Miks eestis ei söödeta balancere?

Muud polegi öelda, võib olla vaid seda, et kaks uut tüdrukut on liitumas tiimiga, nendest praegu veel ajalugu vaikib, aga tüdrukud ei ole mitte eesti tõugu :)

Nüüd põhiprobleemi juurde.. Mitte keegi ei müü eestis balancere eriti :( St valida on Saraceni ja Dengie balanceride vahel, millest viimases on liiga vähe proteiini veits..eesti kohta ja esimene ei ole päris minu lemmik. Praegusel hetkel söövad minu tüübid TopSpeci balanceri ja ma tahaksin väga jätkata sellega. No ja siis tuleb Eesti ise ilmselt Inglismaalt tellida? 36 kotti korraga? no tule taevas appi..

Kas kellelgi on aimu, et kuskil oleks veel mingi väärt ja normaalse hinnaklassiga balancere saadaval? Miks need pole populaarsed? ... minu ahastus on suur, arvestades seda, kui palju on nüüd söödapakkujaid turul.


Ok, tänaseks kõik..

Aramis.

Ma arvasin, et mul on seda postitust hullult raske kirjutada, aga praegu tundub, et ma hoopis tahan sellega ühele poole saada :)

Nii mõnigi teist ehk teab, et aastaid on olnud Aramisel probleeme erinevate käiguvahedega. Osad neist diagnoositud, osad mitte (kuid kõiki oleme proovinud diagnoosida sellegi poolest) ja noh, ütleme nii, et kogu see tema ratsahobuse karjäär on olnud pigem künklik kui smooth sailing. Aga see-eest kõik see töö, mis temaga teha olen saanud, on olnud nothing but a tribute to this horse. Needless to say, et ta on imeline hobune ja ma väga tahaksin temaga töötegemist jätkata. (Siinkohal ilmselt kõik juba mõistavad, kuhu see jutt läheb)

Käisime eile kliinikus Aramisega. Põhjuseks see, et ta on aeg-ajalt koperdama hakanud tagumise otsaga, tal on raske tagumisi jalgu keha alla tuua ning vaatamata füsiole ja kõigele, on ta nõrk ja pigem mitte väga edasipürgiv (eriti platsil). Otsest longet või käiguvahet tal tuvastatud pole.

Läksin sinna mõttega, et raudselt arvatakse, et ma tulin nende aega raiskama ja blablabla, aga ma pean ütlema, et ülimeeldiv kogemus, Niiii äge kliinik, nii asjalik personal ja see veterinaar, kelle poole pöördusin, on põhja-inglismaa juhtiv orto ning eilsest alates võin julgelt öelda, et saan aru, miks see nii on. Uskumatult äge tüüp! Ja kui sinna minnes ma natuke arvasin, et noh.. mõnikord osavad inimesed ei ole kõige suhtlusaltimad või midagi, siis vastupidiselt mu eelarvamusele, tal oli küll ekstreemselt kiire, aga ta oli nii meeldiv, kohe teadis hobuse ajalugu ja kõike, mida nad kuulnud olid ning mingi tore noor tsikk võttis poni enda kätte, jooksis taga edasi-tagasi, kordetas teda jms (nii imelik oli näha Aramisi võõra tsikiga, aga olin ta üle väga väga uhke, he behaved nagu mingi superhästi. va see, et ta kisas kogu aeg haha), kuna ma jäin vetiga ja ta sai mulle siis nagu kohe rääkida, mis toimub ja kuidas ja mis me edasi teeme ning mida ta näeb.

Minu suureks rõõmuks ei öelnud ta, et olen tulnud niisama ja et ta ei näe minu muret. Vastupidi, ta ütles, et ka tema meelest on ta tagant natuke short ikka ja et tema esimene arvamus oleks, et äkki on põlvedes miskit. Pihtas-põhjas. Ei ühtegi ebavajalikku liigutust, ainult õiged röntgenid ja vastus oligi teada (thank god, sest kliiniku külastus siin pole teab mis odav lõbu...)

