Viimasel ajal näen pidevalt aga unes, et mul on mingi 3-4 aastane täkupoiss jälle sõita ning ideaalsed treeningutingimused. Jah, suhteliselt sisutühi unenägu. Aga no midagi see peab ju tähendama, kui see uni mind viimasel ajal järjest tihemini külastab. Ma olen vist üks nendest kohutavatest inimestest, kes ei oskagi kunagi õnnelik olla. Kõik oleks justkui nii väga hästi, aga midagi oleks ikka nagu puudu. Eile õhtul mõtlesin pikalt veel Rita peale, ehk mõni varasemast ajast lugeja mäletab seda tegelast. Otsisin üles kõik vanad postitused ja no mitte ühtegi postitust ei leidnud, kus ma poleks olnud kas suures eufoorias või muul moel ülimalt uhke ja rahulolev tema üle. Hämmastav, kuidas ühe hobusega oli nii, et kordagi ei tekkinudki mingeid tagasilööke või probleeme - ma ei seadnud liiga kõrgeid ootuseid ning ta suutis mind ALATI üllatada. Äge. Ramsesega oli vist samamoodi, ta on endiselt kõige meeldivam noor hobune, keda mul on au olnud õpetada.
Aga see selleks, unedest ja reaalsusest asi räägitud küll, liigun sujuvalt edasi, et tänase päevaga midagi muud ka tehtud saaks.
Rainbow on rõõmus, tal on oma tüdruk, kes on tubli ja hakkaja ja nad saavad ilusti omavahel läbi ja praeguseni on küll kõik so far so good. :)
Aramis oli eelmine kord naljakas jälle.. st mitte käitumiselt, oma varasemad käitumishäired on ta justkui unustanud ja viimase paari aasta jooksul juba on mul ta käitumise kohta sageli ikka ainult kiidusõnu öelda. Nii ka nüüd, käisime platsil jalutamas, seejärel läksime maastikule jalutama, vaatamata oma jänksi iseloomule oli ta väga mõnus. Miks mured? Lonkamine on vist hullemaks läinud, st imepisike käiguvahe traavis, mida aeg-ajalt kõval pinnasel väga-väga suure ja põhjaliku vaatluse korral jälgida võis, tundus eelmisel korral liivaplatsil hoopis teine, hoopis suurem. Muidugi võib seal olla ka veel mingi uus põhjus, ent olles ta jalad põhjalikult igatpidi läbi katsunud ja uurinud, ei leidnud ma ikkagi midagi uut või huvitavat. Platsi pinnas oli pehme ning võib täitsa olla, et see valmistas talle raskusi, ent põllu peal tundus ta samuti ebaühtlane. Vaatan täna uuesti, mis nägu mees on. Ma olen juba ammu leppinud sellega, et ma ei hakka talt kunagi midagi erilist nõudma ning samm ja natuke traavi on meie limit nii seljast kui ka maast, vähemalt selline korralikum tööversioon asjast. Aga ikka aeg-ajalt, kui kõik tundub korras ja hea, tekib mingi lootus. Mis on veidi nõme minust, aga mida aasta edasi, seda vähem seda tekib. Ja no, minu poni on minu poni, ükskõik mis. Kõige parem ja kõige pehmem ja kõige paim.
No on kuidas on, lihtsalt rohkem muresid Ara jalgade pärast pole meile tarvis. Kui tuleb, siis tuleb , aga noh...lihtsalt, et vaja ei oleks...üldse.
Aga see selleks, unedest ja reaalsusest asi räägitud küll, liigun sujuvalt edasi, et tänase päevaga midagi muud ka tehtud saaks.
Rainbow on rõõmus, tal on oma tüdruk, kes on tubli ja hakkaja ja nad saavad ilusti omavahel läbi ja praeguseni on küll kõik so far so good. :)
Aramis oli eelmine kord naljakas jälle.. st mitte käitumiselt, oma varasemad käitumishäired on ta justkui unustanud ja viimase paari aasta jooksul juba on mul ta käitumise kohta sageli ikka ainult kiidusõnu öelda. Nii ka nüüd, käisime platsil jalutamas, seejärel läksime maastikule jalutama, vaatamata oma jänksi iseloomule oli ta väga mõnus. Miks mured? Lonkamine on vist hullemaks läinud, st imepisike käiguvahe traavis, mida aeg-ajalt kõval pinnasel väga-väga suure ja põhjaliku vaatluse korral jälgida võis, tundus eelmisel korral liivaplatsil hoopis teine, hoopis suurem. Muidugi võib seal olla ka veel mingi uus põhjus, ent olles ta jalad põhjalikult igatpidi läbi katsunud ja uurinud, ei leidnud ma ikkagi midagi uut või huvitavat. Platsi pinnas oli pehme ning võib täitsa olla, et see valmistas talle raskusi, ent põllu peal tundus ta samuti ebaühtlane. Vaatan täna uuesti, mis nägu mees on. Ma olen juba ammu leppinud sellega, et ma ei hakka talt kunagi midagi erilist nõudma ning samm ja natuke traavi on meie limit nii seljast kui ka maast, vähemalt selline korralikum tööversioon asjast. Aga ikka aeg-ajalt, kui kõik tundub korras ja hea, tekib mingi lootus. Mis on veidi nõme minust, aga mida aasta edasi, seda vähem seda tekib. Ja no, minu poni on minu poni, ükskõik mis. Kõige parem ja kõige pehmem ja kõige paim.
No on kuidas on, lihtsalt rohkem muresid Ara jalgade pärast pole meile tarvis. Kui tuleb, siis tuleb , aga noh...lihtsalt, et vaja ei oleks...üldse.
No comments:
Post a Comment