A challenge in which a successful outcome is assured isn't a challenge at all

Juttu tuleb taaskord härra Aramisest.
Meil on endiselt mured, millele lahenduse leidmine on minu jaoks väga keeruline. Ei, ärge saage must valesti aru, ta on väga tubli ning meil läheb väga hästi. Me lihtsalt proovime võtta järgmist sammu, et jõuda mugavustsoonist järgmisele astmele ning natuke edasi areneda. Nagu ikka, iga uus asi on keeruline ja ma proovin väga mitte olla kurb või segaduses, kui asjad ei ole lihtsad. Millegi pärast on mingi keerulise asja küsimine mulle raske emotsionaalselt, sest Aramis väga huvitatud ei tundu olevat ning see on kuidagi selline ..kas teen seda ainult enda tarbeks..koht. Et kas ma ikka arvestan piisavalt poni  huvide ja heaoluga ja kuidas ja mis ja miks. Tegelikult on tegemist basic treeninguga ning ma võiksin ikkagi ilusti ära kannatada selle raskema aja, kus ma pean veidi järjekindlamalt asju nõudma, üks hetk läheb paremaks ja siis on äkki jälle mõlemal toredam.

Probleemid (omavahel kenasti seotud) on järgmised: Härra tahab olla veidi sääre taga. Sellega oleme pikemalt töötanud nüüd ja tundub, et vaikselt hakkab laabuma. sellest me oleme siin ennegi rääkinud, aga teadmiseks teile, et ei,see pole veel möödas. Mõnusast edasipürgivast ponist on praegu veel asi kaugel. ta on püüdlik ja tubli, aga pidevalt tunnen, et pean teda korduvalt uuesti ja uuesti paluma sääre ette ning see tundub jubeda näägutamisena. See on see osa, mis mind kurvaks teeb.
Härra on lisaks sellele enamiku ajast esiotsal, üleminekutel vajub eriti. Ma ei oska kommenteeria. Üritan teha palju üleminekuid, aga tahaks need korralikult ette valmistada nii, et ta ei vajuks esiotsale ja nagu tihti juhtub see, et ma jäängi ootama. kauaks. ja tekib tunne, et ma ei saagi üleminekut tehtud. Sagedased üleminekud ei ole väga palju aidanud, vahel on paremaid ja vahel halvemaid trenne selle koha pealt. Can't overstress, et tegelikult olen ma temaga väga rahul! Lihtsalt rohkem olen tähelepanu hakanud pöörama asjadele, mis vajavad parandamist ning siin me siis oleme nüüd :)
Paremale poole on ikka ülepaine ka lihtne tulema, eriti nüüd kui ühel korral sõitsin kaelarihmaga, et näha, kas siis on midagi paremini või pigem halvemini. No ei saa mitte midagi teha,sõidangi nagu banaaniga ringi. Päitsete ja valjastega on see probleem aga kõige enam lahendust hakanud leidma. hea seegi :)

Üldiselt on Aramis väga vapper ja tubli. Üks päev sõitsime latte ka veidi, tahaks muidugi rohkem. ja täiega tahaks trenni. nagu regulaarset trenni. Ükspäev Ingrid jälle aitas veidi, see oli maru vahva.

Lisan siia pildid kaelarihmaga sõitmise korrast (aitäh, kallis Ekke, et pildistasid) ja jään ootama teie põnevaid ja asjalikke soovitusi, kuidas olukorda lahendada ning ägedaid treenerisoovitusi, kel oleks ehk aega kord nädalas käia ja meiega tegeleda ning kellega koostöö võiks toimida. Aitäh!