Best of me...

nii.poni tagasi kodus
hüürus võõrad,kurtnas omad musid.vahet pole,kõik on musid!

So many miles to see your face.

Piltide tuju,koguaeg. Ma armastan ( tahtsin kirjutada arvan, aga tuli hoopis nii ,seega jätkan lauset nii,nagu sõrmed tahtsid) oma Aramisi.

Päriselt. Ma olen mõelnud ja mõelnud ja mõelnud kõige peale - ma enam ei tea ,kuidas teda aidata? PALUN ABI!? Kuidas teda aidata??

New solitude.

Either way i've gotta wake up to face another day tomorrow morning.
Täna sõitsin Poisi ja Ritaga.Nad on nii musid.:) mõlemad!
Eks vaatab,mis homne toob.

Rasked otsused.

Ja ometi otsustest ma rääkida ei soovi.Olukord on sitt,aga see on meie tuleviku väetiseks, ütles härra L.Meri. Aga eks ta nii kipub olemagi.Olen mõelnud ja otsustanud,et proovin kõike, mis võimalik on.Lähtuvalt võimalustest annan endast parima ja ei tunne rohkem kaasa enda hobustele,endale ega ka kellelegi teisele mitte.Nüüd on siis vaheaeg peaaegu ning Aramis saab taas mu igapäevaselt nähtavaks sõbraks.Ma kavatsen jõululaupäeval temaga jalutama minna.See on midagi nii traditsiooniks kujunenut, et selle tegemata jätmine oleks mage.Ausalt..ei jõua ära oodata. Ma olen siin mõelnud üht - ja teistpidi, kuidas oma elukesega paremini hakkama saada, olen otsustanud vastutust enda kaelast vaikselt ära veeretama hakata.Aga see läheb juba selle teema alla,millest ma rääkida ei soovi.Eluolu ja olud elus on nii muutlikud,et mitte midagi pole püsiv.Kurb on selle juures see,et just mina väga hästi muutustega toime ei tule. Selle koha pealt oleme härra poni Rainbow'ga väga sarnased.
Eile avastasin taas inimeste "positiivseid " külgi. Kui täiskasvanud (vanem, haritud ja üldiselt lugupeetud) naine tuli minu juurde ja hakkas sõimama mu poni nagu üks lasteaia laps, siis kadus mu usk nii mõnessegi asja. Kasvõi sellessegi,et mida vanem inimene on ,seda enam lugupidamist ta väärib oma elukogemuste ja pagasi tõttu. Eksisin rängalt." Su poni on I D I O O T ! Täiesti haige tegelane, miks sa oma normaalse hobuse siit ära viisid ja selle värdja siia tõid?" Ei lähe meelest ära. Ma pole suurem asi vastuhaukuja, seega ma nentisin ,et nii ühegi hobuse kohta ei öelda ( ja muidugi jäi tal veel õigust üle ja tagantjärgi oli vaja targutada ) ja kõndisin minema. Vahet pole, ebameeldivaid inimesi leidub kõikjalt. Neelan alla ja tean,et isegi praegu olen ma piisavalt mõistlik,et tajuda piiri vastiku egoismi ja fakti nentimise vahel.
Homme on 24. dets - palju toimetamist on ees terve päeva vältel..kohutav! Esialgu pean kimama hommikul hüüru,viima õue kõik oma muskad ( neid praeguseks hüürus juba rohkem ,kui üks.) ja siis kiman ARA juurde! Ja kallistan teda nii kaua kui suudan ja käin jalutan ja musitan ja kallistan ja viin jõulunänni kui saan ja oh seda rõõmu! Ja siis vudinal tagasi hüüru ja nublud sisse ja tuleb tegeleda kahega oma kompaniist :)
Tänane päev läks nii plaanivastaselt,äkki homne sujub paremini.Läksin hüüru hüppetrennide ajal,sest ma tõesti ei suutnud enne talli jõudmist midagi sellist meelde tuletada.
Seega kalliskalliskallis Rita sai ainult kalli ja pai ja porksi ja boksis sügamist, sest inimesi oli haigelt palju ja liiklus oli maailmatihe. Poisile tegin süüa ja ta niisama lakkus mu nägu sada korda, ta on nii sõber viimased paar päeva olnud.Poeb taskusse ja kõrva ja kuhuiganes mahub, aga sellega meie suhtlus ka piirdub.Täna nägin Heikit taga hüppamas kah.
Riksu võtsin õue,läksime jalutama.Jalutasime mingi ringi pimedas, ükskõik.Äge oli, külm ainult veidi.Poni oli tubli ja kallis ja omadega rahul,tõesti! Tegin talle ka söögi ära ja kulutasin meie viimased porksid.
Nüüd see jutt läks ikkagi lõppude-lõpuks hobuseseks. Vahet ju pole! See peakski hobublogi olema ja nii ongi. Aa ja kolmapäeval käis sepp ka, tegi Poisi ja Riksi jalad korda. See oli see ..eile! jah ,mul on kõik päevad nii sassis ja segadus on suur.
Päris äge on see,et ma tunnen ennast hetkel valmis kõigeks - nagu mul ei olekski vahet, kas elu hakkab nüüd järsku alla - või ülesmäge liikuma..võib püsib hoopiski täpselt samasugusena. Tehku mis tahab.


