And hope is what we have.

Täna oli nii hea.
Läksime söberitega maastikule ja olime päris pikka aega seal,tegime traavi ja veidi galoppigi. Aramis oli julge,enesekindel ja tore.Ainus asi oli see tuigerdamine,aga sellest pole midagi.Algul veidi sadas,aga see läks üle.Hea ,nii hea.Lõpp oli parim.Sõbrad suundusid toa poole,meie suundusime sopase platsi poole.Tegin natuke soparallit.Alguses veidi traavi ja siis veidi galoppi ja mõlemat pidi ja väga hea oli.Hea! nii hea.Ma tulin ära sealt maailma kõige rõõmsama inimesena.Pesime ennast sitast puhtaks,puhastasin enda ja poni papud ära ja viisingi poni kopeldama. Mõtlesin homse vabaks anda,aga ei taha.Homme on võimalik valges minna.Seda teengi,lähen ilmselt hommikul vara.Käin kolan ringi või soperdan platsil vms.Mulle meeldib.Praegu veel saab, meil on ju rauad..kauaks seda lõbu ikka jätkub.
Igatahes,ootan väga juba homset kohtumist oma poisuga:) Cuz really,he's amazing! Esmaspäeval tuleb arst ja vaatab meie koivakesed üle,siis saame täpsemalt teada,et mis edasi saab. Unistan ikka trennidest,aga et kogu see jama enne ära klaarida läheb aega.Ja kui otsus tuleb selline,et poni peaks aastaks puhkama minema,siis on...siis on veel enam segadus. Üldiselt võiks kõik nagu ühtlane ja korras olla.Miks mitte siis..ei mõista.

Aga mu poni on mu poni ja ilmselgelt on ta mu jaoks maailmaponi. Päriselt, parim.