Tegemist on 15 aastase ruunaga. Endine takistussõitja, nüüd viimased 7 aastat (no tõesti, kui noorelt nad siis taga mingit suurt sporti tegid) on olnud harrastaja hobune. Viimased neli aastat pidevalt olnud hädas erinevate jalamuredega. Nüüd tegeleme pärast 2 kuust boksipausi taas rehabilitatsiooniga juba mõned kuud ja no... Nii tihti mõtlen, et ... aga millal aitab? Millal oleks mõistlik hobusele anda ta mingi vabadus koplis natukene ringi jalutada (ta ei käi karjamaal ega ka liivakoplis, sest liivakoppel on ümmargune ja volti ta ei tohi teha.) ja sõpradega hängida ning võtta see risk, et kui nüüd midagi tõesti juhtub ja hobune jääb täiesti jalutuks, siis... tuleb sellega tegeleda ning vajadusel hobune magama panna.
Praegusel hetkel näeb B. argipäev välja nii, et kaalutud kogused silo (väiksed kogused, kokku 10 kg) on ta päeva highlight, muul ajal ta seisab boksis või jalutab oma omanikuga (väga vastumeelselt) ringi ning iga päev käib tund aega sadulas. Jep, I'm not joking, tund aega. Ma sõidan heal juhul maastikul tund aega, platsil üldjuhul nii pikalt nühkida ei suuda, üritan 20-30 minutiga kõik asjad tehtud saada ning võimalusel jalutan ette ja pärast maha platsilt väljaspool (siin muidugi seda võimalust pole kuskilt võtta).
Treeningud sadulas on üldjuhul 50 minutit sammu, 7 minutit traavi (3,5 ühele poole, 3,5 teisele) ja 3 minutit galoppi. Treeningutest on välja võetud voldid, et välistada võimalikud vigastused, seega te võite ette kujutada, kui igav on hobusel. Muidugi on võimalik tegeleda väga paljude erinevate harjutustega ka sirgel, ent kui nii mitu kuud sõita ning seda teha iga päev, siis it gets boring!
Kui temaga esimesi kordi sõitsin, olin ausalt öeldes ikkagi väga masendunud ja kaalusin pikalt, kas teha seda ise ning proovida talle võimalikult kerge päev lubada või öelda, et ma ei suuda seda teha, sest see tundub lihtsalt ausalt öeldes julm. Pikalt dilemma ees seisnuna tõdesin ma, et on parem, kui mina sõidan ja luban tal võimalikult palju asju enda tempos teha. Mõne trenni järel ma pean ütlema, et mulle hakkas tunduma, et trenni lõpupoolses osas hobune oli natukene rohkem stabiilne ning käiguvahe ei tundunud nii märkimisväärne. mingitel X ajahetkedel oli ta täiesti lõdvestunud ja vahva isegi. Siin kohal muidugi minu ratsutamine ei mängi mitte mingit rolli, ma lihtsalt räägin sellest, et võib-olla minu esmane shokk sellest, et hobune, kes on lihastetu, nõrk ja minu silmis väga märgatava käiguvahega, oli natukene too much of an overreaction. Ja ma ei saagi aru, kas see on minu mingi spetsiifika, sest olen mingi ülemuretseja longete kohalt vms. Igatahes, praegu töötab ta märgatavalt paremini, kuid kindlasti ei näe veel välja nagu normaalne hobune. Samuti ei liigu ta päris nagu normaalne hobune. Kõik teate seda nelja taktilist sammurütmi. Tal on kolm beat'i. oh well. Aga on näha tugev erinevus ning isn't that what this was about? To make him stronger and give him some of his power back..
Igatahes, mul on tunne, et sellest on igatahes talle kasu olnud ning ta, kuigi mitte ülirõõmsalt, on veidi paremas vormis. Kas ma teeksin seda enda hobusele? Ei, ilmselt mitte.. Kas see oleks hea või halb? ma pole enam päris kindel... Eks eesmärgid on erinevad. Mina isiklikult üritan siiski peamiseks eesmärgiks seada hobuse rahulolu, mida muidugi üritavad meist kõik, aga erineval moel. No igatahes, basic õueskäimine jms tuleb minu jaoks alati enne kui treening, ma arvan. Kuigi treeningu käigus loodetavasti liikumine on nö kontrollitum kui koplis, ent üldjuhul, kui on isend, kes käib regulaarselt väljas ja on harjunud seda tegema, siis ta niisama koplis päris meelevaldsena igapäevaselt ringi ei paaruta. Siinkohal muidugi rõhutan, et alati on erandeid ning tean isegi mõnda.
Teemakohaselt veel ehk seda, et nägin mõned ajad tagasi videot lonkavast hobusest kordel (no tõesti, ei midagi uut), mis aga tundus uus, oli see, et omanik justkui otsustas et hobune ei lonka? Mida teeksite sellises olukorras? No tegelikult, ega midagi teha polegi, lihtsalt... Minu jaoks on nüüdseks võib-olla mõistetav, kui inimene treenib oma mittetervet looma, et teda tugevdada füüsiliselt ning teeb seda kooskõlastatult veterinaaridega jms, aga see, et inimene treenib oma probleemiga hobust ning seda tähele ei pane/ignoreerib, on nagu ikka pigem veider.
Tegelikult oleks nii palju kirjutada igasuguste asjade kohta, täiega meeldiks rääkida siinsest füsio-kogemusest, siinsest sadulapassimiskogemusest, tööst, jälle (tundub, et veits südamelähedane teema) eesti laste suhtumisprobleemidest vs sellest, kuidas siin lapsed ja hobused toimivad. I think I made a discovery enda jaoks selles valdkonnas. ja no ausalt öeldes, teemad otsa ei saaks just... Aga magistri, töö, koera ja oma hobuste kõrvalt on väga raske leida mingit kirjutamismotti! Oh, tegelikult tahaks ühest ägedast kooliprojektist ka rääkida, mis ma tegin, aga no...ausalt.. uni on. ja tööpäev homme. so loodame, et järgmine kord ei ole mingi poole aasta pärast jälle ja I will truly try to make it happen sooner, aga no promises.
Blogi uue bänneri tegi Mia, tänksbebe!! [miajahobused.blogspot.com]
Enda omadest lühidalt - Aragon on treeningust väljas juba ca kuu aega sadula puudumise tõttu, teeme asju ainult maast ja no seda ka suht nii kuidas juhtub. Aramisega teeme natukene asju, aga pigem vähe. väga kurb!
Ah, ja mingid pildid ka :)
