Fototööd ootavad mind ja olen peagi seal tagasi mõneks ajaks. Magistri lõputöö fotod teen Eestis, kaitsmine muidugi jällegi Inglismaal. Põnev :)
Teekonnast - sel korral sõitsime ise, mehega kordamööda. Mõnes mõttes oli see toredam, mõnes mõttes keerulisem. Teekond ise oli tunduvalt pikem, plaanitult (ja natuke ka mitteplaanitult), sest tahtsin lühemad päevad hobustele teha, et nad paremini vastu peaksid. Peatused olid plaanitud Belgias, Poolas, Leedus ja siis kodus, whereas eelmine kord sõitsime ühe ööga Poola, sealt Hollandisse ja siis kohale.
Aga nüüd asja kallale. Esimene päev läks meil isegi vist suht viperusteta, kuigi venis ikka veidi pikemaks kui arvasime, sest praam Doverist Calaisi jäi vahele ja siis teine praam, millele me lõpuks saime, sõitis 30 min kauem jne. No vahva. Igatahes jõudsime talli, tall oli vinge ja hobused tundusid rahulolevad. Pakkisin asjad lahti, ponid olid rõõmsad, läksime hotelli.
Järgneval hommikul olid mul enam-vähem adekvaatsed hobused (no, hommikul kell viis..whee), aga Aramis oli veits naljakas. Ta ei tahtnud kõike lisasööta süüa. Tema puhul on see piisav ohumärk. Kuna ta kõik heina oli ära söönud ja oli päris palju sittunud, siis ma mõtlesin, et ehk stressist, et neeed travelbootsid tulid ukse-ette.
Nii see paraku ei olnud ja me lõpetasime poole päeva pealt sõitmise Berliini kliinikus. Gastric impaction oli diagnoos - stressist ja vedelikupuudusest. (Nüüd from the previous events võib arvata, et see polnud päris nii, aga it is yet hard to know) Jäime ööseks sinna ja ma pean ütlema, et Aramis oli terve selle aja ikkagi pigem normaalne käitumise poolest, õhtul said seal kohalikku ringaeda, kus nad mingi pukitasid ringi jms. Kliinikukogemus oli vahva, veterinaarid olid supertoredad, tall ja kõik vahva, ühtegi hobust kraadimata kuskile ei lastud, et vältida nakkushaigusi jms. Aragon sai ka boksi Aramise vastas. Järgmisel lõunal jätkasime sõitmist ja edaspidi tegime poolepäevased sõidud.
Kõik läks suht ladusalt, Poola ja Leedu tallide kohta oleks nii väga palju rääkida, aga kuna ma olen seda blogipostitust sada korda kirjutada üritanud ja iga kord ma jätan pooleli, sest see tundub liiga suur töö, siis ma praegu ei peatu neil. Äärmuslik igatahes!
Jõudsime koju, kõik elusad ja (enam-vähem)terved. Väga magamata küll, sest hr Aramis sõi iga 3 h tagant ja sai ka rohtusid, seega päris intense time.
Fast forward u nädal pärast koju jõudmist aega - Aramis koplis teistega, nädal aega rahulikult nendega koos tsillinud. Vaatan, et läheb seisab üksinda kuskil nurgas. veits kössitab. Ei söö jälle. No pekki. Mõtlesin, et mis teen taga, otsus tuli suht ruttu, et ei viitsi rohkem arvata ja nuputada ja kohapeal mingeid variante mõelda, panin poni autosse ja sõitsime Tartusse. Jätsin ta ööseks sinna, et saaksime gastroskoopia teha hommikul talle. Hommikul sõitsin tagasi (üksinda, omg), tegime gastroskoopia, kus oli näha kerge maoärritus, ent ei midagi muud väga hullu (õnneks), ning panin siis oma poni peale ja sõitsime koju. Nüüd sööb poni omeprazole'i ja paari nädala pärast lähen taga kontrolli. Ehk aitab sellest jamast.
Sellised lood meil siis. Praegu tundub, et on kõik hästi. Luban, et peagi kirjutan jälle, uutest tüdrukutest, Renderist ja kõigest muust. At least I will try!
 |
| Koju jõudnud tüübid. |
 |
| Väsinud pisike Poolas |
 |
| Aramis Saksamaal jalutuskäigul |
 |
| Saepurusöödik. |
Huvi pärast uurin, et kuidas see peatustallide kokku leppimine käib? Tutvuste kaudu või on kuskil mingi portaal, kus taolise teenuse pakkujad oma kontakte jagavad? Või lööd lihtsalt google lahti ja vaatad, mis enam-vähem teele jääb ja siis uurid, kes vastu võtma nõus on? Küsin puhtalt uudishimust, pole ei reisiplaani (ega hobustki) aga nii suurte loomadega läbi Euroopa sõitmine tundub ääretult keeruline ja oleks põnev ka täpsemaid detaile lugeda.
ReplyDeleteSee peatustallide organiseeriimne oli muidugi omaette seiklus ja päris keeruline, aga kahjuks sellist portaali, kus oleksid võimalikud teenust pakkuvad tallid kirjas, ma ei leidnud. Leidsin pika otsimise peale ühe lehekülje, kus oli üritatud sellist infot koondada, aga see oli juba mõned aastat tagasi koostatud ja kahjuks pooleli jäänud - seal oli kirjas ca kolm talli, kõik inglismaal. Esimese ööbimispaiga ma küsisin ühest tallist hollandis, mis pakkus hobuveo teenust - seda teenust soovitas mulle eesti poolt transpordi teenuse pakkuja juba minnes ning kuna esialgu oli plaan, et eesti poolt vedaja viib hobused sinna ja nad viivad edasi inglismaale, siis teadsin, et nad pakuvad ka ööbimisteenust lihtsalt. Sealt suhtlemine lihtne ja meeldiv - emaili teel kõik kinnitatud ja asjad sujusid lihtsalt. Sealt edasi aga ma ühtegi talli ei teadnud. Nende leidmine käis põhimõtteliselt google'i abiga ja no keeruliseks teeb asja veel see, et leedu ja poola keeled minu jaoks võimatud. Leidsime Poola talli puhtjuhuslikult ja no VAU, see oli nii uhke ja absoluutselt vapustav. Saksamaale talli me ei orgunninudki, sest plaanis polnud seal ööbida. Hobused ööbisid kliinikus, õnneks neil oli vaba koht ka Aragoni jaoks. Leedu oma oli selline... noh, täiega nõukavärk! Boksiuksed olid kettidega ees ja noh, selline.. trellid ja vangla ja nagu veits hipoka moodi, aga ratsakeskus, mitte traavlitele. viis talli järjest, kõik erinevate inimeste omad :D tõesti, päris lõbus. Igatahes, selle ma leidsin ühe tutvuse kaudu netisuhtluse põhjal, oli kõige kahtlasem variant. Aga õnneks olid ponid hommikul alles ja rõõmsad. Või noh, as much as they could be. Ma hea meelega räägin detailsemalt, aga kuidagi ei suuda ise seda segadust kokku võtta, niiet küsida võib julgelt :)
DeletePaari saksamaa talliga oli küll nii, et proovisin kirjutada ja helistada ja mingit vastust ei saanudki, kõik tallid, kus ööbisime olid ikkagi suuured ratsakeskused.