1. I. käis üks päev meile trenni andmas. Sõitsime suulistega ja sadulaga, täitsa tore oli. Ma sain natukene mõtteid juurde, oma kahtlustele mingtes probleemides kinnitust ning natuke julgustust ka - kõik ei pidavat üldse nii hull olema, kui mulle tundub. Muidugi ma olen hull dramaqueen ka ja tahaks ainult täiuslik olla, sest noh, olgem ausad, Aramis ju on täiuslik. Kunagi olen mina ka päris ok. Sel trennil tegelesime üleminekutega ja sellega, et pons püsiks sääre ees, sain teada, et ma panen üleminekutel oma sääre tahapoole, kui see muidu on - no ei ole varem täheldanud, ei näe end kõrvalt, seega põnev, olen proovinud seda nüüd kogu aeg meeles hoida ja mitte korrata. Samuti on Aramis paremale poole pidevalt ülepaindes ja vasakule natukene liiga kange ja õlg sees. See oli küll teada asi ka enne, aga kui keegi eraldi veel mainib ja välja toob, siis tuleb see piisav piitsahoop mulle, et seda edaspidi rohkem tähelepanu keskpunktis hoida.
Mul on selline tunne, et sääre tagant hakkab poni viimaks vaikselt välja tulema ja see on päris imeline tunne, kui mingi töövõit hakkab nagu vaikselt tulema ja tunned, et asjad lähevadki päriselt paremaks... nagu oleks midagi õigesti teinud.
2. Võhmatrenn põllul. Ausalt öeldes, mul on tunne, et see oli rohkem võhmatrenn mulle, kui ponile, sest pärast olin mina jumala võhmal ja tema oli fine. See oli selline trenn, milles toimunut oli mul pärast tükk aega vaja läbi mõelda, enne kui midagi sellest arvasin. Poni oli veidi hajevil, vahtis rohkem ringi ja vajus vahepeal kodu poole mõnuga. Küll aga ei jooksnud ta minema, mis oli temast väga armas ja reageeris märguannetele päris hästi. Paar korda sain ka mõned pukid protesti märgiks, aga need unustasime kiiresti ja jätkasime tööd. Et aga ära ei unustaks, kui palju on parem pool rohke läbi sõidetud, kui vasak, oli parem pool suust süljega koos, vasak kuiv. hurraa. Sõitsin nöörpäitsetega ja sadulaga ning vist tegelikult siiani mõtlen sellele trennile. Hull tuul oli, nagu viimasel ajal kombeks , ning suhteliselt kaootiline oli kõik. mingeid keerulisi ülesandeid või asju me ei teinud, lihtsalt... liikumist ja edasi ja edasi ja sääre ees ja hophop ja nii oligi. Vist kõik selle kohta. pärast jalutasime pikalt üles ja alla oma künkakese peal ja tegime selliseid asju, see oli väga nunnu, ta oli mõnusalt rahulik ja rilääääksd.
3. Üks õhtune trenn sadulata ja päitsetega. Vist üks lemmiktrenne, mis praegu pähe tuleb. Mitte midagi erilist, lihtsalt poni oli imeliselt armas ja püüdlik. Hull tuul oli, tal oli tõesti raske keskenduda, sest ta kardab palju tuulise ilmaga.. mitte midagi konkreetset, lihtsalt on väga ärev ja sabinas. Aga he never put a foot wrong. Korises ja puhises veidi, aga pingutas väga, et olla meelepärane ja proovis keskenduda. Me tegime tol päeval palju painutusi vasakule, natuke proovisime õlad sees käkkida, natukene sääre eest liikumist ja natukene keskliine. Ta oli tõesti väga püüdlik. Ideaalist oleme me hullult kaugel küll, aga ideaal mingi hobusega, kes oskab ja kelle jaoks on lihtne, on poole vähem väärt kui see, et mu hobune, kelle jaoks pole kõik väga lihtne, pingutab ja mõtleb kaasa ning annab endast parima. ta on täiega imeline.
Ühe korra käisime veel platsil tiksumas, päitsete ja sadulaga. galopiletõsted olid naljakad millegipärast.. tegime väga palju üleminekuid ja muidu tal on hakanud nüüd selline mõnus impulss tekkima ja läheb kenasti sellegea, et ta püsib elavana, aga samm->galopp oli nagu ...eem.. kaks korda tõusis valest jalast ja ma ei mäleta, kui mitu aastat meil sellist asja olnud nagu polegi... eks ikka juhtub, lihtsalt pean mõtlema, mis valesti tegin. Sel trennil käkkisin korra veel täiega. Suunaga vasakule sõitsin,tegin üleminekuid ja mingi hetk tunnen, et ta vajub täiega sisemisele käele. ca pool ringi juba oli täiega ebamugav olnud ja siis sain nagu aru, et mis värk on. Mingi... a Kersti, ära siis sikuta seda sisemist ratset. lõdvestasin käe ära, kontrollisin veidi rohkem ennast ja kadus ära see istumine seal otsas. no johhaidii. võiks ju mõelda veidi :) Oleks tore küll, kui hobuse kõverust saaks kompenseerida ainult sismise käega, aga paraku see ei toimi üldse, nagu selle poole ringiga mulle selgeks tehti :D ja kuigi ma teoorias seda tean, siis raske on igat enda liigutust nii hästi kontrollida, et ühtegi viga ei teegi.
Eile me tsillisime natuke aega niisama. sügasin teda ja istusin niisama korra tal otsas, paitasin ja imetlesin, trenni me ei teinud. Täna õhtul proovin jälle asjalik olla ja midagi teha.
Btw - eile me ehitasime kambaga ponimajakest. Mõtlesin õhtul, et damn, ma olen ikka väga õnnelik pliks, et mul on niii ägedad sõbrad, kes tulevad appi, tahavad aidata ja teevad kõike nii suure rõõmuga koos meiega. Nalja ja süüa ja tööd ja kõike oli palju, need olid siis teised talgud sel kevadel ja õhtul oli populaarseks küsimuseks, et millal jälle ja mis järgmisena - no kui äge?! :) väga!
Mõni pilt ka äkki mahub siia