Aramisel on mõlemas põlves artriit, ühes tugevam, teises vähem tugev. See ei ole mingi surmaotsus, küll aga tähendab see seda, et härra läheb pensionile, at the sweet age of 15. Kas see peab nii olema? ei pea ilmtingimata, sest valuvaigistite najal ma võiksin teda sõita edasi. Ja ehk ma kord nädalas proovin taga metsas ka käia jalutamas, et teda natukene konditsioonis hoida (mis on soovitatav noh..kuidagi.võib-olla)  ja seda pean tegema nii, et päev enne ja samal päeval saab valuvaigisti. Soovitati jätta poni vabapidamisele, et ta võimalikult palju ise liiguks ning vet arvas, et aasta-paar ikka võiks ta tunda ennast veel täitsa mugavalt ilma liigesesüstideta. Eks see muidugi paistab.

Noh, mis seal ikka. I will just need to learn to adjust ja kuigi ma olen pisut kurb, siis I will still have him ja we will have some safe and slow fun.

So people - important lesson - IF you feel that something is off, it probably is! Ükskõik, kas vahepeal kahtlus väheneb, ükskõik, kas teised arvavad, et it's not the case. if YOU feel it, it's worth investigating!

Umbes nüüd saab meil ka 14 aastat teed koos käidud. It has not been the easiest journey, but it definitely has been the coolest, awesomest, best one! Would not change it for anything. EVER.

Lähen nüüd õue, sest füsio tuleb ponisid üle vaatama. Loodame siis, et kõik ponid on igati okeid  :)

aa, mingi kliinikupilt on siin: Miisu

 

Natukene kohalikust ratsakultuurist

Rõõm on alustada postitiust viimasel ajal :) Sel korral aga eriti, sest (vist?) esmakordselt paluti mul kirjutada mõnel konkreetsel teemal. Teie lugemine ja kaasamõtlemine ja kirjutamine on täiega motiveeriv ja teeb väga rõõmsaks!

Teemadest muidugi, mida käsitleda paluti, ma kõike kommenteerida ei oska, ent proovin kuidagi süstemaatiliselt läbi käia siinsed klubid ja liidud, harrastajate üldise taseme ja nii palju, kui vähegi oskan, proovin siia sisse siduda ära ka kohalike hobusetõugude kasutuse.

Kõigepealt aga miniülevaade minu karvastest. Aragon, endiselt sadulata. Neljap uus füsio, reede vet (selg, vaktsiin). Aramis on tupsu, natuke oleme teinud asju, kolmap läheme kliinikusse koibasid kontrollima ning reedel siis vaktsiin. Midagi uut ja vägevat me teinud ei ole, kahjuks. Olen üritanud enda harimise mõttes võimalikult palju trenne jälgida ja kuulata, natukene nagu ehk on kasugi olnud.
Olen mõelnud, et tahaksin endale suvest mingit hobust sõita, kellega ehk natuke võistelda ka. Noh, vahelduseks ponidele, sest ausalt öeldes ma ei mäleta, millal ma reaalselt hobusega treenisin viimati regulaarselt. Ikka ponid põhiliselt. Seega vahelduseks oleks päris vahva natukene verelisema tüübiga miskit ette võtta. Eks näis, kas või kuhu see mõte jõuab ja mis sellest saab, aga no ..peas on see olemas. (ilgelt ahne olen, tahaks muudkui juurde ja rohkem sõita ja veel ja ...no ei tea, kus see piir nüüd siis lõpuks on)

Okei, aga nüüd proovin siis natuke asjalikumat juttu ka ajada. Klubid ja alaliidud kõigepealt. Üldiselt on siin ratsaklubid väga tugevad ning aktiivsed, aastaringselt on igal nädalavahetusel võistlused nii mitmeski kohas ning  väga tugev on see ponyclub'i kultuur, kus kõik noored ja lapsed teevad igasuguseid ponyrally'sid kaasa. Seal korraldatakse ka igasuguseid vahvaid fundraisereid ja muid asju ning klubi on toimiv ning tugev üksus, no vähemalt nende paari klubi, mille tegevust veidi jälgida olen saanud, näitel. Mis mulle täiega meeldib, on klubide omavaheline koostöö. No, eks üksjagu on seda rivaalitsemist ka (isegi väljaspool inimesele) paista, aga üldjuhul on sõprussuhted soojad ja koos tegutsetakse. Ma poniklubide tegemistega väga rohkem kursis polegi. Suurema organisatsioonina meeldib mulle British Dressage küll päris hästi. Enamik mitteametlikke võistluseid järgib nende reegleid ja nii mõnedki reeglid, mis on British Dressage'i poolt kehtestatud, on mulle väga meelepärased ning leian, et on hobusesõbralikumad kui Eestis. Näiteks, päris kaua võib kergendada igasugustes skeemides, kannuste jms kohustus tuleb minu teada päris palju hiljem jne. Noh, selline ninnu-nännu värk, nagu mulle ikka meeldib.

