Viimasel ajal olen palju mõelnud sellele, et minu jaoks näitab inimese suhtumine oma hobusesse ikka väga palju ja it speaks volumes about the person I'm having a conversation with... and less about the horse the person is talking about.
See, kas trenn õnnestub või ebaõnnestub on minu arvates ikkagi päris suurel määral inimese otsustada. Ma ei ütle, et alati läheks hästi, ma ei ütle ka, et alati oleks lihtne, aga ma arvan, et me saame ikkagi suhteliselt palju ise oma emotsioone valida ning suunata. Rahul võib olla ka vähesega ning uhke võib olla ka edusammude üle, mis ei pruugi eemalseisvatele isikutele märkimisväärsed tunduda. Tundub võib-olla veidi moraali lugemine, nagu ikka, aga noh.. Jällegi - igaühele omad eelistused ning kindlasti kõik ratsanikud ei pea absoluutselt tähtsaks seda, et saaks pidevalt oma hobuse üle uhkust tunda ning kõik inimesed väärtustavad erinevaid asju ratsutamise juures erineval määral. Minu jaoks aga on key element ikkagi see, et I get to be proud of my horses. Ja ma olen viimaste paari aasta jooksul (no kes veel kiidab, kui ise ei kiida) päris palju selles vallas edasi jõudnud - kui varasemalt olid mingid tüübid, kes mulle olid tüütud, siis now I find working with those type of horses rather...challenging and exciting and a lot of fun! So enough about my personal growth maybe..
Olen viimasel ajal palju rääkinud inimestega nende trennidest ning minulegi meeldib tihti põhjalikult arutada, mida trennis teisiti või paremini teha võiks ning kuidas edasi areneda. Küll aga olen paar korda pidanud veidi mõtlema väljendite üle, mida hobuste suhtes olen kuulnud kasutatavat - kas kasutaksin kunagi selliseid väljendeid oma looma suhtes, ning tihti olen pidanud tõdema, et ei. I do try really hard to see things in a positive light ja võib-olla on see mingi väga idealistlik mõtlemisviis ja võib-olla seeläbi on lõpuks teekond mingite saavutusteni raskem, pikem või kurnavam. Samas, see tunne, kui tulen hobuse seljast alla ja ei ole mossis, sest hobune on selline või selline, on tore. Muidugi võib olla õnnetu, kui midagi välja ei tule, ent üldjuhul mina siiski ei paneks seda kellegi, kõige vähem muidugi hobuse, süüks. Siinkohal jälle aga tuleb tõdeda, et inimesed ja metoodikad on erinevad.
Sama mõte teistpidi - olen pikalt mõelnud, et what, I'm the luckiest person on the planet, because I have the coolest youngsters (and not so young ones as well). Maybe it's not that my horses are so freaking special, but the fact that I really do choose to take all the positive from the training and slowly improve the so called negative. I try hard not to (and to be fair it is getting easier by experiences) see the mishaps as something negative but rather as an opportunity to understand WHY the way I explained something for my partner did not work. And then continue trying to improve the way I work with horses and improve the way I choose what might work or might not work. If a horse freaks out or gets really stressed, the ideal is to try and figure out how to HELP the horse behave in a more wanted way, not beat it into submission or try to avoid the situation forever.
Noh, minu meelest meil kõigil lasub suur vastutus selle üle, et meie loomad saaksid õppida õppimist toetavas keskkonnas ning et nende vead ei teeks neist (and I quote) idioote meie jaoks, vaid me saaksime aru, et tegemist on loomaga, kelle käitumine on instinktiivne ning kes endast välja minnes näiteks treeningute ajal, on ikkagi meie poolt sellisesse olukorda pandud.
I guess that's all I wanted to say. Let your horse know when he is doing what you are after... and don't freaking get mad, it's pointless. I know most of you don't, but... it's been on my mind so I had to write it down, even though I know it's nothing new.. Just a humble reminder that horses are freaking awesome.
See, kas trenn õnnestub või ebaõnnestub on minu arvates ikkagi päris suurel määral inimese otsustada. Ma ei ütle, et alati läheks hästi, ma ei ütle ka, et alati oleks lihtne, aga ma arvan, et me saame ikkagi suhteliselt palju ise oma emotsioone valida ning suunata. Rahul võib olla ka vähesega ning uhke võib olla ka edusammude üle, mis ei pruugi eemalseisvatele isikutele märkimisväärsed tunduda. Tundub võib-olla veidi moraali lugemine, nagu ikka, aga noh.. Jällegi - igaühele omad eelistused ning kindlasti kõik ratsanikud ei pea absoluutselt tähtsaks seda, et saaks pidevalt oma hobuse üle uhkust tunda ning kõik inimesed väärtustavad erinevaid asju ratsutamise juures erineval määral. Minu jaoks aga on key element ikkagi see, et I get to be proud of my horses. Ja ma olen viimaste paari aasta jooksul (no kes veel kiidab, kui ise ei kiida) päris palju selles vallas edasi jõudnud - kui varasemalt olid mingid tüübid, kes mulle olid tüütud, siis now I find working with those type of horses rather...challenging and exciting and a lot of fun! So enough about my personal growth maybe..
