Feels like the first time.

Naljakas, sest selle poni kohta on nii palju öelda,et midagi ei tule suust välja.Tahaks rääkida,kuidas laupäeval läks,aga nii raske on.Olen juba mitu päeva sellele mõelda ning ei tea kuidas teile seda seletada,mis siis minu jaoks oli. Aga ma võin ju üritada... ja oli 3 minutit tühjust ja mõtteid peas..

Olgu,ma üritan. Läksin karjamaale, poni oli seal. Hüppasin suvalt maast selga talle. lihtsalt korraks, teda ei häirinud , sügasin ja tulin jälle maha. Mõtlesin,et ei tee midagi ja mängin taga mõne hetke jagu ja siis ehk jätan rahule. Mängisin taga mõned ajad,jooksime ringi , puude taga peitust ja muud, ma ei tea kedagi,kes nii väga tahaks mängida,kui see poni.Ta ootab, on ALATI rõõmus inimese tuleku üle ja alati tahab tähelepanu. Kui see on õiglane ja aus.Ma olen alles viimase paari kuuga õppinud tundma seda hobust.Loom,kes esmapilgul nii keeruline võib tunduda on tegelikult nii lihtne ja aus. Just aus,sest tema on see,kelle pealt näen kohe ära,kui kõik polegi piisavalt tore ja positiivne ja õige. Aga koppel jäi mängimiseks väikseks ja tahtsime välja minna.Läksime siis ühele suurele põllule ning meenus kohe eelmine aasta,kui talvel seal käisin temaga ja tüli oli.Poni närvitses ning üritas karja juurde saada, ei olnud minuga.See pani mõtelma,et kas on õige sinna minna. Aga läksin sellegipoolest.Panin päitsed ka igaksjuhuks pähe. Sinna jõudes oli poni endiselt rahulik ja mõnus.Mängisime veel,jooksime ringi veidi paksus lumes,palju ei jaksanud. Siis hüppasin jälle selga ja ta viis mu jalutama.Esimest korda tean,mis tunne see on , kui hobune usaldab sind nii. Mitte ükski loom ei ole kunagi mind nii usaldanud,ausalt. Ja kõik te,kes te arvate,et teate,mida see tunne see tähedab.. oeh. Palju õnne:) Mu noor poni,kes ei käi sadulas ning kellega olen seljas paar sammu sammu kõndinud, kuid mitte väga edukalt, otsustas kõigepealt kõndida kopli värava juurde,ent sealt edasi jalutada. Ma tundsin ennast hästi ja ei hakanud teda peatama,istusin lõdvestunult ja vaatasin, kuhu ta minna soovib.Poni kõndis rahuliku ,ühtlase sammuga karjast eemale ja eemale ja eemale. Ja ma ei teagi,kuhu me kõndinud oleks,ehk maailmalõppu kahekesi, aga mingi hetk ma palusin peatust ja tulin maha ja sügasin ja musitasin teda ja jooksime ja mängisime veel ja läks tagasi karja. ja isegi ei tahtnud veel.Imeline,kui südamlik poni. Olen uhke tema üle ( ja enda üle,et olen suutnud ühe noore hobuse kasvata üles sellise loomana,kes ka nelja aastasena tahab üle kõige vaid inimeste lähedust ning kes naudib kõiki hetki koos inimesega... ausalt, see on kirjeldamatu tunne ning ma tean esimest korda elus,et olen millegi nii toredaga hakkama saanud...)
ja loodan,et see ka nii jääb. Annan endast parima,poni nimel.

Aramis poiss on endiselt Aramis,tema kohta minu südames ei võta keegi.Mu esimene,mu õpetaja ja mu parim. Täna oli nii tore:) Eile ka, aitäh Ara!:)