Renderi esimene etteaste

Härra Render tegi oma esimese etteaste Pallase koolisõidu võistlustel. Tahtsin tegelikult päev enne võistlusi teha mingi postituse sellest, kuidas emotsionaalselt vastu peame sellele, et peab minema kuskile avalikkuse ette kablutama ja plaanisin teha väikse ennustusnurga, kus ma prooviksin mõelda, mis kõik valesti võib minna ja mis võiks hästi minna ning tahtsin kirjutada oma eesmärkidest, mille seadsin meile, et siis vaadata hiljem, kas need läksid täitmisele või kuidas nendega siis läks.

Kuna ma muidugi ei jõudnud jälle postituseni, siis proovin tagantjärgi mõelda, et mis ma arvasin ja võrrelda sellega, kuidas läks. Aga ausalt, ega mul väga täpselt meeles polegi. Ja kogu see võistlustel viibimise aeg on ka suht hägune, haha.

Minu suurimad hirmud olid näiteks see, et ta pukitab, ma kukun alla ja kui ta lahti saab, siis loomulikult kujutab ta täkuna ohtu ka teistele soojendusel/läheduses viibivatele inimestele (ja märadele). Samuti kartsin ma, et ta ei suuda üldse keskenduda. Esimene hirm tõeks ei saanud, teine sai küll, aga üllataval kombel elasime me mõlemad selle üle võrdlemisi edukalt. Tema muidugi väga valjuhäälselt.


Ma olin veits mures, et ma ise olen raudselt mingi emotsionaalselt täiega läbi omadega ja meganärvis, aga ma arvasin, et see läheb üle hetkel, kui tagumik puudutab sadulat. I was wrong again. Ma ei läinud eriti närvi enne. I was right about the fact though, et kui juba poni seljas olin, siis polnud üldse enam aega mõelda sellele, kuidas või mis võiks olla scary.

Igatahes - kirjutan veits üldiselt, mis tegime ja kuidas läks. Kohale jõudes võtsime poni maha ja esialgu ta oli küll täkulik, aga pigem rahulik. Minule suureks üllatuseks ta erutuse tase oli tõusvas joones ja pigem nagu ei tekkinud mingit rahunemist per say. Igatahes, ca 30 minutit enne starti kordetasin teda veits põllu peal ning seejärel läksin selga ja maneeži soojendust tegema. Mingil hetkel maneežis (kus oli soojendust tegemas veel vaid üks poni) ta rahunes isegi veidi ja oli enam-vähem kontrollitav. Siis aga läksime õue ca 10 min enne starti (sest poni maneežist läks välja ja ma ei tahtnud tekitada konfliktiolukorda härrat sinna üksi jättes), kus ta eriti rahuneda ei suutnud. Kiirustas ja hüüdis teisi, noh, nagu noor täkk ikka. Siis saime platsile minna ja that's all very blurry :D esialgu jooksis till püksist väljas ringi platsil. Skeem oli lühike ja põhimõtteliselt ainult sirgete sõitmine, seega selle käigus ta väga lõdvestama ei hakanud vaid hullult taidles peaga (mida ta kodus ei tee) ja kiirustas nii, et paar korda pidin teda täitsa nagu tagasi tõmbama (I really try not to mingi pull on the reins...). No igatahes kuidagi me käkerdasime selle skeemi läbi ja tulemuseks 60,8 something protsenti :) Ühelt kohtunikult 64 ja teiselt 57. Ma olin väga üllatunud, kui sain teada, et me polnudki viimased - hehe. Mitte, et see oleks mulle üldse korda läinud.

Poni seljast maha tulin väga rõõmsa tujuga. All I could do I think I did. Ma ei ole inimen, kes väga tihti oleks rahul oma sõiduga või endaga in general, aga seal skeemis maitea.. I don't think I could have done much. Sõitsingi nii rhaulikult kui sain ja proovisin poni veenda selles, et it's ok ja teised hobused ei kao planeedilt ära :) viimase ringi ajal juba tempo vaikselt hakkas normaliseeruma ka, oleks veel mõned ringid olnud, oleks ehk paar korralikku sammu ka saanud.


