Meil on olnud väga lõbus, üks päev tuli kari neide külla, ehitasime aeda :) väga lõbus oli, sõime pitsat, nautisime päikest ja tagusime üksteisele kuvaldaga kätte. hurray! Aitäh kõigile osalistele, seltskond oli suurepärane ja töökogus oli.... piisav. Nüüdseks olen juba aia lõpetatud saanud ja pitsakalorid loodetavasti on maha rügatud.
Ma olen siia kirjutada tahtnud tegelikult peaaegu 2 nädalat juba. Ja olengi kirjutanud, siis jälle kustutanud ning uuesti kirjutanud. Vahepeal on nii palju juhtunud ja siis uusi asju juhtunud ja vana ununenud ja..hmh.
Ma ei tea ausalt öeldes, kust otsast alustada, aga öelda oleks jube palju ja tahaks täiega jaurata selle üle, kui jabur vahel maailm on. Kes ei viitsi vingu lugeda, ei loe.
1. Laminiiti põdevate hobuste pidamistingimuste üle tahaks jaurata, inimeste suhtumise üle laminiiti tahaks ka jaurata. Kuidas on okei, et "mu poni haigestus eelmine suvi laminiit, kui värskele rohule läks, aga nüüd see ei kordu, sest ma arvan nii, seega ma lasen ta rohelisele rohule"? või näiteks, minu eelmise suve näide, kus palusin oma üüritallis taastuvale laminiitikust ponile õuna, suhkrut, leiba, mitte ÜHTEGI söödavat asja anda va see, mille ma ise konkreetselt ettevalmistan, mõõdan ja valmis panen (ka heina panin ette valmis, seda pidi leotama). Kindlasti ei tohtinud poni minna rohelisele. Vaatamata sellele oli kord küna täidetud õuntega, kord aga käidi teda rohelisel söötmas, sest ta tundus õnnetu. Loomulikult ei olnud me seal tallis rohkem, kui hädavajalik. Tegin kõik ise, kontrollisin teda mitu korda päevas ja saime hakkama. Aga ma mõtlen lihtsalt seda, et kui ma ütlen, et palun ära anna mu hobusele sööki, mis pole minu poolt talle ette nähtud, it might kill him, ja sa ignoreerid seda, siis nagu...kui mu hobune seetõttu sureb, how come ma olen ainuke, kes end siis sitasti tunneb. Mis mind veel väga kurvaks teeb, on see, et justkui unustataks, kui valus haigus on laminiit. Hobune ei suuda kõndida praktiliselt, kui tegemist on akuutses faasis oleva haigushooga. Ah, tühja kah, las seisab siis?? Või lamab? Okei. Söödame kaera edasi ja külll siis tuleb eluvaim ja tahab joosta. okidoki. Muidugi on laminiiti põdenud hobuse omamine raske. Mitte isegi niivõrd see, et teada saada kõike vajalikku, söödaratsioone jälgida jms, vaid see on nagu....mentaalselt nii raske. Muidugi ma tahaksin oma armsa väikse poni lasta karjamaale teistega koos sööma, üle kõige. See oleks ju nii tore, kui ta saaks nautida elu ja olla rõõmus. Aga sealjuures pean endale alati meelde tuletama seda valu, mida ta kogema pidi oma laminiidi tõttu ning jälle ja jälle tõdema, et elus ja terve ning veidike pahur hobune, kes karjamaal suve veeta ei saa, on parem, kui võimatutes valudes piinlev sõber, kelle valude tekkimises olen süüdi MINA.
2. Oskamatuse üle hobust tõlgendada tahaks jaurata. Isegi mitte midagi konkreetset, aga selle üle, et aeg-ajalt mõni inimene tembeldab hobuse "pahaks ja nõmedaks" enne, kui teab, kas tal on füüsiliselt kõik korras. St mingi jutt, mis kuskil netiavarustes levis sellest, et hobune järsku hakkas kõiki ründama, ka hobuseid - kas tõesti ei tule pähe, et see on natukene kummaline ja ei pruugigi olla see, et hobune "istus pähe"? Ma ei tea, miks see mind nii närvi ajab, aga nagu... Mida sa ootad? et su hobune tuleb ja ütleb sulle, et mul on täna veits selg valus, õlg valus või pea valus - no mis iganes- ja sa ei peagi ta tervise pärast muretsema? Vist ikka ei ole päris nii. Mul on nagu tunne, et kohati on nagu moes ära unustada see, et hobune on loom ja rääkida ei oska. Ma saan aru küll, et see on väga ära nämmutatud teema, aga no taff lakk. Iga kuradi loomaomanik peab omama nii palju empaatiavõimet, et isegi kui hobune käitub nagu põrsas, on võimalik süüdistustest kõigepealt hoiduda ning mõelda läbi esmalt, kas hobune on terve, tema liigiomased vajadused on rahuldatud ning ta on treenitud, peetud ja käsitletud nii, nagu vajalik.
Ok, lõpetasin selleks korraks vingumise, nüüd räägin natuke oma hobustest ka.
Aramisepoiss on natukene ohjamisega tegelenud. Muidugi liiga vähe, sest olen ülemõistuse laisk ja hea vabandusteleidja, aga soov oleks ta saada vedama mingit kergemat atribuutikat platsi silumiseks. Kõiksugu nõuanded, õpetussõnad ja soovitused (ka inimeste soovitused, kes ehk kohapeal käia sooviksid ja õpetada tahaksid) on oodatud. Siiani on läinud nii, et ohjade vahel liigub enam-vähem ilusti, ta on väga püüdlik ning sageli pakub igasugu vahvaid elemente, liigub kolmes jäljes, teeb väga ilusaid koontatud peatuseid ja on niisama ilus, samas kõige keerulisemaks on osutunud otse liikumine ning samuti on mu mureks see, et kuna ma sooviks ta panna vedama seda palki nõnda, et tal on ainult rangid ja veorihmad, ilma aisadeta, siis kuidas ma väldin seda, et ta kindlasti tagasi ei astuks ja seeläbi muresse ei satuks.. No idea, täieseti võõras maa ja mis võõras, see hirmutav, nagu ikka. Mind ajab kogu selle asja juures veidi ärevaks enda kogemuste puudumine.
Lagos kolib soome 31.03, ta leidis endale väga toreda omaniku, kes käis temaga laupäeval tutvumas ning armus esimesest hetkest.
Myronit tullakse vaatama sel laupäeval :) Põnev, muutused.
Ratsutamisest ma ei hakka sel korral üldse rääkimagi, sest ma ei oska ei ratsutada ega sellest rääkida, seega vaikides jätan ehk targema mulje. Olen siin jälle mõelnud enda poolt tehtavatele tüüpvigadele, Aramise ja minu probleemidele, mille ma olen tasse plantinud ja sellest, kuidas ma ei oska ikka üldse neist vabaneda, sest see tundub ebaõiglane tema suhtes.
