vahepeal ikka päris mõnusad, no puhkamiseks või nii. Ta on hästi armas, veidi omapärane, aga terane väike märake, ma loodan nii väga, et ta saab endale väga toreda kodu ja she will be loved and cherished and not misunderstood. No ehk siis täpselt sama, nagu ikka - I only need them to be loved and cared for ja siis I'll be happy. Või noh, they will be happy, which means that I will be, as well.

R. läheb tasapisi sadulasse, on tore ja tubli ja eeskujulik olnud so far. Nunnuponi :)

Ronnu on sel aastal juba veidi suurem, teeme trenni ka vahepeal täitsa asjalikult ja no ta on ikka megavahva! Sel aastal tunduvalt rohkem täkulik, nagu oli ka arvata, aga vahva ikka. Pühapäeval on meil kodus väiksed treeningvõistlused ja proovin seal osaleda nii E kui ka Ronnuga, eks näis, kas ja kuidas me ellu jääme :) Olen võtnud Jussilt praegu trenne mõlema mittebeebiga ja olen päris nautinud trenne. Noh, nüüdseks juba kaks korda - hehe. Loodetavasti varsti ikka jälle ja siis saab meist ehk kunagi asja ka.

E. on suur ja tore ja nunnu ka. Natuke keeruline mulle sõita, sest veidi kipub olema uimps ja tuimps, aga me teeme tööd ja proovime saada natuke edasi ja toimivaks without big spurs. Ega liiga lihtne ei ole küll, ausalt öeldes ja noh, mul on vähe kogemusi selliste asjadega, aga proovime ja pusime.

Ma ei teagi, ma praegu postitan selle ära ja proovin mõnel päeval kirjutada trennidest ja võistlustest ja kõigest, I just know, et kui ma seda siin praegu ära ei postita, siis jääb jälle postitamata ja next time I'll be here it's winter already :)

Lisan mõned pildid ka.

ah, also thanks for the patience and still being interested jee :) Ehk ma kunagi suudan kirjutada veidi põhjalikumalt ka taas.

Week 4 done

This post is password-protected:

Week 3 done

This post is password-protected:

Something else

This post is password-protected:

A good spicy challenge strikes a balance between flavour and fear.

Ehk siis uuest väljakutsest, elust ja ponidest. Vahelduseks.


Pärast pikka pausi on ehk aeg veidi kirjutada sellest, mis vahepeal juhtunud on ja pikemalt peatuda uuel väljakutsel.

Ma olen alati olnud pigem püsimatu inimene, mul on raske olla paigal ja rahul ja tiksuda. Kohe kui aasta on täis, peab olema muutuseid või väljakutseid, et ma oleksin rõõmus ja rahul ja tunneksin, et töötan millegi suunas.

Käisin vahepeal korra Saksamaal, ühes suures ja väga tuntud ponitallis ratsutaja kohta proovimas, mis oli väga tore ja tööpakkumine oli väga ahvatlev. pärast pikka kaalutlemist sai ikkagi otsustatud praegu jääda Eesti, suures osas selle tõttu, et härra on ju Eestis ja omad loomad ka. Üksinda kolimine ei tundunud mulle väga tore, kuigi töö oleks olnud mulle väga õpetlik ja väljakutsuv.

Uuest väljakutsest siis. Mul on kaks poni, kes on 7-aastased ning minuni tulid nad täiesti tegelematutena, st ei ole kordagi elus nööri otsas käinud, ei ole värgitud, ei ole inimestega mingit tegemist teinud. Mõtlesin küll, et kas julgen võtta nii vanu ponisid, kes on täiesti tegelemata aga üldiselt väljakutsed on midagi, mis mulle tavaliselt huvi pakub ning ka sel korral sai uudishimu hirmust võitu ja ponid on nüüd juba nädala minu juures olnud.

Olen mõelnud palju, kui detailselt või millest üldse täpselt kirjutada ja ei olegi mingit head otsust vastu võtnud, aga mõtlesin, et proovin panna igal nädalal kirja lühidalt meie nädalased edusammud ja tagasilöögid, ehk ka väikese põhjendusega, kui suudan seda leida ja proovin teha ka nädala jooksul väikse video (või, kui tuju on, siis rohkemgi). Praegused videod olen youtube'i üles laadinud, aga need on registrivälised ja ma neid niimoodi laiale maailmale vist jagama hakata ei plaanigi - proovin teha mingi sellise playlisti, mille linki saab minult või mille äkki panen kommentaaridesse vms. Praegused kaks mingis listis veel pole, pean uurima, kas annab üldse sellist asja teha.

Igatahes - proovin siis nädalate kaupa lihtsalt rääkida meie tegemistest ja sellst, kuidas ja mis me teinud oleme ja mis on läinud hästi ning mis halvasti.

Esimene nädal läks isegi paremini, kui ma oleksin lootnud. kordades paremini. tagasilööke on olnud vähe ja põhiliselt on aeg kulunud sellele, et tüdrukuid tundma õppida. E on hõbemust mära, pisem kahest. E on tunduvalt enesekindlam ja üldiselt suht tsill mama. Temaga ma oleme teinud nädala jooksul tutvust päitsete, surve, esimeste jalgade tõstmise, igalt poolt puhastamise, sprei, kilekoti, valtrapi ja ratsaniku raskusega (käisin hetkeks ka seljas) ning korra käisime ka nende minikoplist väljas jalutamas, mis sujus üllatavalt hästi. Olen väga uhke tema progressi üle - ütleme nii, et vast esimest korda elus ma julgen olla nagu suhteliselt rahul isegi tehtud tööga, olgugi, et tehtud on alles nii väga vähe, on see olnud puhas rõõm ja minu jaoks nii väga huvitav ja tore. Tegelenud olen ma nendega saabumise päevast alates praktiliselt iga päev (1 päev jäi vahele) ja enamikel päevadel ca 20-30 min hommikul ja ca 40-60 min õhtul, seega pole neil olnud palju võimalusi omaette konutada. Olen jätnud kommide andmised jms kõrvale seniks, kuniks ma tunnen, et ma saan neile julgelt öelda, et "ära nilli" - st vajaduse korral muidugi - nii, et see neid äärmiselt ära ei ehmataks.

