You found me.

Kallis Aramis,homme saad maale,saad karjamaad tagasi,saad karjaelu tagasi.Ent me näeme siis vaid kolm korda nädalas, ma ei tea,kuidas see toimima hakkab,raske saab olema.Sulle tuleb õnneks ruttu arst ka sinna!Saame teada,mis su jalakesega on. Homme on sinu päev,koli ilusti palun:) Täna pakin õhtul meie asjakesed ka kokku ja vaatan kõik valmis. Kasemäel on tore, nii äge,et meile meeldis.Nüüd on Riksi kord proovida,äkki talle meeldib ka:) Loodame! Laupäeva hommikul siis kolin Riksi kasemäele Aramise asemel. Vaatame,mis ponipoiska sellest arvab.Igatahes, ka tema peab suureks kasvama:) Pisike,nagu ta on. Muutused on vajalikud,tõsi küll:) Aga ma natukene ei taha ka muutusi,ma ei taha,et ma Aramisi harvemini näen,ma ju ei saa niigi temata oldud. Muidugi õnneks on kõik nii lähedal ja enam ei lähe ka mingi kella kolmest pimedaks,muidugi kolmapäeviti lõpetan kooli alles viis,seitsmeks jõuaksin maale,siis ikka juba pime. Ma ei tea. Tegelikult on mu ponipoisid nii head.NII head!
Igatahes,Aramis.Meil saab kõik korda. Köhake peab ka ära minema,otsin õhtul su soojema õueteki üles,sest nüüd hakkad ju terve päeva õues olema.Muidugi on juba soe,aga..kilekas tehti ju katki:(
Peab midagi välja mõtlema,eks ma mõtlen!

Alati teiega ju,mu ponud! (LLLLLLLLLLLL)

Change is the law of life ..ütles mulle orkuti fortune.

Ja kõik muutub. Again...
Aramise köhatused ja longe on viinud asjad nii kaugele,et järgmine nädalavahetus saab ponipoiss maale!Jälle paksuse poole teel:( Jälle pole võimalust sõita, jälle jama. Kurat,ma ütlen! Pole just teab,kui õnnelik,aga ponile praegu paremat lahendust ei leia.
Ja kasemäele tuleb mu väike valge ullike.
Eks see näis,kuidas tema seal käituma hakkab..Ma olen suhteliset skeptiline,sest eelmine kord temaga tegeledes oli ta ikka päris notsu.Aga eks see näha ole.
Appi,kuidas mul pole jaksu kirjutada...
Täna käisime aramisega õues, superäge oli,nautisime viimast päikest.Pärast puhastasin, tegin paimusi, tegin söögi:) näitan pilte ka natukene.

Any remover of difficulties?

Minu kallis poni.
Järsku jõudis mulle kohale,et sain 18.Ja selle asemel,et rõõmustada, olen ma vaadanud läbi kõik pildid Ponist,mis mul on.Liiga kiiresti on läinud aeg, ma ei taha suureks saada.Ma tahan alati pisikeseks jääda,koos oma pisikese poniga.

Mäletan,kuidas alati ..lihtsalt iga jumala päev.. hiiumaal olles võtsin ma Ara koplist välja,istusin õunapuu najale ja lubasin tal õunu süüa.Istusin seal kaua, aegajalt tuli poiska minu juurde oma nosuga, pani õunaplöga pähe ja ajas mu niisama naerma. Olin 12 , südamesuksu oli minuga- kõik oli hästi.
Mäletan,kuidas alati... Lihtsalt alati oli tema kordetamine probleem ja me ehitasime koos Maiuga ringaia takistustes,et aidata tal meid mõista.Nikerdasime seda suhteliselt kaua,tuli teine viimane äbarik,aga poni ju siiski mõistis meid paremini.Olin 13, mu südameponi oli veel rohkem minuga, kõik oli hästi.

