How its either in your blood or not.

Jep, juba jälle kirjutan!

Aramis sai eile raua tagasi. Siin kohal a big thanks to Mika, kes selle talle uuesti alla pani. Kurb on see seppade olukord Eestis, minu arvates. Kindlasti tahaksin ühel heal päeval kergemaid hobuseid ise natukenegi värkida osata, rautada muidugi mitte. Lihtsalt et natukenegi vähem sõltuda sellest, kunas ja kas ja kes tulla saab. Olen natukene väsinud, nagu ilmselt kaugele juba paistab, kogu sellest draamast, et keegi ei saa tulla ja kui saab, siis sa pead ikka valima, et kes tuleb, et hobust viisakalt koheldakse (muidugi eeldades siinkohal, et omanikul on eeltöö tehtud ja hobune on ennegi jalgu tõstnud)  ja et ei võetaks nii või naa palju või vähe ja et ikka saaks tasakaalu ja .. no, ütleme nii, et ma tahaksin väga, et mulle antaks võimalus olla see rahulolev klient, kes oma pead millegagi vaevama ei pea, aga siiamaani ma ühel, teisel või kolmandal põhjusel siiski olen kas veidi murelik või rahulolematu. Ilmselt on viga ka minus, kes ma olen alati pisut rahulolematu, aga eks siis kui ma ise kunagi peaksingi sellise oskuse omandama, saan enda kallal vinguda ja ohkida, see on ikka toredam.

Käisin vahepeal nädalakese eemal (supertore minipuhkus Ingridi ja Taani ponidega) ja nüüd koju jõudes saan ehk siis uuesti vaikselt trennitama hakata, Täna juba Aleksiga ja Aramisega tegime miskit. 

Aga veits rohkem isegi, kui trennidest, tahtsin ma rääkida sellest mingist maailma kõige suuremast kirest või misiganes see ka poleks, mis ratsutajatel on.. või no osadel ratsutajatel on. I guess et see vist ongi see, mis osadel inimestel võimaldab 'hobustest välja kasvada' ja teistel ei lase kunagi liiga kauaks eemale jääda. Ma ei ütle muidugi, et kõik, kes loobunud on, ei oleks kirega suhtunud või oleksid kuidagi vähem ratsutajad või midagi, aga pean tunnistama, et olen mitmete ebaõnnestumiste (või hobuse tervislike probleemide) kohal mõelnud, et nüüd mulle aitab ratsutamisest ja ma rohkem seda ei teegi. Ja see kestab täpselt rahunemiseni. Ma ei usu, et see on kunagi üle päeva kestnud. Kui sedagi. Ma ei suudaks loobuda hobustega tegelemisest, see on mul justkui veres. See teeb mind õnnelikuks. Mitte ainult õnnelikuks vaid see annab mulle nii palju positiivseid emotsioone, mida ma vajan. Ega vist ei tehta nalja, kui öeldakse, et hobustega tegelemine on teraapia. On, tõesti. Lisaks kõigele sellele positiivsele, mida annab minu poole vapral sammul jalutav rõõmsa näoga hobune, on ratsutamine ja hobustega tegelemine läbi aegade õpetanud mulle rohkem, kui inimesed. Isegi inimsuhete kohta! Horses are magic, I tell you.
 
Igatahes, tore oli see südamelt saada. Teemaks tuli see selle pärast, et mu ülilahe mees üks päev just ütles, et ta täiega imetleb seda, kui pühendunud ma olen ja kui väga mind miski huvitab. Et kuidas ma jaksan hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni mõelda hobustest. Vaadata hobuseid, vaadata pilte, lugeda raamatuid, artikleid, arutada nende üle, pidevalt püüelda paremuse poole (no jube aeglaselt läheb selle püüdlemisega kahjuks, väga nagu ei tule midagi välja) ja no in general olla nii into something. Mulle väga meeldib, et ta ütles seda ausalt ja ta tõesti toetab mind every step of the way, so i'm like really lucky :)

So here's to horses, I like you all!