Värsked võistluselamused

Nonii, nüüd see on siis läbi ja saab veidi vabamalt hingata. Proovin rääkida asjast veidi rohkem korraludslikus võtmes, rather than ratsutamisest, kuigi pean ütlema, et võistluspäeval mul väga palju aega korralduslike asjadega tegeleda ei olnudki, sest tegin ise kolm starti ning arvestades seda, kui vähe meil oli osalejaid, tähendas see seda, et enamiku ajast ma kas sõitsin või jalutasin :) Ponid olid tublid, stardid tegin Rooniniga (1) ja Renderiga (2), ning sõidud läksid täitsa talutavalt. Mõlemaga sõitsin ST'd ja Renderiga ABC'd ka, aga nagu juba eelpool mainitud, ma proovin sellel mitte peatuda.

Võistluste korraldamine kui selline on rohkem teemaks. Pean tunnistama, et minu jaoks sai suures osas selgeks see, miks eriti korraldada ei viitsita - st suht vähene huvi tõmbab motti kenasti maha. Samas jällegi oli meil nii vinge tiim ja ma ei teagi, et võistluspäeval meil oleks suuremaid probleeme olnud lahendada - at least minu kõrvu need ei jõudnud. Pealtvaatajaid oli palju ja üldine õhkkond oli super. Kahju lihtsalt, et rohkemad lapsed nt ei saanud katsetada ja kogemusi koguda.

Kohtunikuks oli Ülle Voolaine, kes jättis endast suurepärase mulje ning oli nõus meile tulema isegi kuigi meid oli jube vähe ning me oleme võrdlemisi kaugel. Hea meel! :)

Korraldamise koha pealt jätkates proovin siia kirja panna mingid õppetunnid, mis meie saime:
- Ära arvesta 'kindlasti tulija'-tega kuni nad ei ole ennast ära registreerinud.
- Kuuluta suurelt ja kuuluta varem.
- Alati ei ole tarvis kõike ülikeeruliseks mõelda ning iga pisidetailiga lõputult pead murda, vahel sobivad lihtsamad lahendused isegi paremini kui muu.
- Have a great team (we had, niii lovely time ja nii tore, ilma sellise tiimita oleks olnud tunduvalt jamam.)

Me mõtlesime pikalt, kuidas ja kus soojendust korraldada ja lõpuks läks kõik suht orgaaniliselt ja kõik said soojendatud ja mingit probleemi ei tekkinud :)

Kas ma oleksin nõus uuesti korraldama mingit võistlust? ma ei tea, ma ei ole päris kindel, kas ma viitsiksin jamada.. Aga ma samas ei hakkaks seda ka välistama. Kes teab, äkki kunagi ikka.

Teile, kes te palju sõidate

Kuidas te valite pükse, mis ei hõõru üldse? St ma ei tea, ma saan ikka alati teada ainult katse-eksitus meetodil ja suht paljud mingite tuntud firmade püksid on ikkagi mingi hetk hõõrunud veits põlvelt.
Võib-olla on see mingi minu veits vääraka keha probleem, aga no.. Mingi aeg mul hõõrusid püksid siis, kui õmblus oli veits liiga lähedal jala siseküljele ja ei ulatunud piisavalt kaugele põlvele. Nüüd siis valisin püksid, kus õmblus on ilusti võimalikult kaugel (ja sellised polegi varem hõõrunud) ja ikka suutsin ühe trenniga põlved katki sõita (kusjuures eelnevalt need püksid pole hõõrunud.. Üks päev hõõrusid väga vähe, kui teise sadulaga sõitsin, aga katki ei läinud, ainult üks põlv pärast oli veits punane)

Tea, kas peabki hakkama mingi kottpükstega ratsutama vms.. Vahepeal mõtlesin, et äkki sellest, kui on veidi liiga laiad põlvest, aga tundub, et isegi see ei ole põhjuseks.

