Koju

Nagu mõned teist teavad, olen ma nüüd jõudnud koju. Plaan oli jääda küll veidi pikemaks ajaks, aga elukaaslase töölt sooviti teda veidi varem koju ja ega ma otseselt selle vastu ei protesteerinud ka. Või noh, kui siis õige vähe, sest nii palju oleks olnud veel teha ja avastada... Kuigi pean tõdema, et kahe treeningust väljas oleva hobusega on kodus olla ikkagi väga-väga palju parem, nad on rõõmsamad.
Fototööd ootavad mind ja olen peagi seal tagasi mõneks ajaks. Magistri lõputöö fotod teen Eestis, kaitsmine muidugi jällegi Inglismaal. Põnev :)

Teekonnast - sel korral sõitsime ise, mehega kordamööda. Mõnes mõttes oli see toredam, mõnes mõttes keerulisem. Teekond ise oli tunduvalt pikem, plaanitult (ja natuke ka mitteplaanitult), sest tahtsin lühemad päevad hobustele teha, et nad paremini vastu peaksid. Peatused  olid plaanitud Belgias, Poolas, Leedus ja siis kodus, whereas eelmine kord sõitsime ühe ööga Poola, sealt Hollandisse ja siis kohale.
Aga nüüd asja kallale. Esimene päev läks meil isegi vist suht viperusteta, kuigi venis ikka veidi pikemaks kui arvasime, sest praam Doverist Calaisi jäi vahele ja siis teine praam, millele me lõpuks saime, sõitis 30 min kauem jne. No vahva. Igatahes jõudsime talli, tall oli vinge ja hobused tundusid rahulolevad. Pakkisin asjad lahti, ponid olid rõõmsad, läksime hotelli.

Järgneval hommikul olid mul enam-vähem adekvaatsed hobused (no, hommikul kell viis..whee), aga Aramis oli veits naljakas. Ta ei tahtnud kõike lisasööta süüa. Tema puhul on see piisav ohumärk. Kuna ta kõik heina oli ära söönud ja oli päris palju sittunud, siis ma mõtlesin, et ehk stressist, et neeed travelbootsid tulid ukse-ette.

Nii see paraku ei olnud ja me lõpetasime poole päeva pealt sõitmise Berliini kliinikus. Gastric impaction oli diagnoos - stressist ja vedelikupuudusest. (Nüüd from the previous events võib arvata, et see polnud päris nii, aga it is yet hard to know) Jäime ööseks sinna ja ma pean ütlema, et Aramis oli terve selle aja ikkagi pigem normaalne käitumise poolest, õhtul said seal kohalikku ringaeda, kus nad mingi pukitasid ringi jms. Kliinikukogemus oli vahva, veterinaarid olid supertoredad, tall ja kõik vahva, ühtegi hobust kraadimata kuskile ei lastud, et vältida nakkushaigusi jms. Aragon sai ka boksi Aramise vastas. Järgmisel lõunal jätkasime sõitmist ja edaspidi tegime poolepäevased sõidud.

Kõik läks suht ladusalt, Poola ja Leedu tallide kohta oleks nii väga palju rääkida, aga kuna ma olen seda blogipostitust sada korda kirjutada üritanud ja iga kord ma jätan pooleli, sest see tundub liiga suur töö, siis ma praegu ei peatu neil. Äärmuslik igatahes!

Jõudsime koju, kõik elusad ja (enam-vähem)terved. Väga magamata küll, sest hr Aramis sõi iga 3 h tagant ja sai ka rohtusid, seega päris intense time.

Fast forward u nädal pärast koju jõudmist aega - Aramis koplis teistega, nädal aega rahulikult nendega koos tsillinud. Vaatan, et läheb seisab üksinda kuskil nurgas. veits kössitab. Ei söö jälle. No pekki. Mõtlesin, et mis teen taga,  otsus tuli suht ruttu, et ei viitsi rohkem arvata ja nuputada ja kohapeal mingeid variante mõelda, panin poni autosse ja sõitsime Tartusse. Jätsin ta ööseks sinna, et saaksime gastroskoopia teha hommikul talle. Hommikul sõitsin tagasi (üksinda, omg), tegime gastroskoopia, kus oli näha kerge maoärritus, ent ei midagi muud väga hullu (õnneks), ning panin siis oma poni peale ja sõitsime koju. Nüüd sööb poni omeprazole'i ja paari nädala pärast lähen taga kontrolli. Ehk aitab sellest jamast.