Mäletan,kuidas ...Alati enne hobuse kolimist kahetsen ma otsust hobust kolida,sest vahetult enne tralli tundub ta veel nii rahulik,harjunud eluoludega ja rõõmus. Nüüdseks on se peaaegu kadunud,ent ma kartsin Tema elu rikkuda. Mäletan,kuidas esimene kolimine Hiiumaalt mandrile läks kohutavalt,ent poni oli tubli. Kui kohale jõudsime,seadis end poni mugavalt boksi ja sõi heina. Juba järgmisel hommikul sai poni uue sõbra ja läks karja. Mäletan seda nii selgelt!
Olin siis äkki endiselt 13, kõik oli hästi,kuigi karjamaad jäid väiksemaks ja mänguaega vähemaks. Koos oli ikka kõik hästi,olgugi,et probleeme oli palju.

Mäletan,kuidas ...2005 aasta kevadel jõudis kätte üks päev,kus kõik tundus niivõrd selge,et võikski ratsutamist alustada. Võtsin kogu oma julguse kokku teades,et meil saab kõik hästi-ükskõik mis. Ronisin sinna selga esmakordselt,praeguseks on see aga juba nagu minu teine kodu:)
Olin siis 14 ning ei kahetse ühtegi tehtud otsust! Kõik oli hästi,sest ma uskusin temasse!
Mäletan,kuidas pärast poole juulini kestnud puhkust tuli teha julge samm ja teistkorda selga minna.Ma ju isegi ei kartnud, ma teadsin,et kõik on hästi. Terve suve väntasin rattaga vääna mäest üles iga päev, oma kalli poni juurde. Mäletan selgelt,kuidas ükskord poni isegi suure jooksuga minu juurde tuli,et päevase palavuse ja putukate käest talli pääseda, uhke tunne ikkagi,kui hobune Sinu poole pöördub.


Mäletan,kuidas jälle tuli kolida...Mäletan,kuidas sa hüüru oma koduks meelsasti võtsid.Mäletan,kuidas me esimest korda maneezis käisime,sa olid imetubli. Ratsutamine muutus sagedasemaks.Mäletan,kuidas kõik riidlesid,et ma nii vähe sinuga sõitsin- peaaegu üle päeva oli puhkepäev,ent..Mulle tundus vale nii noore hobusega iga päev ratsutada ja olen õnnelik,et teisi ei kuulanud! Olen õnnelik,et sa oled mulle nii tähtis,et Sinu pärast olen ma pidanud mõtlema oma peaga,uurima kirjandust,õppima inglise keelt,et ka väärtuslikumaid asju lugeda saada.. :)
Aga mäletad,kui me hüürus esimest korda õues treeneri trennis käisime?:) Kartsime mõlemad ju!
Mäletan,kuidas ...Alati riieldi,et saad liiga vähe füüsilist koormust,aga me ei suutnud lahti ütelda nendest maastikul jalutamistest,mida ma alati poniga koos ette võtsin.Poni oli küll käekõrval ebakindel ,ning vahel üritas ka joosta,minu olemasolust hoolimata. Aga kõik oli korras,sest õues paistis päike ja meile meeldis kahekesti koos veedetud kvaliteetaeg.Tähendab,vähemalt minule meeldis ning tagasivaadates sellele kõigele tundub,et ka sinule meeldis.
Olin vist endiselt 14 ,ning sina endiselt 3! Olime väikesed,aga tublid. Oleme endiselt,onju,ponipoiss!
Mäletad,kuidas üks trenn muutis peaaegu kõike?
Mina küll mäletan..Mäletan,kuidas ühe trenni tõttu hakkasin ma otsima kõiki muid võimalusi.Alustasin lihtsalt pehmemalt sõitmisega,tahtsin ju alati, et kõik oleks hästi.
Nii head lapsepõlve mälestused.Loodan,et meil läheb kõik edsai sama vaheldusrikkalt ning hästi.
Ning paremaks läks küll, mul oli alati hea koos poniga. Päike oli jälle väljas ja kõik toimis.4 aastane poni,15 aastane tüdruk. Kõik oli hästi, sest me püüdlesime edasi paremuse poole!
Ma mäletan nii hästi,kuidas üks õhtu ühe inimesega videosid vaadates möödus.Leidsimegi alternatiivi.Teadsime,et see ei saa kerge olema,aga ma teadsin,et ma muudan ennast ja Aramisi sellega paremuse poole. Ma teadsin,et me saame veel õnnelikumaks. Mõte läks ühest kõrvast sisse ning teisest enam välja ei tulnud.Mida rohkem ma uurisin ja mõtlesin selle üle,seda enam ma teadsin,et ma vajasin seda,see on minu eneseväljendus,poni eneseväljendus ja meie ühine heaolu sõltub nii väga sellest. Ma teadsin,et see ei saa olema lihtne-aga kas see oleks siis ühti nii kena,kui se oleks lihtne? HUI! Olin saamas 16, sina juba aasta järgi viiene.