Üldine tase võistlustel aga varieerub väga suurel määral. Ma olen vähe ametlikke võistlusi vaatama jõudnud, küll aga olen mõned mitteametlikud võistlused istunud ja vaadanud. Ütleme nii, et palju on selliseid harrastajaid, kes käivad ja nühivad algajate sammu-traavi skeeme, et kommiraha võtta lastelt/algajatelt/noorte või kogenumate hobustega sõitjatelt, millest on veidi kahju ja ma hea meelega näeksin seda, et see kordade arv võiks olla piiratud. Mitte muidugi kohe algul, ent no pärast viiendat korda sammu-traavi skeemi sõitmist võiksid ratsanik ja hobune siiski pürgida juba kõige lihtsama galopiskeemi suunas. Ma isiklikult mõistan väga seda, et esimesed korrad tahaks käia tuututada sammu-traavi skeemi ja pidasin ka ise seda plaani, ent nüüd kahjuks on mu pontsik tööst väljas ning selleks võimalust pole. Kahju! Üldine õhkkond võistlustel on aga tore ja võistlema tulevad igasuguse tasemega inimesed, ei mingit silmapööritamist ega sõnelust. Soojendus pidi muidugi teine maa olema, aga seda isiklikult kohanud pole. Siinsed orgunnitud võistlused on andnud mulle igatahes tõuke proovida suvel kodus ka midagi (eriti algajatele ja noortele/kogenematutele hobustele) väikest korraldada. Eelkõige selleks, et oleks koht, kus katsetada (ka mul endal oma karja noorte ponidega)
Harrastajad on muidugi teadatuntud blingi armastajad, aga on ka väga asjalikke harrastajaid. Võib olla siin on harvem nähtus veidi mingi täitsa rulli tõmmatud hobune kui Eestis ja nagu... mmm.. äkki veidi läbimõeldum treening? aga see on kõik suhteliselt spekulatsioon juba.  Aa hahah, korraks veel teemast kõrvale - nii lahedad on harrastajate skeemid muusikasse! Tihti on mitteametlikel võistlustel KYR klassid, kus kõik saavad ise valida, mis tasemele vastavalt oma kava teevad, aga praktiliselt sa võid oma sammu-traavi skeemi ka muusikasse teha ja seda võistelda :) Ma täpselt ei tea, kuidas nad küll seda hindavad, aga see on alati väga meelelahutuslik! 

Hobused, keda võistlusväljakutel kohtab, on seinast seina. On uhkeid ja fäänsisid koolisõidu sugupuuga hobuseid (tihti [aga üldse mitte alati] käib nende sõitjate kohta kahjuks harrastajate klassis see ütlus, et "All the gear, no idea") ja samas on ka palju tädiratsutajaid kohalikel tõugudel. Dressage cob on suht tavaline nähtus, ka igasugused Welshid on üpriski populaarsed. Ilmselt nende ponilaste (eriti pisemate) suure arvukuse tõttu võistlustel on ka Inglismaal hakatud sel teemal sõna võtma: http://www.horseandhound.co.uk/news/overweight-riders-asked-dismount-show-583451 - mõistagi võivad igasugused noored ponilased osadele lastele parajaks pähkliks osutuda, aga kohati läheb see veidi üle piiri küll.

