Aramis on nüüd rõõmsam, tervem ja lõpetanud oma rohukuuri selleks korraks. Oleme niisama tiksunud rohkem kui midagi asjalikku teinud. Maast palju proovinud asju teha ja natukene mööda teid jalutamas käia, aga no üldiselt päris keeruline on siin see maastikutamise värk ikkagi. Eks ma nüüd üritan jälle natuke rohkem aega sadulas ka veeta :) Üldiselt on ta väga armas, viimastel päevadel väga eager ja no kuigi ujumisega praegu on keeruline olnud, siis tahaks üldiselt ta regulaarselt ujuma ka saada ikkagi. Talle väga-väga meeldib, läheb kohe suure hurraaga vette ja on äge. Kõige tüütum asja juures on pärast kuivamine. Ta on meeletult karvane, valmis Eesti talveks...Olen kaalunud pügamist, no et trace clip või midagi sellist, või blanket nt... et tal endal oleks veits kergem ja mõnusam olla, aga no ei ole veel siiani päris kindlalt suutnud otsustada, sest nii palju ta trenni küll ei tee, et ta pidevalt higistaks.
Aragon on haige nüüd siis vahelduseks. Ca 10 tagasi oli mingi paar päeva kerge käiguvahe ja siis sai jäetud ta puhkama nädalakeseks. Nädala möödudes panin poni kordele ja tundus bueno. Järgmisel päeval plaanisin sadulas proovida, aga olin ise nii palju haige, et mõtlesin ühe vaba päeva talle veel anda. Järgmisel päeval talli minnes (eile) oli hr peaaegu kolmel jalal ning vasak esimene tunduvalt turses, kuum, valulik. Jahutasin vee all, viisin boksi ja masendunult tulin koju ja kirjutasin Tle ja I'le , kellele pildi ka saatsin (tänks, you both very awesome) ja T arvas, et oleks hea anda antibiots kohe sisse, sest äkki on flegmoon. kimasin talli tagasi ning kahe tunniga, mis ma vahepeal kodus lugesin ja mõtlesin ja sõin ja toimetasin, oli härra jalg praktiliselt poole rohkem paistes ja no tõesti, it was huge! antibiots, mida mul õnneks oli, ponile sisse ja veel külma jalale. Hommikul 8.30, kui kliinik avati, helistasin veti välja ja diagnoos sai kinnitust. Nädal aega valuvaigisteid, antibiotsi ja ei mingit kopeldamist (ka aramis lõpetab praegu koplis käimise ja käib 3-4x päevas jalutamas platsil lahtiselt). No igatahes, hea, et sai juba eile õhtul antibiotsi peale ja eks me tasapisi proovime nüüd siis taastuda. Oh teda küll, ausalt.. I am so so so proud of him all the time, ta on niiii vapper ja kuigi kõndida on nüüd juba täitsa okei, siis ikkagi, ta on mingi maailma kõige nunnum kannatlik kannataja. Muidu, vahepeal käisime maneežis trenni tegemas ühe korra, mis oli täitsa tore, kuigi ta oli päris ...lärmakas :) Üldse, ta on ikka väga lahe noor poni, kes, kuigi päris jänes, on äärmiselt tähelepanelik ja armas ning tõestab uuesti ja uuesti ja uuesti seda, kuidas ta on väärt kogu seda vaeva, mis temaga esialgu näha tuli ning ...nagu näha, siis ka praegu näha tuleb. He's worth it all ikka :)
Meil üldiselt on elu okei. Ma olen olnud nüüd üle nädala aja mingi rõvedalt haige ja see on veits väsitav, sest hobused ju tahavad ikkagi hoolt ja koolis tuleb käia jms. Köhin aga hoolega oma kopse välja like there was no tomorrow. Nüüd on nii palju paremaks läinud, et ma saan öösel magada rohkem kui mingi 2-3 tundi. Jee. Ekke on muidugi imeline, ta hoolitseb minu eest nii palju kui võimalik (kui ma lasen) ja on vahepeal isegi paar korda käskinud mul kodus istuda ja ise hobused tegelenud. Kui ma nõus pole olnud, on ta kaasa tulnud (kusjuures, pea igal korral sel nädalal.. no mitte päris, aga tõesti, väga palju!), et aidata mul kõik ära teha. Hakkame vaikselt otsima ka uusi talle lähiümbruskonnas, et oleks võimalik hobuseid kopeldada normaalselt talveperioodil. Väga stressirohke ja uuesti kolida küll eriti ei viitsi, aga no mis teha. loodetavasti leidub lahendus :)
Koduigatsust väga palju olnud ei ole, küll aga koerte. Aeg läheb suht ruttu though, varsti juba oleme tagasi kogu pandega :)
Mingid pildid ka
No comments:
Post a Comment