Oleme nagu hüljatud lapsed ja elutargad vanad inimesed.

Ma pole kaua jaksanud kirjutada. Jaksu lihtsalt pole. Eluteed on kummalised ning kõik on muutlik.( huvitav, kui mitu korda olen ma seda juba öelnud?)
Veetsin väga meeldiva nädalavahetuse oma hobuste seltsis, just omade. Ka teiste hobustega läheb toredalt ja endiselt ikka suhtlen päris mitmega neist vahelduva eduga. Aga enda hobused - no.. Ma võiksin nüüd veeta järgmised pool tundi kiideldes ja rääkides, millised imehobused mul on - aga ei. Ma ei tee seda, sest ka probleeme ja muresid on palju ning asjad pole pahatihti nii üheülbalised, kui need paista võivad.
See oli vist neljapäev, kui ma Riksi peale tõsiselt pahaseks sain. Panin poisi boksi , kus ta jälle mööda seina ronima hakkas ja pani oma jalad nõnda ,et jäi kinni. Siis rippus seal nõnda. No ja miks ? sest ma läksin boksi kõrvalt 5 sammu eemale ja ta korraks ei näinud mind. No kurat küll. Aga saime hakkama, hobune jäi terveks ja elu läheb edasi.
Olen siin kuulnud igasugu soovitusi tema boksiga harjutamiseks ,aga ma olen loobunud nende soovituste kuulamistest seni, kuni neis pole midagi revolutsiooniliselt head ja läbimurdvat. Ma ei tea, kuidas tema lapsepõlv ja boksielu kooskõlas on , tean vaid, et boks oli väike kamber ,mis ei lõhnanud just lillede järgi ning mul on meeles ka selline asi, et üksi ta seda meeter korda meeter ruumi nautida ei saanud, ikka koos teise hobusega. Et miks siis imestada,et hobune pole võimeline seal üksi kohe rahulikult olema? Ma olen siin natuke mõelnud selle üle ja tean, et aeg on hea rohi..aga selline kiire ja valulik olukorra lahendamine ei tule selle poniga kahjuks kõne alla. Ainult aeg näitab, mis sellest saab. Aga üldiselt - eile ratsutasime natuke, käisime maastikul ja tegime väiksel sileda pinnaga kohal ka rohkem trenni - küll ainult sammus,sest ma ei taha ilma sadulata ta selga traaviga väsitada, aga kohe on kevad käes ja saame uuesti sadulaotsingud alustada. Meil läheb hästi , ma armastan oma pehmet jääkaruponi. Ta on lahutamatu osa minust ning kui mõtlen eesmärgile, mis endale seadsin tema ostulepingut vormistades, siis olen õnnelik ,et ma olen siiani vaid lähemale ja lähemale liikunud selle täideviimiseni - mõte oli siis saavutada kõik , KÕIK ,mis soovin, ilma usalduse kaotamiseta ning hobuse altvedamiseta. Kui ta iga kord hirnatusega mind tervitab ja alati mu juures olekut kõigele muule eelistab, saan tahestahtmata kinnitust sellele, et mul on IMELINE ning väga kontaktne meeldiv hobune, kellega on kõik võimalik ,sest süda on nii üüratult suur mu ponil.tore, tõesti tore.

Aramis vaimustab mind vähemalt sama võrra.Ta on küll teistsugune, meenutab mulle kiisut :) Kass,kes kõnnib omapäi. Aga aeg-ajalt ei suuda ka tema loobuda mõnest paist või tähelepanust. Käime tasapisi maastikul ja täna lasin ta terveks päevaks ruunade karja möllama.Ta oli härra möll:)  Aga meie käekõrval kulgemised on raskeks osutunud, sest poni on juba kohalike inimeste silmis saavutanud täku staatuse ja sammu käekõrval ei tule.Ara kargleb ja tipib ja hüpleb ja omab ilmselgelt väga suuri energiaülejääke.See teeb mulle nii palju nalja nalja.Mulle tundub, et talle ikka istub see ruunakari ja nüüd kus saab aeg-ajalt tekita õues käia, sest on enamvähem soeeeeeeeeee... siis hakkab see ruunakarja värk kindlasti päevakorda kerkima.
Nad teevad mu õnnelikuks.
Aramis ongi mu kuu ja päike. Riks on öö ja päev :) VOT kus statement. nii vägevad ongi. Ei jõua ära oodata, et oma pehmekesi jälle paitada saaks.