Üldjuhul tundub, et näiteks Cob'id on veidi ületoodetud ja neid vedeleb igal nurgal. Neid on võimalik odavalt saada praktilieslt kust iganes, nagu ka täisverelisi, kes on galoppe jooksnud. Täisvereliste väärkohtlemist on minuni jõudnud aga palju vähem (aga siiski on), cob'ide väärkohtlemisest olen aga lugenud sageli ning ka oma sõber veti käest palju kuulnud. Aeg-ajalt ikka jäetakse mõni varss kraavi surema tee äärde jms.. Noh..veidi ekstreemne mu meelest, aga nagu ikka, palju inimesi, palju erinevaid suhtumisi. Ja ehk siis ka suurem hulk ekstremiste.  Hobuste hinnad üldpildis on madalamad, pidamine on samma kanti. Siinse piirkonna põhiprobleemiks on see kopeldamise teema, mida olen ennegi maininud. No ka minu ponid hulbivad nabani mudas praegusel aastaajal ja ma (va julmur) sunnin neid seal hulpima praktiliselt terve päeva. Kõik maa on kasutuses, haritud või kopliteks tehtud. (graafiline link väikse jutukese juurde, kus on natuke statistikat paari kuu näljutatud ja surema jäetud hobuste kohta on siin

Olen natukene siin sõitnud ka nende karvikutega ja pean ütlema, et eelistan eestlaseid. Eks kindlasti sõltub ka asi sellest, kuidas mingi konkreetne hobune on sõidetud ja mida oskab, aga no see on esialgne üldmulje. Samas on tore, et nad siin on, sest tugevaid tädiratsutajaid kannavad nad hästi ja neid kantavaid on siin suuremal hulgal. Olen isegi mõelnud oma noorema, ent minust ikkagi üksjagu  raskema õe jaoks midagi taolist vaadata... noh, kunagi tulevikus. väga kauges tulevikus :) Nunnud on nad küll, heatahtlikud ka.. ja väga pehmed!

Praeguseks aga hakkab aitama, kuigi niii palju jäi veel puutumata ja rääkimata ja tegelikult oleks veel nii palju öelda, aga mul on juba sõrmed sõlmes ja uni on suht suur. Ma loodan, et sain natukenegi pihta huvi pakkuvatele teemadele oma jutuga! Cheers! 

Motivatsioon

Tundub nagu järjejutt :)

  Tegelikult on see samuti üks nendest asjadest, mis mind kunagi palju vaevanud on. Mingi aeg olen ka ise tundnud motivatsioonipuudust ja sellest isegi siin kirjutanud. Teate mis? Bertha, kui ma ei eksi, ütles mingis kommentaaris, et "tegeleda kas või 10 minutit on parem kui üldse mitte"  ja to be fair, see on mind nii mitmestki "appi ma ei viitsi" punktist läbi kandnud. Alati, kui lähen, et midagigi korraks teha, ma satun hoogu ja unustan ennast tegelema anyways. Nii juhtubki, et tihti jõuan koju läbiligunenuna ja mees jälle ahastab, et no milleks nii. 

  Meil on siin räme torm, juba 5ndat päeva (ja tõenäoliselt jõuan postituse postitamiseni väga palju hiljem kui täna, so... out of date information). Hobused (well, teiste hobused) õues ei käi ja lund ja igast muud jura vahepeal sajab ja elu on nagu seisma jäänud. Pean tunnistama, et Eestis sellist tuult muidugi sageli ei koge, aga no ma ei oska elu sellise asja pärast päris seisma jätta. Ükspäev just tuterdasin Aramisega ringi ja ta keeras külge tuule vastu päris mõnusalt. Täitsa huvitav oli, vastu tuult sõites tahtsin täiega ümber kaela võtta ja nö vähem tuuletakistust, lõbus! 