Olen viimasel ajal palju rääkinud inimestega nende trennidest ning minulegi meeldib tihti põhjalikult arutada, mida trennis teisiti või paremini teha võiks ning kuidas edasi areneda. Küll aga olen paar korda pidanud veidi mõtlema väljendite üle, mida hobuste suhtes olen kuulnud kasutatavat - kas kasutaksin kunagi selliseid väljendeid oma looma suhtes, ning tihti olen pidanud tõdema, et ei. I do try really hard to see things in a positive light ja võib-olla on see mingi väga idealistlik mõtlemisviis ja võib-olla seeläbi on lõpuks teekond mingite saavutusteni raskem, pikem või kurnavam. Samas, see tunne, kui tulen hobuse seljast alla ja ei ole mossis, sest hobune on selline või selline, on tore. Muidugi võib olla õnnetu, kui midagi välja ei tule, ent üldjuhul mina siiski ei paneks seda kellegi, kõige vähem muidugi hobuse, süüks. Siinkohal jälle aga tuleb tõdeda, et inimesed ja metoodikad on erinevad.
Sama mõte teistpidi - olen pikalt mõelnud, et what, I'm the luckiest person on the planet, because I have the coolest youngsters (and not so young ones as well). Maybe it's not that my horses are so freaking special, but the fact that I really do choose to take all the positive from the training and slowly improve the so called negative. I try hard not to (and to be fair it is getting easier by experiences) see the mishaps as something negative but rather as an opportunity to understand WHY the way I explained something for my partner did not work. And then continue trying to improve the way I work with horses and improve the way I choose what might work or might not work. If a horse freaks out or gets really stressed, the ideal is to try and figure out how to HELP the horse behave in a more wanted way, not beat it into submission or try to avoid the situation forever.
Noh, minu meelest meil kõigil lasub suur vastutus selle üle, et meie loomad saaksid õppida õppimist toetavas keskkonnas ning et nende vead ei teeks neist (and I quote) idioote meie jaoks, vaid me saaksime aru, et tegemist on loomaga, kelle käitumine on instinktiivne ning kes endast välja minnes näiteks treeningute ajal, on ikkagi meie poolt sellisesse olukorda pandud.
I guess that's all I wanted to say. Let your horse know when he is doing what you are after... and don't freaking get mad, it's pointless. I know most of you don't, but... it's been on my mind so I had to write it down, even though I know it's nothing new.. Just a humble reminder that horses are freaking awesome.
Aamen !
ReplyDeleteMulle meenus see tsitaat- The true measure of any society can be found in how it treats its most vulnerable members. Mahatma Gandhi.
ReplyDeleteMa mõnes mõttes kirjutan sellele alla, aga ratsakoolide puhul tahaks teha erandi :D Kui ühe hobusega sõidavad erinevad inimesed, siis head nahka sellest enamasti ei tule. Ma ei tea, kuidas teistega on, aga nutune on kohati remontida hobuseid. Ei süüdista hobuseid, aga need remonditrennid pole ka lõbusad.
Veidi olen nõus, aga veidi ka mitte. Ratsakooli hobused väärivad samuti seda, et neid mõistetakse ning nende 'erivajadustega' arvestatakse. Iga hobune ei sobi igale ratsanikule ja treener võikski olla ehk see isik, kes neid hobuseid aeg-ajalt üle sõidab, et saada täpsemat infot, milline lahend millisele hobusele kõige mugavam on. Olles ise täna sõitnud võõra ratsakooli poniga, kes just nö 'remonti' vajab, sest ta kiirustab ning olles sealjuures saanud ka aru, et eest tagasi võtmine kiirendab vaid minekut, on selge, et hobune sobib sellistele ratsanikele, kes suudavad seda mitte teha ning treener omakorda peab siis jälgima, kellele hobune antakse ning maast aitama inimest, et ta saaks aidata hobusel aru saada, mida ja kuidas ja mis tempos teha vaja on. Muidugi on see veidi idealistlik vaatepilt asjale, aga ideaalis võiksid ka grupihobused olla siiski piisavalt austatud, et neile valitaks sobiva taseme, suuruse ja temperamendiga ratsanik. Eks ikka aeg-ajalt võib olla tarvis, et juba vahelduse mõttes hobusega, kes näiteks muidu töötab algajatega, sõidaks keegi, kes hoiaks meeled erksamad ja raskemadki harjutused meeles, sellega olen nõus küll, aga ma siinkohal siiski arvaks, et pigem oleks tähtis jälgida seda, et ratsakooli hobused oleksid sobivad ratsakooli tööks :)
Delete