Teekonnast

Oleme kohal, oleme elus ja oleme vist enam-vähem terved ka. Mitte päris, aga enam-vähem.

Kõigile teile, kes te kunagi mõtlete nii pikka teekonda ette võtta koos hobustega....unustage naiivne unelm, et see on lihtsalt pikk ja tüütu, aga otherwise suht happy kulgemine. Meil ei möödunud päevagi actionita. Ja teate mis? Hobused korraldasid täpselt null jama. Kõik jama, mis oli, oli korraldatud mitte because of them vaid inspite of them being true heros.

Enne kui ma hakkan midagi rohkem jutustama (ja tea kui palju ma seda teha viitsingi), pean ma veel korra kiitma oma hobuseid. Mu vapper Aramis, who was a rock! You did it! Ta lihtsalt ..sai hakkama kõigega! Imeline hobune. Ja mu vapper Aragon, kelle puhul ma võiksin öelda, et üllatus oli veelgi suurem. Pärast pikka päeva järgmisel hommikul kell neli marssis ta autosse sisse ilma igasuguse mõttepausita. See ei olnud esimene ega viimane kord, kus ta üllatas mind suurepärase käitumisega. ausalt! He is my hero. they both are! Süda tilkus verd kui neid autosse panin, aga for now, me oleme kohal. ja Lets just hope, it will be worth it. Minu imehobused!


Teekonnast siis, nagu lubatud.
Esimene päev - start 5.00, äratus 4.00. Ponidel tuju okei, transpordikaitsud peale, sabakaitsud peale, ponid autosse, minek. Me läksime kodust ära ca pool h hiljem, kohmitsesime ja ma veel ütlesin koertele tsauki ja nii see algas. Esimesena olin roolis mina, imeilus uduhommik oli. Sõitsin ilusast suuuurest uhkest põdrast mööda (rahulikult) ja nagu selline...tore tuju oli ja kuidagi et ohh, seiklus ja vahva. See kestis umbes Poolani. Poola on lõputu, ma ei tea, nagu... can somebody just make it illegal vms? Selleks ajaks hakkasime vaikselt mõlemad ka väsima. Peatusi tegime iga 2-3 h tagant, ponid said juua ja kommi ja paisid ja natuke aega puhata.Poola lõputus jõudis meile kohale siis, kui avastasime, et on saabumas öö ja me pole veel kuskil. Ööbimiskoht, mis pidi olema ühes kohas, muudeti ära paar tundi enne meie saabumist, seega ei olnud meil ka selleks ööks hotelli. Kohalikud küll pakkusid midagi, aga me jõudsime nii hilja ja kuna järgmisel päeval pidime vara startima, otsustasin ööbida hobuste juures. jep, tallis. Ekke magas autos. Seal olid need nõmedad võistluste boksid, kus nad ei näinud ka üksteist ja Aragon autost maha tulles köhis päris palju (trimerazin kaasa võtta just in case oli väga geniaalne idee, aitäh!) ja no in general nad olid kahekesi mingis hiiglaslikus hoones. Aragon värises väga kaua pärast mahatulekut veel. Aa, autos oli ta suutnud ära võtta kaks transpordi kaitset. Ma proovisin talle reaalselt seitset (ja ei, ma ei liialda) paari transpordi kaitsmeid (ponid, fullid, cobid - KÕIKi erinevaid) ning reaalselt ükski paar ei olnud talle sobiv. küll aga tundusid need, mis talle panin, enam-vähem okeid ja piisavad, et ära ei tuleks. Well, I was wrong.
Boksis olid ponid rahulikud ja sõid-jõid hea meelega. Tegin neile veel mashi ja mingi hetk vaatasin seal põrandal pikutades sõpru ja no nii see uni tuli... tunniks.

