Täna ninnu-nännutasin oma kullakest , sügasin ja tegin poisu olemist ja tuju veidi paremaks. Mehel olevat kevad südames, isegi kaera ei läinud hommikul sööma , vaid tegi hoopis pulli ja nii ongi ausaltöeldes parem, sest pekki läheb ehk , kui pullimine söömisest meelepärasem on. Ma ei jõua ära oodata, millal ma oma hobupaid jälle näen. Ei jõua lihtsalt. Riksike sai ka veidi tähelepanu and that's the way the cookie crumbles.
Love them, love them so very much.
No comments:
Post a Comment