I'll color where I choose. Your lines are not for me!

Aramis on golden!

Ja every time your dreams don't scare you, they are not big enough!

You cannot train a horse with shouts and expect it to obey a whisper.

Ponidega on alati nii tore, kui nad on terved.. Tore oleks, kui saaksin siinkohal öelda, et olen väga õnnelik ja mul ei ole midagi muud kommenteerida. Aga see oleks vale :)

Kellest alustame?
Võtame Riksi. Viimase kuu jooksul on ta söönud Previcoxi, siis daniloni ja nüüd varsti uuesti previkat. Tehtud on blokaadid, painutusi 2x ja nüüd siis ka liigesesüstid. Kuna talle ei saa kortisooni süstida, sest tal on laminiit olnud, süstis Triin hüarulooni.. Eks siis varsti paistab, mis sellest välja tuleb. Praegu istub ta koplis ja on ise suhteliselt rõõmus. Röntgen näitas, et kabjapõhi on justkui veidi liiga õhuke ning see eelnevalt nii ei olnud, küll aga pole teada, et longe (mõlemas esimeses) oleks sellest tingitud. Piirkond on blokaadidega paika pandud, vähemalt.Ideaalses maailmas pakiks ma ta kokku ja sõidaks tartusse, kus tehtaks talle MRI, mille maksumus on ca 1t kanti ning siis me saaksime teada äkki mingi vastuse, kuid kahjuks tänases päevas ei näe ma selleks võimalust, arvestades seda, kuidas praegusel hetkel on kõik ponid mingite probleemidega.  On the positive side, röntgenit vaadates ei olnud mingeid märke läbipõetud laminiidist. jess.

Nüüd jätkame siis näiteks Aragoniga, kes on teine müstikamees.
Algusest tundus mulle, et ta iga ca 4-5-6nda sammu tagant teeb kuidagi hästi  natuke teistsuguse sammu oma ühe jalaga, aga panin selle pigem pinnase ja selle süüks, et tal oli ekstreemselt halb lihastik viie aastase hobuse kohta. Ja tundus, et see läkski paremaks pidevalt töö käigus, until it got worse. Ükspäev see oli ikkagi konkreetselt nähtav käiguvahe. Sõi samuti previkat ja puhkas, siis vaatasime Triinuga ja painutasime, tegime rtg'd (sada tükki ja kõik puhtad) ja siis sõi Daniloni. järgmine kord siis ca 10 päeva hiljem tegime blokaadid, nagu arvata, longe samas kohas, kabjaliigeses kuskil. Nüüd siis Aragon puhkab Oktoobri lõpuni, eks siis selgub, et mis sealt edasi saab. Tegelikult see on nagu ikka suhteliselt kurb, sest härra Aragoni areng jäi pooleli selle tõttu ning oktoobris juba ma enam temaga tegeleda kahjuks ei saa. Aragon on tõeline musirull ise sealjuures, aga no jällegi, loodan, et ta toibub oma murest peagi ja pikem paus aitab tal paraneda ja tal on tulevikus võimalik saada suurepäraseks ratsaponiks. Ta on tõesti imeline poni tegeleda.

Aleks on olnud eriti armas ja mul on mingi deal selle hobusega. I like him way too much, ma tahaks ta kogu aeg endal taskus hoida. Ta on nii pehme ja armas, kogu aeg käib mul süles ja no... mõlemad ponid on väga erilised, aga kuna ma olen nüüd pikemalt töötanud ainult Aleksiga, siis.. I know him better. Ta on hull entusiast, alati on väravas vastus, alati tuleb ja alati on huvitatud. Nii lahe tüüp!

Aramisel üllataval kombel ei ole praegu vist väga midagi viga. Mis on nagu jube tore, aga veidi kahtlane ka. Arvestades seda ebaõnne kuhja, mis meie õuel praegu on, on see lausa ekstreemselt kahtlane. Loodan aga, et see jääb äkki nii ka, et ei tekiks rohkem muresid juurde, sest ma ausalt öeldes tunnen end nii materjaalselt kui ka emotsionaalselt laostununa.

Aramisega käisime 2x I trennis, kui ta Eestis käis, oli väga tore ja huvitav ja kasulik. Ühe korra sõitsime kodus ja tegime üleminekuharjutusi ja asju ja kuidagi isegi kuigi ma olen neid asju üksinda pusinud küll ja veel, siis ikkagi kui keegi (I just eriti) on kõrval, lähevad asjad nagu paremaks. Ma ei tea, kas ta ei võiks mingi oma ajust mulle natuke loovutada või midagi. Igatahes oli kodus asjalik trenn. Teine trenn oli Toomingal, mis oli nagu veits keerulisem ehk mulle ja no ma olin ise kuidagi NII off my game ka, et ime pole, et keeruline oli .Aramis aga oli jälle väga tubli ja asjalik ja armas. as he is :) Olen väga tänulik Inksile, et ta on viitsinud meiega jamada ja see tõesti annab väga palju motivatsiooni juurde, kui ta saab tulla ja aidata :) Haha, Toomingale minekuks I tegi ponile patsid, ta nägi väga fancy välja ja oli nagu 'päris' :)

Aleksiga käisime ka korrra I trennis, Aleks oli tubli as always, nüüd me juba oleme korra isegi hüpanud üksikut väikest takistust, kuigi galopp on veel täiesti toores ja vahepeal on isegi keeramine natukene segadusse ajav :) Igatahes, oli samuti tore ja Aleks sai palju kiidusõnu, mis tegid mind väga rõõmsaks :) Aleks ongi superhea poiss! I really like him that much! Tahaks ta kogu aeg omale tuppa võtta. can I? please? kaissu?

