Elada on äge. Hoopis teistmoodi äge, kui oli kolm või viis või kaheksa aastat tagasi. Tähtsad asjad on ikka tähtsad, aga nende kõrvale mahub nüüd hoopis rohkem. Ma olen õnnelik tüdruk, mul on kõik, millest kunagi ainult unistada oskasin. Oma ponid, oma parim inimene, kes muudab iga mu päeva ilusaks, oma superäge töö, mis vaikselt, aga kindlalt on saamas jalgu alla.
Aramisega me tegime kokkuleppe. Ma hoian teda, hoolitsen ta eest, tegelen temaga vahel. Armastan teda alati ja igavesti jääb ta minu omaks, aga tema enda tervise ja heaolu huvides on meie suuremad plaanid maetud, seljataha jäetud ja juba ka unustatud. That's ok. Kõik on ok, kui vaadata asja suuremas pildis. I still have him. Ja ta on endiselt parim.
Renderist on nii palju rääkida.. aasta hakkab juba mööduma sellest, kui ta sündis. Kui nii vaadata, siis just nagu polekski midagi rääkida, ms seal ikka, et noh.. oskab nööri otsas käia, tore on. Aga niii lõbus on olnud. Ja vahepeal keeruline ka. Võõrutus mõjus talle stressirohkelt ning pärast seda sõbrunesime me uuesti. See võttis küll aega, aga nüüd tundub jälle asi korras olevat. Esimest korda on mul hobune sünnist saati. Fiona oli kolmandast kuust, Riks ja Aramis aastasest peale.. Aga Render on nagu...eostatud minu tahtel. Ja seda on nii kummaline vaadata, kuidas ikkagi suur osa hobuse iseloomust või loomusest on nagu talle kaasa ikkagi antud. ja sa ei saa seda mitte kunagi ennustada. mitte kuidagi. Kindlasti mingil määral saab, aga nagu seal on see mingi faktor x, mida keegi ei tea, mida keegi ennustada ei saa. Mis on TEMA ja mis teebki temast just selle isiksuse. Seda on äge näha, seda on tore teada ja põnev jälgida selle muutumist. Muidugi on suur osa looma käitumisest kinni tema treeningus jne, aga see pole üldse seeeeee, millest ma räägin. Saate aru küll.. või siis mitte. vahet ei ole. Nii huvitav on. ja ta on niii tore. iga kord, kui ma teda näen, ma muutun automaatselt nagu mingiks väikseks plikaks, kellele oleks just roosa poni kingitud, nägu läheb särama ja mingi full of love olek on kohe kohal. No ta lihtsalt on väga armastusväärne tegelane.
Riks on viimasel ajal ka väga äge. Sandra ka! Nad on nii toredad ja mul on hea meel, sest mul on tunne, et neil on koos hea. nagu päriselt, mitte spordimõttes või milleiganes mõttes, vaid et neil ongi koos hea ja et nii hästi just läkski. :) Meeldib. Seda ma ju alati tahtsingi, et Riks oleks kellegi maailmahobune, nagu Aramis on minu. :)
Ja surprise at the end - suveks tuleb mulle sõita Myron. tast on siin juttu olnud ennegi :) Pole teda väga ammu näinud, seega ootan pikisilmi. Ehk siis, kui ma reaalselt ratsutan ka, on ka lihtsam kirjutada siia midagi.
Tundub, et ees on ootamas üks põnev, seiklusterohke, töörohke, kiire suvi. Ready-set-go! Ma valma!
Jee!
ReplyDeleteJa Rendu vihmavarjuga... veits teine lugu ikka ju võrreldes kuutaguse ajaga :)