(täiskasvanud inimene, kes sa otsid endale noort hobust tegeleda ,ratsutada jms, võta ühendust.TÄISKASVANUD ! )

---
Piltide kohta ainult üks kommentaar : transformerid mul,vot mis :) head ööd!

Happiness is worth nothing when not shared.

Mul oli siin vahepeal 20.nes sünnipäev - inimesed teevad mu nii õnnelikuks kohati. See oli üks suurepärane päev.
14.veebruari hommikul oli Mihkel siin, kui tõusin. Hakkasin just oma toast väljuma, tegin ukse lahti ja noormees pika punase roosiga seisis seal ja oli nii tore :) Istus muga siin hommikul ja vaatas kuidas ma hommikupahur olin ja oma kohvi jõin. Siis läksin kooli, kus oli lihtsalt imetore..viimased nädal aega on olnud kool üldse imeline.ma armastan neid inimesi rohkem kui väga palju. Siis läksin koju,tuli kuller koogi ja burksiga. ISE tegi koogi:D no nii nämmaa ja nii tore oli ja no.mõnus :) Ja siis pärast tuli veel üks sõbranna siia, nii special värk. Sest ma tuupisin kodus ja ei saanud ise väga kuhugile minna. kahju sellest. Aga päev oli armas, sain nii palju ..armastust :) tore.

Tänane päev on aga hoopis teisest killast. Mul oli neli kuradi suurt tööd - kõik mingi eriti tähtsad ja järjest ja ma olen lihtsalt...nii väsinud. ja natukene pettunud kogu ühiskonnas ja inimestes ja ..kõiges. Tahan juba homset,saab hobude juurde. Lubasin tegelikult juba ammu rääkida, kuidas lempsi tegelastega läks.
Päris hästi! päris lahedad hobused - üllatavalt lahe oli suur-suur United Sir..:) Sontsu oli tõesti mõnus ja pehme ja ühtlane. tore! tõesti. :) Ja Tekiiiila oli nagu..mära ikka:D selline natuke teistmoodi, aga ka superpro. tõesti.
Ma rohkem ei jaksa kirjutada,palun vabandust. kohe varsti ükspäev tulen ja kirjutan ja ütlen ja räägin ja joonistan ka kuiv aja on. aga praegu...ei jaksa rohkem.

Expect problems and eat them for breakfast.

 Nädalavahetus oli kalliste karvikute rohke,nagu juba eelnevalt mainitud sai. Tänane saab olema sama karvasterohke kui oli mu nädalavahetus. :) Jee
Eile käisin Ritaga tegelemas, otsustasin teha kordetööd jälle, tal oli üleeile paha olla olnud (??) ja siis pidasin õigemaks kordetamist. Tegime nagu sellise pika, hea ja rahuliku kordetreeningu. Alustasime sammust,tegime pikalt sammu ja mingi hetk hakkasime tegema sammuüleminekuid ja selliseid asju,et ta nagu..tiksuks ilusti,ühtlaselt ja lõdvestunult. Samm on meie jaoks ( ja üldiselt kõigi jaoks) tunduvalt raskem kui traav. Traavis läks väga hästi, esialgu mära oli veidi laisk - mis on tema puhul väga üllatav - aga see läks õnneks üle õige pea. Tegime traavis tempomuutuseid. Tore oli- galopiüleminekud ja muud asjad. Super , tegime palju tööd ja ..hea:) Tunnikese isegi tegime tööd.
Homme on mul kaks Lempsi houbst, päris üllatav ja uus värk - tuleb järgi proovida. Eks ma pärast räägin siis järgi, kuidas oli:)