You can love me or not - Dub Fx.

Armastan.

Everything about you.

Fakkit.täiega!!!

Maailma halb. Sellessuhtes,et ma ei suuda viimased ajad Aramise koha pealt ühtegi positiivset mõtet mõlgutada ja ma ei suuda ka teistele hobustele keskenduda.Tahan ainult oma poni juurde, oma nagu as oma on Aramis. Ja mida rohkem ma mõtlen,seda selgemaks saab see,et ma tahan ainult Aramisi,tahan ainult Aramisi,ainult Aramis,ainult Aramis,Aramisi. Täiesti haige. Mul on selline tunne,nagu ma mingi..ei tea,ei oska seletada.Vahet pole, kõik on viimasel ajal nii vahet pole ...ainult Aramis on A ja O ja mitte üldse alati ja odavalt vaid alati ja oma ja T as tähtsaim ka.
Iga kord kui ma kirjutan,lähevad mu postitused järjest masendavamaks,mul on selline tunne.
Ma ei tea,kas on hea mõte üldse,et tegin jälle lahti selle kuradi blogi ja et ma üldse kirjutan.Igatahes,ma ei taha enam hobuseid,ainult Aramisi. päris päriselt. nii ongi.

Yes a heart will always go one step too far.

Ma ei suuda seda blogi kinnisena hoida,sest ma ei suuda inimesi listi lisada. Kuna ma viimasel ajal millegipärast niikuinii ei kasuta ära seda privileegi,et blogi on kinnine ja ropendada võib nii palju,kui tahan,siis vahet pole.Las olla nii ikkagi ja juu jääb ka nii,sest minus ei ole piisavalt energiat nende lubade organiseerimisega.

Hobustest ma täna ei räägi, ma ei taha.
Ainult võib-olla siiski seda,et ma armastan oma hobusid.Ja et ma ei oska Aramiseta elada, kohutavalt raske on. Ma igatsen teda nii väga, nii nii nii väga.
Mul ei ole tegelikult mõtet seda siin seletada üritada, see on tühi töö, ma kardan. Ja mõttetu lisaks kõigele. Peace out.

ja kurb tõsiasi on see,et ükskõik mis, mu süda jääb kuuluma ühele hobusele.

Minu ponid ja ilus talv.

Pühapäeval toimus siis muudatus olukorras - Kõigepealt tuli panna härra Riksu treikusse,sõita Hüüru ja seal siis toimuski kauaoodatud vahetus - Riks boksi ja Aramis välja,tekisisse ja treikusse.Ja siis kiire sõit tagasi Kivi-Lillemäe tallu,kus Aramis sai maha võetud,talveriidesse pandud ja omade juurde tagasi lastud.
Siis tormasin valguskiirusel jälle Hüüru,et vaadata,mis mu pisitibu boksis teeb.Härra sõi rahulikult heina ja oli päris okidoki.Võtsime poni, Zeebedee Vito ja Poisoni ja viisime karjamaale.Kõik läks tasapisi,aga Poiss kiusab poni.See aeg,kui poni kopeldas,tegelesin ära oma märakesega,kellega olen hüürus viimasel ajal väga palju aega veetma hakanud, she is sooo much fun.Mära nimeks Rita, suur ilus kõrb tüdruk, 14 aastane.Oleme tegelenud praegu maatööga vaid,et mära hakkaks alla poole jooksma ilma abivahenditeta.Meil läheb JUBE HÄSTI! im so proud! nagu jaa, see mära teeb mu rõõmsaks. Ja kui Riksu tuppa tõin,oli tema ka superarmas,heatujuline ja rahulik.Tõesti, üllatavalt hästi on see kohanemine läinud, esmaspäeval oli poni juba jumala ponks,eile oli esimene korralik kordetöö. Ta on imelaps!
Täna pärast kooli ( praegu on ülipõnev füüsika ) lähen Aramise juurde ja siis käin oma pässu juurest ka läbi.
Panen siia ükspäev pilte ka juurde,praeguseks thats about it ja ma nüüd tahaks edasi õppida :)

et adios.