Kõige kallim hobune terves maailmas.suuuuures maailmas.
Mul on veel palju pilte ees,mida vaadata. Aga sa oled hea,pehme ja minu. Ükskõik,mis tujus,ükskõik,mis konditsioonis,ükskõik millise laka või millise varustusega. MINU!


ja poiss ikka veel lonkab,olen mures:(

Ent muretsemiseks pole ju põhjust,kõik saab korda until we have each other.
Me jääme alati lasteks,ma tean ,Aramis,et Sulle meeldiks se!

14 veebruar.

Hommikul kell 9 sadasid minu tuppa ema ja õde..lilledega ja puha.Peksti maast üles,sünnipäevaks anti saladuslik ümbrik,milles oli siis üks armsamaid kingitusi:)

18nenda sünnipäeva puhul sain endale oma hobuse.
Tähendab,Aramis vormistatakse ümber minu nimele.Enne oli ema nimel.

Nüüd on minu,ISIKLIKULT minu ,see ponuke!:)
Täna lähen trenni 2-3 ajal,sest õhtupoole on..toimetusi, väike üritus ja midagi. Aga ponu eile ikkagi lonkas ja ma ei jäta teda nii. Taarume jälle maneezis või läheme võibolla õuegi,eks näis !

igatahes,Aramis, Sinu pärast ma olengi maailma kõige õnnelikum tüdruk(väike tüdruk, mitte täiskasvanud inimene:/// )

Would you love me if im not myself?

Poni juurde läksin täna.Kallistasin,musitasin,musitasin,kallistasin.
Siis boksist välja,puhtaks,maneezi..Ikka lonkab:( Okei ,siis tuleb rahulikult võtta.jalutasin 15-20 minutit,mõtlesin siis,et lasen lahti ,et las püherdab.Poni täiega minekut,täiiiiiiiiega kimas,eest tagant üles,pole näinud,et ta nii palju järjest loobiks mitte kunagi.Mängis täiega algul endamisi,ma istusin siis maneezi äärele,et noh, ma ei saa keelata tal liikuda,kui tal seda vaja on.Tuli täie galopiga minu juurde,jäi ette seisma,püsti,mitu korda järjest.hüppasin äärelt alla ja jooksin täiega teise maneezi otsa,ta täiega järgi. siis tagasi, hüppas,mängis,jooksis,tõmbles. Ma muretsesin ta jala pärast.. Vahepeal jooksis hästi kaugele,vilistasin,täie kimaga minu juurde.siis jälle minekut ja värki.High energy.Kui kuskil mingi pisipisike hääl oli kasvõi,ponil minek-täiega. Hull,ma pole teda nii sellisena näinudki,nagu ..Täiesti lõpp.Muidugi traavi ta ei teinud ,seega traavis järelikult valus.
Pärast jalutasin,mudisin jalga-paistes pole kuskilt,soe ka eriti pole.Eks näis,vaatame,mis poni homme mulle räägib.
Igatahes,megaäge oli,nagu tõsiselt.Polnud sõnu. Ja see,kuidas ta läks hulluks ,aga ikkagi oli nii..minu juures:) Super! ja see kuidas ta pärast püherdamist püsti hüppas ja täiega kohale kimas:')

MINU PONI!(L)

When you're dreaming with a broken heart

Ma ei saa elada ilma sinuta,for real. You are my everything!