So long story short - I'm very proud of the fact et we survived. It definitely wasn't easy, aga it was a start. It's not supposed to be easy :) The mister full of testosterone will have to have another go.. and then another and then another.  Järgmine katse 17. juuni kodus koolisõidu  võistlustel. Meil oli tore ja I mingi the best groom and the best husband were there to help ka. jee.

Lisan mõned pildid ka :)

So I do think, that it really matters, how you speak about your horse.

Viimasel ajal olen palju mõelnud sellele, et minu jaoks näitab inimese suhtumine oma hobusesse ikka väga palju ja it speaks volumes about the person I'm having a conversation with... and less about the horse the person is talking about.

See, kas trenn õnnestub või ebaõnnestub on minu arvates ikkagi päris suurel määral inimese otsustada. Ma ei ütle, et alati läheks hästi, ma ei ütle ka, et alati oleks lihtne, aga ma arvan, et me saame ikkagi suhteliselt palju ise oma emotsioone valida ning suunata. Rahul võib olla ka vähesega ning uhke võib olla ka edusammude üle, mis ei pruugi eemalseisvatele isikutele märkimisväärsed tunduda.  Tundub võib-olla veidi moraali lugemine, nagu ikka, aga noh.. Jällegi - igaühele omad eelistused ning kindlasti kõik ratsanikud ei pea absoluutselt tähtsaks seda, et saaks pidevalt oma hobuse üle uhkust tunda ning kõik inimesed väärtustavad erinevaid asju ratsutamise juures erineval määral. Minu jaoks aga on key element ikkagi see, et I get to be proud of my horses. Ja ma olen viimaste paari aasta jooksul (no kes veel kiidab, kui ise ei kiida) päris palju selles vallas edasi jõudnud - kui varasemalt olid mingid tüübid, kes mulle olid tüütud, siis now I find working with those type of horses rather...challenging and exciting and a lot of fun! So enough about my personal growth maybe..

Olen viimasel ajal palju rääkinud inimestega nende trennidest ning minulegi meeldib tihti põhjalikult arutada, mida trennis teisiti või paremini teha võiks ning kuidas edasi areneda. Küll aga olen paar korda pidanud veidi mõtlema väljendite üle, mida hobuste suhtes olen kuulnud kasutatavat - kas kasutaksin kunagi selliseid väljendeid oma looma suhtes, ning tihti olen pidanud tõdema, et ei. I do try really hard to see things in a positive light ja võib-olla on see mingi väga idealistlik mõtlemisviis ja võib-olla seeläbi on lõpuks teekond mingite saavutusteni raskem, pikem või kurnavam. Samas, see tunne, kui tulen hobuse seljast alla ja ei ole mossis, sest hobune on selline või selline, on tore. Muidugi võib olla õnnetu, kui midagi välja ei tule, ent üldjuhul mina siiski ei paneks seda kellegi, kõige vähem muidugi hobuse, süüks. Siinkohal jälle aga tuleb tõdeda, et inimesed ja metoodikad on erinevad.

Sama mõte teistpidi - olen pikalt mõelnud, et what, I'm the luckiest person on the planet, because I have the coolest youngsters (and not so young ones as well). Maybe it's not that my horses are so freaking special, but the fact that I really do choose to take all the positive from the training and slowly improve the so called negative. I try hard not to (and to be fair it is getting easier by experiences) see the mishaps as something negative but rather as an opportunity to understand WHY the way I explained something for my partner did not work. And then continue trying to improve the way I work with horses and improve the way I choose what might work or might not work. If a horse freaks out or gets really stressed, the ideal is to try and figure out how to HELP the horse behave in a more wanted way, not beat it into submission or try to avoid the situation forever.

Noh, minu meelest meil kõigil lasub suur vastutus selle üle, et meie loomad saaksid õppida õppimist toetavas keskkonnas ning et nende vead ei teeks neist (and I quote) idioote meie jaoks, vaid me saaksime aru, et tegemist on loomaga, kelle käitumine on instinktiivne ning kes endast välja minnes näiteks treeningute ajal, on ikkagi meie poolt sellisesse olukorda pandud.


I guess that's all I wanted to say. Let your horse know when he is doing what you are after... and don't freaking get mad, it's pointless. I know most of you don't, but... it's been on my mind so I had to write it down, even though I know it's nothing new.. Just a humble reminder that horses are freaking awesome.