Ah, ja ükspäev I ja Triin tegid ponide hambad ära, pea kõik said tehtud :) Jee.

Hobustejutud vist said otsa, nüüd siis muu juurde. Me läheme E ja A'ga aastaks välismaale, lähen teen ära oma magistri kraadi :) Lahkume septembris. Ma ei ole veel otsustanud, kas teen selleks ajaks kinnise blogi eraldi, mis on ainult lähedastele sõpradele, või jätkan siin. Ma isegi ei tea, miks see mõte mul on, aga kuidagi viimasel ajal külastan seda mõtet suht tihedalt.

Nüüd tulevad pildid ja siin on ka video meie viimasest kahest aastast  https://www.youtube.com/watch?v=sKBT7VXKsLc

How its either in your blood or not.

Jep, juba jälle kirjutan!

Aramis sai eile raua tagasi. Siin kohal a big thanks to Mika, kes selle talle uuesti alla pani. Kurb on see seppade olukord Eestis, minu arvates. Kindlasti tahaksin ühel heal päeval kergemaid hobuseid ise natukenegi värkida osata, rautada muidugi mitte. Lihtsalt et natukenegi vähem sõltuda sellest, kunas ja kas ja kes tulla saab. Olen natukene väsinud, nagu ilmselt kaugele juba paistab, kogu sellest draamast, et keegi ei saa tulla ja kui saab, siis sa pead ikka valima, et kes tuleb, et hobust viisakalt koheldakse (muidugi eeldades siinkohal, et omanikul on eeltöö tehtud ja hobune on ennegi jalgu tõstnud)  ja et ei võetaks nii või naa palju või vähe ja et ikka saaks tasakaalu ja .. no, ütleme nii, et ma tahaksin väga, et mulle antaks võimalus olla see rahulolev klient, kes oma pead millegagi vaevama ei pea, aga siiamaani ma ühel, teisel või kolmandal põhjusel siiski olen kas veidi murelik või rahulolematu. Ilmselt on viga ka minus, kes ma olen alati pisut rahulolematu, aga eks siis kui ma ise kunagi peaksingi sellise oskuse omandama, saan enda kallal vinguda ja ohkida, see on ikka toredam.

Käisin vahepeal nädalakese eemal (supertore minipuhkus Ingridi ja Taani ponidega) ja nüüd koju jõudes saan ehk siis uuesti vaikselt trennitama hakata, Täna juba Aleksiga ja Aramisega tegime miskit. 

Aga veits rohkem isegi, kui trennidest, tahtsin ma rääkida sellest mingist maailma kõige suuremast kirest või misiganes see ka poleks, mis ratsutajatel on.. või no osadel ratsutajatel on. I guess et see vist ongi see, mis osadel inimestel võimaldab 'hobustest välja kasvada' ja teistel ei lase kunagi liiga kauaks eemale jääda. Ma ei ütle muidugi, et kõik, kes loobunud on, ei oleks kirega suhtunud või oleksid kuidagi vähem ratsutajad või midagi, aga pean tunnistama, et olen mitmete ebaõnnestumiste (või hobuse tervislike probleemide) kohal mõelnud, et nüüd mulle aitab ratsutamisest ja ma rohkem seda ei teegi. Ja see kestab täpselt rahunemiseni. Ma ei usu, et see on kunagi üle päeva kestnud. Kui sedagi. Ma ei suudaks loobuda hobustega tegelemisest, see on mul justkui veres. See teeb mind õnnelikuks. Mitte ainult õnnelikuks vaid see annab mulle nii palju positiivseid emotsioone, mida ma vajan. Ega vist ei tehta nalja, kui öeldakse, et hobustega tegelemine on teraapia. On, tõesti. Lisaks kõigele sellele positiivsele, mida annab minu poole vapral sammul jalutav rõõmsa näoga hobune, on ratsutamine ja hobustega tegelemine läbi aegade õpetanud mulle rohkem, kui inimesed. Isegi inimsuhete kohta! Horses are magic, I tell you.
 
Igatahes, tore oli see südamelt saada. Teemaks tuli see selle pärast, et mu ülilahe mees üks päev just ütles, et ta täiega imetleb seda, kui pühendunud ma olen ja kui väga mind miski huvitab. Et kuidas ma jaksan hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni mõelda hobustest. Vaadata hobuseid, vaadata pilte, lugeda raamatuid, artikleid, arutada nende üle, pidevalt püüelda paremuse poole (no jube aeglaselt läheb selle püüdlemisega kahjuks, väga nagu ei tule midagi välja) ja no in general olla nii into something. Mulle väga meeldib, et ta ütles seda ausalt ja ta tõesti toetab mind every step of the way, so i'm like really lucky :)

So here's to horses, I like you all!