     "Fair Weather Rider" on siin mingi termin, mida kasutatakse suht laialt. fair weather dogwalkerid on ka. Termin ise suht self-explanatory, aga selgituseks igaks juhuks mainin, et kasutatakse siis nende kohta, kes ratsutavad siis, kui vihma ei saja või siis kui pole tormine ... või no põhimõtteliselt when conditions are right. Ma pean tunnistama, et kui olin oma motivatsioonimuredega hädas ning sellest ka siia kirjutasin, siis olin kindlasti üks neist. Fuhh, lund tuiskab, fuhh, vihma sajab.. Nii lihtne on lihtsalt mitte minna, sest conditions are not perfect. Aga kui see motivatsiooni ja distsipliini vaheline seos kuidagi paika loksus ja ma lihtsalt tuimalt ennast kontrollisin ja ei tekitanud endale võimalusi, kus tuuleke oleks olnud midagi, mis annaks mulle vabanduse mitte minna tegelema oma hobustega. 

Ma olen päris pikalt pannud kirja ka lihtsalt kuupäevaliselt, et millal ma
midagi teinud olen. Pigem lohakalt kui detailselt, aga lihtsalt, et mul oleks
võimalikult hea ülevaade sellest, kuidas üks või teine nädal
 läks ning mis tehtud sai. Eks ma detailsemat plaani sellest, mis päeviti
täpselt midagi toimib, teen ka, aga need on üldjuhul pikaajalisemalt ette mõeldud ning neid
sellisesse lühikokkuvõttesse tavapäraselt kirja ei pane. 

   Pean tõdema, et see saab harjumuseks ikkagi väga kiiresti. Ma arvan, et 3-4 nädalat oli sellist aega, kus ma pidin ennast veidi rohkem sundima, et tekiks mingi konkreetne rutiin oma hobustega ikkagi igapäevaselt tegeleda. Aga it's a continuous thing ja käib lainetega.

  Kuna ma olen nüüd mingi 2 kuud praktiliselt mitte ratsutanud, sest Aragon-ponil pole sobivat sadulat, olen pidanud taga maast toimetama. See on omakorda toonud kaasa piisavalt palju lühiajalist motivatsioonilangust (no tahaks ju trenni teha hullult, sest nii lahedad treenerid - proovin trennidest ka mingi postituse kunagi teha), aga proovin sellest vaikselt läbi tiksuda ja mitte väga ennast morjendada lasta. Aga siinkohal ma pean ütlema et krt, Ingrid Randlaht üksinda teeb Eestis suht tubli tööd ikka, sest 2 kuu jooksul pole mul õnnestunud sadulat leida, kuigi passijaid on palju, sadulaid on väga palju ning teenuste tase in general on ikkagi olnud väga kõrge. (Mu hobuseid värknud sepp võiks minuga eesti kolida, mu hobuste füsioterapeut võiks samuti eestis olla kui ma seal olen.. palun) 

Ma olen proovinud ponile järgnevaid sadulaid:
* K&M 17" dressage
* Black Country 16.5"
* GFS working hunter 16,5"
* Ryder 16,5" Working hunter saddle

* Thorowgood pony club 16,5"(so far kõige parem, aga õlale ei jää ruumi üldse)
* Bates cair GP 16.5"

* Albion SL dressage 16.5"

Lisaks neile oli mul tellitud Silhouette sadul, mis on custom made. 16,5" dressage saddle. Tore! Käisid mõõtsid poni ära, tegid template'i ja siis 3 nädala pärast jõudis sadul. Sadula saabumise ajal mind kodus ei olnud, küll aga oli mu tubli mees nõus poni hoidma kuni nad seda talle selga proovisid. Ma ei oska öelda, kuidas on see võimalik, et nad arvasid, et see istub hästi, aga sain rõõmsa kõne, et sadul ootab ning õhtul paningi selle sadula siis ise ponile selga, et ta kordele sellega saata ning vaadata, kuidas asjad on. Sadulat selga pannes olin ma ikka väga pettunud. Vöö rihmad jooksid 5-8 cm liiga taga (vähemalt) ning sadul oli kohutavalt tasakaalust väljas. Kordetasin mingi 2 minutit ning selle ajaga see sõitis tal praktiliselt üle turja. Kõne valmistajatele ning järgmisel päeval olid nad kohal. Surprise-surprise.. " aaaaa, sadul vastab joonistatud template'ile, aga template ei vasta kahjuks hobusele... Oh, are you freakin serious!? Novot, nii palju siis sellest.

