Joy is not in things, it's in us.

Kuus päeva möödas cortisole süstidest.Pärast esmaspäevast süsti tuli teisipäeval oma ilusate siniste sidemetega seista 24 h väike-väikeses koplis ilma sõpradeta,et jalad puhtad oleksid ja sidemed pealt ära ei tuleks.Saime suurepäraselt hakkama,teisipäeval oli poni oma pisikoplis ,rõõmus ja rahul mauk,nagu ikka. Kolmapäevaks oli ta suutnud ühe oma ilusa sussi jalast võtta,võtsin teisegi,nagu pidigi. Ja esimene jalutuspäev siis.. umbes 10 minutit tuli jalutada mööda võimalikult kõva pinnast. Kõndisime ümber majade ja talli juures ja vaatasime veidi ringi.Istusin seljas. Ma pole ammu nii rõõmus olnud:) Lihtsalt sellepärast,et ma võisin! Nüüd olen küll maast jalutanud jälle,sest jalutuskäigud on olnud 15 min ja nii, pole tahtnud selga ronida ning lisaraskust tekitada. Täna oli nii teistmoodi kuidagi. Me olime nii väljas kogu sellest maailmast. Võtsin oma poni..ei,polnud vaja võtta,Aramis tuli ise. Läksime koplist välja liiva platsile, kus mõtlesin,et puhastan ta ära kõigepealt,aga tahtsin hoopis kohe kõndima minna. Läksime kõigepealt karjääri poole,kus oli uusi traktoreid ja kõike.Me ei kartnud, läksime lihtsalt koos. Siis läksime küla poole, seal jooksis klähviv koer meie poole.Me ei kartnud!! Siis aga tulid mingid ratturid ja sinna meie talli õuele jõudes olid need seal, otsustasime siis lahkuda sealt.Aga me ei kartnud neid ka.
Jõudes tagasi platsile tuli vihm. Mul oli ükskõik,tal ka. Puhastasin teda oma tunnikese paduvihma käes. Meil mõlemal oli hea. Väga- väga hea. (aga loomulikult suutsin ma külmetada ja nüüd olen tõbine.. See muidugi ei kaalu üle tänast mõnusat aega Aramisega. Absoluutselt mitte!)
Täna oli imeline päev!