Sellised lood  meil siis. Praegu tundub, et on kõik hästi. Luban, et peagi kirjutan jälle, uutest tüdrukutest, Renderist ja kõigest muust. At least I will try!

Koju jõudnud tüübid. 

Väsinud pisike Poolas 

Aramis Saksamaal jalutuskäigul 

Saepurusöödik. 

Riding a plastic pony

Käisin täna selle horse simulator'i peal natuke kalpsamas (pean ütlema, et pärast nii pikka ratsutamispausi I really really didn't want to get down from the plastic horse) ja mõtlesin, et muljetan kiiresti natukene, enne kui kõik meelest läheb.

Mõte oli siis minna ja käia ja vaadata, et kuiii vildakas ma siis nagu olen ja kuidas sellega midagi teha ning mida sellega üldse täpselt teha annab. Noh, given, et siin on sellised toredad võimalused kõik igal pool olemas.

Minu ratsu nimi oli Bob. 152 cm kõrge. ruun. Okei, nali naljaks. Läksin sinna, tuttav teeb seda analüüsi ja värki, seega ebamugav polnudki. Kõigepealt pani ta mu poni otsa istuma ja lasi mul teha läbi kõik allüürid ja istuda nii nagu ma tavaliselt istun ja ta filmis tagant ja kõrvalt vaadet aegluubis (appi kui hirmus pärast vaadata oli, niiii kohutav), siis arutasime veits, et mis või miks on jama ja mis ei olegi väga jama. Esmase analüüsi tulemusel on mul vasak pool veits nõrgem ja sealt kipun puusaga siis nagu läbi vajuma ja nö seda jalga tasakaalustamiseks kasutama. Ma seda teadsin küll, et ma olen vildakas, aga no lahe oli, et ta seletas lahti kõik päris detailselt. Ja siis teine asi, mis oli, oli see, et ma mingi hetk nagu võtan kogu selle motioni vastu nagu ristluuga? aga et peaks rohkem nagu vaagnast ka või no, et vähem ristluuga ja rohkem vaagnaga veits.

Siis tulin poni otsast alla, vaatasime koos üle, et mis harjutustega veits vasakut poolt tugevdada, et oleks lihtsam tasakaalus olla ilusti ja mitte selle vasaku jalaga mingeid veidruseid seal teha. Paar harjutust sain koju kaasa ning proovin neid ka meeles pidada ja ikka teha. siis pidin korra palli peal istuma ja siis ta nö kontrollis mu neid süvalihaseid nii et mingi lasi istuda nö tasakaalus ja tõsta ühe jala üles ja siis teise jala üles, et vaadata mingi tasakaalu jms - see isegi mulle väga raskuseid ei valmistanud. Natuke veel jutustasime ja oligi aeg uuesti poni selga ronida.

Ronisin uuesti Bobi selga ja tegime natuke samu asju lihtsalt ta natukene aitas vaadata, et ma ikka otse püsiksin. peab ütlema, et läks paremaks küll isegi! Filmis uuesti ka ja näitas pärast, et kuidas ja kus ja miks on teistmoodi - megapõnev. Filmitud materjali vaadata muidugi ei olnud väga tore :D kuidagi ikka nii raske on vaadata, eriti kui pole päris hobune.. Ja ometi ma peaks harjunud olema, sest lasen Ekkel filmida mega tihti just et analüüsida.

All in all väga tore kogemus - Bob tundus küll ikka nagu plastikhobune, mitte pärishobune, aga samm oli nagu suhteliselt realistlik isegi. Traav vast oli ka, galopp oli mingi extra ülesmäge :D Muidugi vahva, aga ma vist kahjuks ei ole eriti sellist galoppi sõita saanud. aa ja hästi tihe või noh, seotud. Ma ikka mitu korda proovisin teda edasi veits saata, et vähe pikemaks fuleed saada, aga no ei tahtnud väga õnnestuda. Et võib-olla kui oleks edasi sama palju läinud, kui üles, oleks tunne vähe normaalsem olnud.

Praeguseks jälle lõpetan, järgmine kord kirjutan ilmselt juba Eestist.