So pikk jutt kokku võetuna - raske on olla motiveeritud, kui plaanid ja eesmärgid täitmiseni ei jõua, sest lihtsalt pole võimalusi. aga muud polegi, kui tuleb leida mingi muu eesmärk ja töötada siis selle nimel, mille nimel saab töötada. Seega me toimetame maast ja loodame, et me kunagi ikkagi saame veel neid ägedaid trenne nautida. Ümberhäälestamine on raske, aga I must say, et meil on maast ka täitsa lõbus.


Mingid pildid ka siia for funsies

Meie väike Domino, kes nüüd laupäeval läheb oma päriskodusse. 

Distsipliin

Ma jõuan ringiga uuesti tagasi selle teema juurde, et meie noored on ludrid, ma ei saa sinna mitte midagi parata. Pean tunnistama, et see jääb mulle ikka täiega hambusse ja tahaks kohe igal pool korda majja lööma hakata, aga vanemad on absoluutselt nõus toetama oma noorte ludridust, seega siin polegi justkui midagi teha.

Uuesti kerkis see päevkorda, sest näen siinse ja Eestis toimuva vahel väga suurt erinevust ning ka sõitjate tase on tunduvalt erinev, loomulikult. Noored, kes tahavad ratsutamises midagi saavutada, sõidavad 2-3-4 hobust päevas, nii mõnigi töötab nädalavahetusel tallis, et seda võimaldada (kusjuures, jutt käib praegu 12-13 aastastest). Näiteks tuttav pisike, kes sõidab ühe hobuse enne kooli, siis 8-16 kool ja siis pärast 2 hobust, laupäeviti töötab, pühapäeviti võistleb. Ja see ei ole absoluutselt mingi ainuke või erakordne näide.

Mingit pikemat analüüsi siin tegema ei hakkagi, aga põhiline järeldus, milleni olen jõudnud, on see, et kultuur on teine. Ratsutamiskultuur kui selline on Eestis suht puudulik ning vanemad üldjuhul ei pea vajalikuks oma lapse spordihuvi toetamist või ei pea ratsutamist piisavaks spordiks või huvialaks vms. Sellesse ei panustata ning see ei tundu olevat ka kuidagi tõusev trend kahjuks. Mina isiklikult oleksin nõus mingi lapse ja poniga mässma ja käima kusiganes ning panustama nii palju oma teadmisi ja aega, kui ma suudan, aga kui see on mingisugune ühepoolne võimlemine, siis milleks... Täiega võitlen, et ma ei hakkaks siin leelotama sellest, kuidas mina käisin mitmes kohas korraga kui olin 11-12 ja sõitsin nii palju kui võimalik oli ja tegin hea meelega tööd ka. Paljud kindlasti saavad sellega relate'ida. Siinkohal siis pean täisealisi :)


Kuna ägedaid lapsi on tõesti raske leida.. no siis neid, kellel oleks lisaks tahtele ka võimalused ja toetavad vanemad, siis tundub ausalt öeldes, et igasugune ponindus on lausa asja pärast nii vähe arenenud ja alles lapsekingades (haha... -.-) . Küll leiduks võistluseid ja kohti, kus harjutada, isegi mina isiklikult oleksin nõus mingeid väikseid võistluseid nagadele korraldama, et nad saaksid tulla ja katsetada, kuidas toimib, aga then again - milleks, kui neid, kes reaalselt viitsivad ja tahavad tegeleda ja on pühendunud enough, on nagu mingi... mõni üksik võib-olla Eesti peale. Väga pessimistlik, ent siin viibides see on üks põhilisi erinevusi, mida ma märkan igapäevases hobu-elus ning see teeb mind täiega kurvaks ning muudab kojutulemise palju raskemaks. Inimesed ei ole siin üldiselt "pühapäeva hobuseinimesed" ja lapsed ei ole üldiselt "ludrid-emmemaksab-töödeitee"... mis on ilmselgelt mulle suhteliselt tähtis teema, sest kõik viimased postitused tunduvad just tiirlevat selle pühendumuse ümber.. I should stop and go study instead!

Kindlasti on inimesi, keda see absoluutselt ei puuduta, neil ei maksa end sellest postitusest üldse segada lasta :)