Kõik saab korda,ma luban!

Lend me Your dreams.

Täna nägin viimast korda Veeblit.
Polegi veel kohale jõudnud. Natuke vist on ka,eks kui kunagi tagasi tallinnas olen,siis jõuab. Igatahes,südamesse jääb se poni nagu forever. Tegin talle natuke pai, ei mõelnud üldse sellele,et peaks talle ' head aega' ütlema,sest ..Se lihtsalt ei tulnud meeldegi,teda oli nii tore näha. Nõme.Praegu kallistaks teda veel mõned korrad ja ütleks, et ei unusta teda kunagi,aga.Mis oli,see oli.Läinud,kallis poni.
Päris halb............

I am where I am because I believe in all possibilities.

And the words are missing.
Well..
Rainbow ja Fiona juures käisin ka täna, pildid fotoalbumis kasutaja aramisaramis,
Ühe ehk panen siiagi. Ponid käisid esimest korda maastikuringil jalutamas käekõrval,
Imeliselt viisakalt käitus Fiona,kellega jalutas mu mittekogenud ema, kes kartis väheke.
Riksupoiss oli pisut rohkem sahmerdis,nagu ikka. Rahule jäin mõlemaga.

Aga Aramis..oh Aramis,Aramis,Aramis.
Ma ei tea- meil on nüüd võhma hakanud tulema,et siis hobune ei lähegi iga trenn märjaks,nii hea.
Sügasin teda mingi pool tundi, no sügeles ju.Karva ajab nagu ma ei tea kes. Kui lõpuks puhastamise lõpetasin,läksime talli.Proovisin hobusele selga hüpata- Mina ei oska..Kõik,kes oskavad,jagage soovitusi.No ma ei saa.. Pole võimalik. Kõhuga peale hüppamist ei taha õppida, tahan nii, nagu osad.. seisavad kõrval ja viskavad jala üle,nagu nalja:|
Igatahes,kui ma lõpuks maneezi ääre pealt selga ronisin(mark) , oli Aramise kannatus juba proovile pandud, aga ta oli suhteliselt positiivselt meelestatud,seega probleeme ei tekkinud.
Kõndisin vähe aega,alutasime traaviga ja keset trenni hüppas nurgast välja tallikass,Aramis neli jalga õhku,ma ka ehmatasin. Hea,et poiska kohale jäi,olen uhke ta üle:) Polnud midagi..
Trenn oli tavaline,kui välja arvata üks 20 sekundiline periood,kus oli lihtsalt...
Ma ei tea,ma ei oskagi seda kirjeldada,aga tunne oli vägev. Nagu olekski poni minu jalad. Nagu ,istusin kuidagi..õigesti.Olin õigesti.kõik tundus õige, nii lahe! Sellise hetke nimel elaks küll.Pärast jalutasime pikalt maha ja tegin söögi,viskasin kaeragi täna ise ette, kõik okidoki:)
Homme jälle.


Je t'aime,my ponies:)

Needs lots of guidance.

Anne-Marikesekene tegi täna meist pilte trennis.. Paha vaadata..
Eks ma lisan siiagi mõned,aga midagi ilusat näidata pole.
Aramis,tho,oli SUUREPÄRANE!:)
Kannatas välja kõik,mis ma täna temaga tegin:D puhastasin tund aega jne. tubli poiska!

Armastan teda(L)

Aramis.

Ja anna mulle andeks,et ma ei oska. Aga tänane,aitäh!:) Võtsin 10 sammu tagasi ja kõik oli perfektne. Seega Mina olen ju see loll,kes põhjustab kõik need arusaamatused.

Ma armastan Sind,Ara! And i'll do whatever i can to make it work!