Kell neli uus äratus. Hobused puhtaks, tekid maha, jalutama 20neks minutiks (jep, mööda pikka talli edasi-tagasi, sest õues oli kottpime). Hobused autosse, minek. LÕPUTU Poola ei lõppegi. Uus kuumalaine, 36 kraadi vahepeal. Talvekarvas Aramis. Õudus!! Meie auto konditsioneer (olgu siinkohal mainitud, et auto on äärmiselt korralik ja ei ole kordagi varem sellist probleemi olnud) ei suutnud autot jahutada. Millest me räägime siis veel hobuseautos. Kõik olid higised. üleni. inimesed, hobused.. Ma ei mäleta sellest päevast väga midagi, va seda, et olin kurb, et autos uni ei tulnud. Väsimust ma muidugi neil kolmel päeval ei tundnud. Päev oli sama pikk vähemalt. jõudsime kell 21 kohale Hollandisse. Võtsin ponid maha, keegi pidi tulema kohe ja värava lahti tegema. Jalutasin ja olin rõõmus, et okei, hobused maas ja tundub okei koht, saavad kohe puhkama ja meil ka hotell olemas, saan pesta. Ei. see oli vale tall. See oli siis see koht, kus ma oleks peaaegu nutma hakanud, autojuhi igasugustesse kohtadesse saatnud ja lihtsalt öelnud, et me ei lähe. Aga midagi see muutnud poleks vast.. Natukene torisesin, palusin oma superponide käest vabandust ja seal samas, mingi misiganes talli parklas kuskil tee ääres panin oma vaprad hobused uuesti peale, et sõita Belgiasse. PÄRISELT KA!?!? kuidas selline orgunn. ohjah, ma ei hakka uuesti vihaseks saama. Hobused olid super. Kui jõudsime lõpuks õigesse kohta, oli kõik suurepärane. Niii suured boksid, kõik valmis, mõnus avar tall, kus palju teisigi hobuseid, Ca 7x4m boksid, imehea hein ja nagu järsku oli kõik okei. hobused igatahe olid väga rahulolevad ja meie hotell oli endiselt piisavalt lähedal, et sinna minna. Tegin ponidele söögid, alustasin Aragoni Trimerazini kuuriga (kuigi teisel päeval köhis ta juba tunduvalt vähem, tundub, et toru oli liiga kõrgel talle ja pea liiga üleval. sidusin ta nii pikalt, et ta sai astuda sammu tagasi ja pea sellest rinnapuust sisse poole panna. ta on ikka pisike) ja toimetasin asjad ära. Läksime hotelli, mis oli täiesti korralik ja tore. sain pesta ja veits magada.

