Dont walk away.

nüüd kus mul jääb vähemalt 2-3 nädalat ratsutamist vahele mõnel põhjusel, on mul aega mõelda,miks ja kuidas asjad on ning kelle jaoks või kelle kasuks üldse midagi toimub. Ma igatsen oma hobuseid väga , ma pole neid juba mõni päev näinud ning 10 päeva istun kodus voodis nagu korralik inimene ikka.
Aramis.. Ma olen kaua mõelnud kirjutada siia tema hirmudest,meie hirmudest ning kuidas me nendest vaikselt ent järjekindlalt üle saama oleme hakanud,ehk annab see jõudu nii mõnelegi teisele võtta kokku oma julgus ning varuda aega ja kannatust,et lõpuks aidata oma hobusel usaldada ning nautida näiteks maastikku või kasvõi sedagi,et maneezi tagumist nurka kartma ei peaks. Aramis on alati olnud närvilisem..või nagu ma ei oskagi seda seletada,ei ole ta närviline ,aga ta kardab.Kardab kõike mis on või ei ole täpselt nii nagu see olema peaks. Kui puuleht liigub,tuul puhub või inimene kõnnib uksest nii,et tema ei ole selleks valmis, tuleb suur ehmatus ja pool tundi korisemist. Naljakas mõelda,et selle sügiseni ei suutnud me kahekesi maastikul käia. Ka kambakesi minnes oli alati probleeme ning korinat jätkus terveks maastikul käiguks.Mingi hetk ma otsustasin,et pean hakkama leidma variante,kuidas asju parandada.Mõtlesin ja hakkasin tasapisi katsetama.On tihti öeldud,et hobust ei tohi kiita kartmise eest - samas kiitmine ja rahustamine on see,mida palju segi aetakse. Ei tohi hobust kaelale silitada? aga kui ta vajab just Sinu toetust ning teadmist et oled seal? keegi ju ei kohustagi sind talle mingit kuhja maiustusi sisse söötma, aga rahustamine näiteks klohmimise asemel toimib minu meelest suurepäraselt. Kui ta vajab kindlustunnet ja sa talle selle annad, oled teinud õigesti. Me alustasime kahekesi õueskäimist. Algul käisin käekõrval ning siiski vaid ringi ümber talli ja platsi ning tagasijõudes olin ülevoolavalt rõõmus kui hobune mul endiselt käeotsas oli ja polnudki ära jooksnud sest porilombist peegeldas päike või tuul puhus ühe lehe lendu. Varsti sai käekõrval ümber talli jalutamisest tore rutiin ning seljas käies oli mõnus,sain pika ratsmega käia- seda ei saanud varem kunagi. Siis pikendasime ringi ja nüüdseks on maastik .. jaa,maastik on tore. Ja kohe kui ta mõistis,et see kõik on ..tegelikult lapsemäng ja ta võib karta,aga tal pole kartmiseks põhjust ,muutus see nauditavaks meie mõlema jaoks! Ja kõik tobedad hirmud näiteks maneeziääre või heinavõrgu ees vähenesid märgatavalt. Mul on hea meel, et olen viitsinud temasse uskuda ja aega pühendada, et oleme leidnud võimaluse ilusti koos eksisteerida ja üksteist julgustada. Ja ma igatsen teda,oh kui väga igatsen.
..Fiona :) Kui suureks ja ägedaks hobuseks sirgunud, no täiesti lõpp. Naine on,enam pole pisike titt. Mul on hea meel,et me saime hakkama kõikide nende raskete aegadega,mis meid ees ootasid ,küll saame ka edaspidistega.Peame saama!
..Mooooses. Ponu hakkab juba piinlikult vanaks saama oma oskuste kohta.Aga ma ei taha teha valesti .Naljakas on see,et poni võib tunduda pahura putukana, aga tegelikult ta armastab paid rohkem,kui arvata oskasin. Ja kuidas tasakesi järgi poeb, mhmh. Vähemalt vahel teen ka sinuga asjad õigesti.
..Rainbow. Südames! Kui keegi saab näidata mulle,et ma olen midagi oma elus õigesti teinud, siis on see just Riks. Kui rõõmus on üks poni nähes inimest ja kui õigelt ja sujuvalt KÕIK läheb, ma ei oska seda kunagi sõnadesse panna,mida see poni minule andnud on. Ise alles nii pisi:)

and you guys..don't let them say you ain't beautiful.. Minu omad. jaa, teie mu omad.