So, kui keegi on veel sellise asjaga hädas olnud ja aru saanud, mis on põhjus või millised püksid ei teee sellist asja teie kogemuste põhjal, siis please, ma olen open to any ideas. Praeguseks olen saanud soovituse kasutada plaastrit lihtsalt juba ka ennetavalt ja eks seni proovin nii sõita :)


Muidu läheb toredalt, ratsutan igapäevaselt, nagu plaanitud, kuigi täna ei kipugi väga hobuse selga, ehk on hea päev teha midagi Aramisega seljast - väike jalutustiir metsa näiteks. Üle poole oma kuu ajasest ratsutamisest olen ära ratsutanud ja mingit 'appi, täna küll ei viitsi' asja otseselt nagu küll pole ette tulnud. Üks päev on olnud, kus ma ei jõudnud ratsutama korralikult, see-eest aga sõitsin 2 hobust eelneval ja järgneval päeval.

Lisan pildi kurbadest põlvedest ja mõned hobusepildid ka, kui leian.

Aaaa, ja võistluste korraldamisega on asjad vist enam-vähem ok praegu, aga osalejaid on niii megavähe. kurbs!

A month in the saddle.

Kui muidu on igav elada, siis tuleb elu enda jaoks ise põnevaks teha...vist.

Mõned ajad tagasi hakkasin käima veits külapeal ponidega sõitmas, it's a nice change of scenery ja veidi seltskonda ka, tore.
Seoses sellega tekkis ka võimalus esitada endale väike challenge ning nüüd ma siis proovingi ratsutada 30 päeva järjest iga päev. Tingimustesse on lisatud tärnike, et kui ühel päeval ma tõesti ratsutada ei saa (väga pikk tööpäev või misiganes muu põhjus, miks see osutub võimatuks), siis sellele eelneval või sellest järgneval päeval on vaja sõita 2+ hobust. Reeglid lihtsad ja loogilised.
Praegu on 9 päeva tehtud, only 21 to go. Mitte, et ma pärast seda kavatseksin kõvasti vähem ratsutada, ma ikka loodan enam-vähem samas vaimus jätkata, aga ma siiamaani olen ikka korra nädalas ratsutamisvaba päeva vähemalt jätnud, kui  mitte võtta arvesse noortel seljas kõõlumist.
Proovin jätkata samas vaimus ja eks ma siis järgmises postituses annan teada, kuidas mu kuu sadulas möödus.

Muidu oleme vaikselt korraldamas oma esimesi koolisõidu võistlusi kodus. Päris suur ettevõtmine ja ega me siiani täpselt ei teagi, mis tuleb ja kuidas asjad lähevad. Veidi hirmus, aga loodetavasti suudame kõik mured jooksvalt lahendada ja asja suhteliselt rahumeelselt läbi viia. Kui keegi tunneb, et tahab pakkuda mingisuguseid nõuandeid, siis siinkohal on need väga-väga-väga-väga oodatud, sest kogu meie tore ja superkangelaslik korraldajatiim koosneb kogemusteta entusiastidest. Ka selle ürituse kordaminekutest ning altminemistest saan ehk hiljem siin kirjutada, et oleks võimalik (kui just nii vastu taevast kõik ei lenda, et soov igaveseks kaob) järgmisel korral veidi paremini valmistunud olla ning ehk on sellest siis kasu kunagi ka mõnel teisel korraldajahakatisel.

Hobustega muidu on täitsa tore olnud. Korra enne võistlusi võtsin Eva Koksi trenni, peaks nüüd varsti kordama :) Või noh, juba pidimegi kordama, aga tookord ikkagi lõpuks ei saanud, nüüd on ehk hea aeg uuesti proovida. Eks siis muljetan sellest ka. Tundub, nagu praegu oleks kõik just kui on hold ja ma ei teekski midagi ja polekski eriti millestki rääkida, et pean muudkui ütlema, et sellest ja tollest ja kolmandast räägin hiljem. Tegelikult oleks rääkida vast ikka küll ja veel, aga uni on veits.

Must say, et veidi tunnen puudust inglismaast, sealsest tallist ja hobustest ja hobukultuurist. Mitte, et siin kõik nii jube ebakultuurne oleks, aga noh.. jah :)

Ma proovin siia ikka mõned pildid otsida ka for the fun of it, vist tava juba selline :)