Oleme nagu hüljatud lapsed ja elutargad vanad inimesed.

Ma pole kaua jaksanud kirjutada. Jaksu lihtsalt pole. Eluteed on kummalised ning kõik on muutlik.( huvitav, kui mitu korda olen ma seda juba öelnud?)
Veetsin väga meeldiva nädalavahetuse oma hobuste seltsis, just omade. Ka teiste hobustega läheb toredalt ja endiselt ikka suhtlen päris mitmega neist vahelduva eduga. Aga enda hobused - no.. Ma võiksin nüüd veeta järgmised pool tundi kiideldes ja rääkides, millised imehobused mul on - aga ei. Ma ei tee seda, sest ka probleeme ja muresid on palju ning asjad pole pahatihti nii üheülbalised, kui need paista võivad.
See oli vist neljapäev, kui ma Riksi peale tõsiselt pahaseks sain. Panin poisi boksi , kus ta jälle mööda seina ronima hakkas ja pani oma jalad nõnda ,et jäi kinni. Siis rippus seal nõnda. No ja miks ? sest ma läksin boksi kõrvalt 5 sammu eemale ja ta korraks ei näinud mind. No kurat küll. Aga saime hakkama, hobune jäi terveks ja elu läheb edasi.
Olen siin kuulnud igasugu soovitusi tema boksiga harjutamiseks ,aga ma olen loobunud nende soovituste kuulamistest seni, kuni neis pole midagi revolutsiooniliselt head ja läbimurdvat. Ma ei tea, kuidas tema lapsepõlv ja boksielu kooskõlas on , tean vaid, et boks oli väike kamber ,mis ei lõhnanud just lillede järgi ning mul on meeles ka selline asi, et üksi ta seda meeter korda meeter ruumi nautida ei saanud, ikka koos teise hobusega. Et miks siis imestada,et hobune pole võimeline seal üksi kohe rahulikult olema? Ma olen siin natuke mõelnud selle üle ja tean, et aeg on hea rohi..aga selline kiire ja valulik olukorra lahendamine ei tule selle poniga kahjuks kõne alla. Ainult aeg näitab, mis sellest saab. Aga üldiselt - eile ratsutasime natuke, käisime maastikul ja tegime väiksel sileda pinnaga kohal ka rohkem trenni - küll ainult sammus,sest ma ei taha ilma sadulata ta selga traaviga väsitada, aga kohe on kevad käes ja saame uuesti sadulaotsingud alustada. Meil läheb hästi , ma armastan oma pehmet jääkaruponi. Ta on lahutamatu osa minust ning kui mõtlen eesmärgile, mis endale seadsin tema ostulepingut vormistades, siis olen õnnelik ,et ma olen siiani vaid lähemale ja lähemale liikunud selle täideviimiseni - mõte oli siis saavutada kõik , KÕIK ,mis soovin, ilma usalduse kaotamiseta ning hobuse altvedamiseta. Kui ta iga kord hirnatusega mind tervitab ja alati mu juures olekut kõigele muule eelistab, saan tahestahtmata kinnitust sellele, et mul on IMELINE ning väga kontaktne meeldiv hobune, kellega on kõik võimalik ,sest süda on nii üüratult suur mu ponil.tore, tõesti tore.

Aramis vaimustab mind vähemalt sama võrra.Ta on küll teistsugune, meenutab mulle kiisut :) Kass,kes kõnnib omapäi. Aga aeg-ajalt ei suuda ka tema loobuda mõnest paist või tähelepanust. Käime tasapisi maastikul ja täna lasin ta terveks päevaks ruunade karja möllama.Ta oli härra möll:)  Aga meie käekõrval kulgemised on raskeks osutunud, sest poni on juba kohalike inimeste silmis saavutanud täku staatuse ja sammu käekõrval ei tule.Ara kargleb ja tipib ja hüpleb ja omab ilmselgelt väga suuri energiaülejääke.See teeb mulle nii palju nalja nalja.Mulle tundub, et talle ikka istub see ruunakari ja nüüd kus saab aeg-ajalt tekita õues käia, sest on enamvähem soeeeeeeeeee... siis hakkab see ruunakarja värk kindlasti päevakorda kerkima.
Nad teevad mu õnnelikuks.
Aramis ongi mu kuu ja päike. Riks on öö ja päev :) VOT kus statement. nii vägevad ongi. Ei jõua ära oodata, et oma pehmekesi jälle paitada saaks.

(täiskasvanud inimene, kes sa otsid endale noort hobust tegeleda ,ratsutada jms, võta ühendust.TÄISKASVANUD ! )

---
Piltide kohta ainult üks kommentaar : transformerid mul,vot mis :) head ööd!