Enam ei mäleta, kas kohtusime kell neli või viis tallis. Aga hommikul Ekke läks autosse juba ja ma võtsin viimaseid asju ja ei pannud tähele ta arvutit. :) ooooops. uks seljataga kinni ja autosse minek. E küsimuse peale, et kus arvuti on, vajus süda saapasäärde. Tore oli kell misiganes ulmevara hotellionu üles ajada. Me olime kuskil väikses kohas ja hotellionu elas seal samas majas. No ta lõpuks ärkas ja kui nägin et ta tuleb, jooksin autosse, sest ma ei oleks tahtnud ta nägu näha :) Ekke ütles, et ta oli täitsa viisakas ja rõõmus olnud. Sorry, E, et ma nii pudru olen. E sai ilusti kõigega hakkama ja no teekond algas. Olin rõõmus, et viimane päev. Praamisabas ootasime vaid ca 2 tundi ja enne sadamat tegime sellise triki, et ma läksin hobuseauto peale ja Ekke läks üksi sõiduautoga (erinevad sadamad ja erinevad laevad, sest hobune on ju cargo..). Nii. piletid ostetud, tagant uks lahti ja istun hobuste juures.Vaatan, et ooooo, kui lahe, õpetatakse otsingukoeri välja või midagi, et näe, siin otsivad ja nii vahva ja tore ja siis mingi kohe meie kõrval oleva suure veoki auto all koer jääb istuma. Ma mingi et OOO nii vahva, midagi leidis, nii tore, tea, mis sinna peidetud on. Sinna oli peitnud ennast üks pagulaspoiss ja EI, see ei olnud koolitus. Minu suureks üllatuseks. Ikka väga hea reality check sellest, kuidas kui asi ei toimu enda koduhoovis, siis automaatselt mõtled ...naiivselt. Pagulaspoiss võeti veoki alt välja ja mina panin igaks juhuks autoukse kinni, kuigi endiselt kestis rõve kuumalaine. (olin lugenud kuidas pimedas mingi pagulasgäng oli rünnanud mingit hobuseautot et sisse saada.) Hiljem istus ta meie auto kõrval teeääres kaheksa politseitüübi vahel, siis julgeisn ukse jälle lahti teha. Kahju oli veits, aga rohkem nagu.. mõtlemapanev, et mille nimel siis eluga riskida või et.. mis see sinu elu siis väärt on. Veoauto põhja all sõita kilomeetreid? ma ei tea.. Igatahes selline suht deep värk.
Praami nüüd. Algul sain aru, et hobuste juurde jääda ei või. Siis aga kõik läksid ära ja ma olin seal all üksinda järsku. veits hirmus hakkas ja lõpuks leidsin mingi töötaja ja läksin ikkagi üles. Saime seal autojuhiga veits puhata ja tsättida ja hästi tore oli. Inglismaale sõitis praam ca 1,5 h. Appi, tagurpidi liiklus! Inglismaa teed olid suht meeldivad ja nagu kõik sujus kuidagi muretult. Tuju oli hea, sest kohe-kohe-kohe saavad hobused maha autost ja ei pea sinna enam vähemalt kuu aega sisse ronima! Vabandust nüüd väljenduse eest, aga no hui. St uuesti autosse ei pidanudki, aga viimased ca 40 km olid UK 10-aasta kõige hullema tormi keskel.http://ichef-1.bbci.co.uk/news/624/cpsprodpb/146E8/production/_91188638_3415abd2-6ba8-4ed2-8444-3398b358544e.jpg - mitte minu, aga pilt sellest tormist. Selline lai äike vähemalt 1x sekundis, vahepeal rohkem. Ainult sähvis! me olime mägede vahel, ülikitsastel teedel, kottpimedas,  KÕIKJAL oli vool kadunud. Ka väikelinnad kust läbi sõitsime, olid täiesti elektrita. Poed, söögikohad jne. 20 km enne kohalejõudmist küsis Ekke, et palju sõita on. 20 min hiljem küsis ta sama küsimuse ja muutunud oli 3 km.... Ja ma ei liialda. Väga hull! Minu sügavaim kummardus autojuhile, kes pidas vastu ja mu hobused sellise pasarahega elusalt kohale toimetas. Olen tänulik elu lõpuni! Torm oli selline, et mina kaardilt silmi tõsta ei julgenud.

Me jõudsimegi lõpuks kohale, tho! Hobused said kottpimedasse ja natukene uppuvasse talli. Söögid, joogid ette ja suhteliselt ruttu said nad jääda sinna lihtsalt iseseisvalt puhkama. Järgmisel hommikul kohtusime vara..

Praegu edasi kirjutada ei jaksagi, aga no what a freakin journey. Glad to be here.
Igatahes, minu list asjade osas, mida kaasa võtta on vaja pikenes tunduvalt, sest aramis higistas sabakaitsme märjaks täiesti nii, et kolmandal päeval seda peale panna ei saanud ja ta oli sabakaitsmeta ja kohale jõudes oli saba katki ja mädane, nüüdseks on see õnneks suht ..talutav.

Muidu oleme harjunud ja eks ma proovin peagi kirjutada sisseelamisest ja kõigest ka, kui kunagi jaksu selleks leian :) 

pildid absoluutselt suvalises järjekorras. pardon! Siin on nii kohutavalt tüütu neid korrastada ka hiljem, seega.. so it has to be!