Tahtsin midagi veel rääkida,aga ma ei mäleta ,mis see oli.
AA - keegi,kes hobuseid pildistab palju ja värki ... Ma tahaksin minna fotokursusele välismaale, üks inimene pakub võimalusi ja korraldab kursuseid ja väga äge värk on.  Aga ma ei taha üksi minna,seega kui keegi on huvitatud, võiks minuga kontakteeruda :) Et võiks uurida ja äkki ära teha. Ma pole muidugi üldse väga süvenenud sellesse,sest aega eriti pole..aga fotost tunnen puudust. vot tak!

paidsuksud,paidinimesed.
ma saan kakskümend,poolsurnud juba.haige!

Tüdruk,kellele sa elad?

Huvitaval kombel on see aramise blogi väga minu blogiks saanud. Usun,et vajan seda praegu ,seega kellele ei meeldi, see ei loe :) 
Ma otsin midagi, mida ma ei saa leida enne seda ,kui lõpetan elamise teiste heaks ja hakkan elama endale. Peaks ehk ütlema,et isegi vaid endale, aga see on natukene liig minu jaoks, sest ma tean, et Aramis jääb alati minuga. Ja iga päevaga olen üha enam veendunud,et ka Rainbow on minu üks ja ainuke vikerkaar.
Ma tahaks hullult seletada sellest, mida ma otsin ja mis on mu ideaalid ja millest ma puudust tunnen, aga see tundub nii mõttetu. Tähendab,see ongi nii mõttetu. Järjest sagedamini mõtlen sellele, et tegelikult on päris kurb, et ma ei tea kedagi, kes idealiseeriks samu asju, mida mina. Mul on sellest väga kahju. Sest ainus asi, mida ma elult tahan, on vabadus. Ja ma ei pea silmas üldse mingeid maksuvabadusi või seda,et ma peaksin loobuma kõigest ja minema kuskile end leidma. Ei, see oleks ideaalne küll, aga mulle piisaks ka sellest, kui mind ümbritseks puhas õhk ja maastik,mis mind lummab. Nii tühine asi, aga nii suur puudus sellest.Ja eiei, see ei ole nagu ,et see natuke häiriks mind, see on praegu mu elu vari..Mulle ei meeldi siin olla, ma tahan kuskile , kus on rahu,ruum,õhk,ilu ja inimesed, kes on suutelised väärtustama midagi sellist. 

Hobuste juurde.
Reedel läksin talli, käisin Aramise ja Riksiga maastikul. Nad ravivad mu pead praegu, nad on pehmed ja kallid ja ma saan nendega koos olla lihtsalt just täpselt see inimene,kes ma olla tahan ja kes ma olen. Riksiga käisin natuke ratsa,natuke jala. Aramisega käisin seljas jalutamas. :)
Laupäeval ei käinud kummagil seljas,aga mõlemad käisid toas puhastuses( nagu reedelgi) ja kõik oli ilus nagu varemgi. Täna ma ei pidanud talli sättima end,sest kooliasjad on need,mis vajavad tegemist. Mingi hetk aga avastasin end autost ja sõitsin juba talli poole. Jõudsin sinna,käisin mõlemaga juba pikema ringi maastikul. Riks oli megatubli. Aramis oli sama tubli. Boksis olid mõlemad nihverdised,aga nagu.. who gives a shit.
Ma sain ära , see oli see  kõik, mida ma vajasin. Ps aramis oli täna närveldis.. Aga Riks..no suppertore.
Üritan kolmapäeval jälle mõlemale piisavalt tähelepanu pühendada. Mul on kahju,et ma pole olnud nende jaoks piisav. Ma üritan end parandada, ma üritan ju korda teha. Aga raske on.

Mu hobused on imelised.

Without you there’s nothing.

 

Anna mulle andeks. It was ment to be all good…