V. on võik neiu ja temaga on asjad palju keerulisemad. või kas just palju, aga keerulisemad. Me oleme proovinud tutvust teha päitsete, harjade, valtrapi, kilekoti, kõrgemal seisva inimese, teki jms asjadega ning enamik on olnud lõpuks ikkagi edukas, ent kui Kohvi juba tuleb suht hea meelega juurde ja nööri külge panemine on okei, siis Vilu on endiselt väga reserved ja arvab, et ma tahan teda kindlasti praeks teha. Tema puhul alguses ikkagi jalad käisid ja hambad ka. Ta on väga ebakindel ja kõik võtab kaua aega. (No ei saa vist tegelikult öelda, et kaua, arvestades seda, et ta on olnud siin ainult nädala.) Sellest hoolimata ma väga naudin temaga töötamist. Suurim tagasilöök on olnud see, et ma võtsin ka tema koplist välja, käisime ja uudistasime ja kõik läks suurepäraselt, kuni ta mingi hetk tõmbas lahti. Mitte, et see oleks mingi maailma lõpp, aga ebavajalik oli see kindlasti. Olen vaadanud videot sada korda ja proovinud analüüsida, et mis selle põhjuseks on või miks see juhtus ja ma tegelikult päris täpselt ei saagi aru. Ta oli väga ärev ja ehmus mitmeid mitmeid kordi käe kõrval enne ka, aga kordagi ei tekkinud sellist trotsi, ehmatas ära ja rahunes maha ja oligi okei. So that's the sad part - I feel like I let her down, aga not sure really why. Tal on raske mind usaldada ja tal on keeruline uue elukorraldusega leppida. 7-aastane hobune on ikkagi väga väljakujunenud isiksus ja temaga nullist alustamine on minu jaoks keerulisem, kui noorega alustamine.

Üldjoontes aga võib öelda, et nädal on läinud kiiresti, töökalt ja väga paljude uute teadmistega. Uusi teadmisi oleme saanud me kõik - mina ja ponid. Ja ei ühtegi kahetsusmõtet - see on vahva väljakutse ja ma tõesti loodan, et ma suudan neist korralikud, eeskujulikud ja vahvad ponid voolida, kes lõpuks on enesekindlad ja rõõmsad olles inimesega kontaktis.

Küsimusi ja ideid võite jätta, see oleks mulle põnev. :)

2018

Enne kui ma hakkan rääkima sellest, mis tulevik toob või mis eelmine aasta mulle meeldejäävaks tegi, jagan ühe video.


https://www.facebook.com/217250145013746/videos/1771080242964054/
Näidake seda oma trennilastele ka. Mulle on kirjutanud paar noort ratsanikku mõne poni kohta ja kui lapse esimene küsimus on, et kui kõrgele hobune hüppab (jep, kui kõrgele...) või et kas ikka hüpata ka saab kohe, siis kaob mul suhteliselt ruttu ära igasugune tuju või viitsimine sellega edasi tegeleda. Muidugi loogiline on see, et laps ise ei mõista, mis valesti läks, ent kahjuks on see arvamus, et hobusega võib teha ainult asju, mis endale meeldib, tihti kuhugile ajusoppi jõudnud juba enne, kui laps on ratsutanud piisavalt palju, et isegi hüppamist alustada..
Okei, ma proovin nüüd mitte edasi takerduda sellesse teemasse ja jätkata rohkem enda mätta otsast.

2017 was a pretty wild ride with some mountain high ups and 6 feet under lows - all to the extreme, both sides. I found so many extremely lovely people, some of who I can proudly call my friends, and I got to ride and work with so many absolutely amazing horses - Could not have dreamed about more.

2017 tõi mulle nii palju rõõmu, aga ka piisavas koguses pettumusi - pettumused mostly about horses being unhealthy, so worries.. Aga see käib asja juurde ja with so much excitement and love in one year, I should just take it as a marker to show that all good comes with a grain of salt. And it's not bad.

Inglismaa, White Hill, ladies, babies, kids, ponies, friends, Render! That's only the shortlist of all the excitement. :)


2018 saab olema a rollercoaster, for sure. Tulemas on kaks beebit, esimene juba aprilli lõpus/mai alguses, teine veidi hiljem. Pole isegi veel otsust, kas ma olen ise Eestis või võtan vastu töö välismaal. Ma ei tea, kas ma lähen uuesti õppima ülikooli (hobusealaselt, muidu.. very interesting!), või ma ei tee seda - tundub, et praegusel hetkel on mul rohkem küsimusi kui vastuseid. Õnneks on mõned asjad, mis on kindlad vaatamata kõigile neile küsimustele, mis praegu veel õhus on, näiteks ARAMIS, näiteks Ekke, näiteks see, et hobused, ükskõik kus, on endiselt imelised ja nendega töötamine ja aja veetmine on suur privileeg, mille eest olen tänulik alati.

Mingeid lubadusi mulle anda ei meeldi, aga ma proovin olla avatud uutele toredatele väljakutsetele, sealjuures enda arvamust ja mõtlemisvõimet mitte kaotades. Luban proovida õppida nii palju juurde, kui vähegi võimalik on ning luban proovida veidi rohkem aega veeta kirjandusega - 2017 oli selles osas küll veidi nukker aasta. :)