Mõned ajad tagasi hakkasin käima veits külapeal ponidega sõitmas, it's a nice change of scenery ja veidi seltskonda ka, tore.
Seoses sellega tekkis ka võimalus esitada endale väike challenge ning nüüd ma siis proovingi ratsutada 30 päeva järjest iga päev. Tingimustesse on lisatud tärnike, et kui ühel päeval ma tõesti ratsutada ei saa (väga pikk tööpäev või misiganes muu põhjus, miks see osutub võimatuks), siis sellele eelneval või sellest järgneval päeval on vaja sõita 2+ hobust. Reeglid lihtsad ja loogilised.
Praegu on 9 päeva tehtud, only 21 to go. Mitte, et ma pärast seda kavatseksin kõvasti vähem ratsutada, ma ikka loodan enam-vähem samas vaimus jätkata, aga ma siiamaani olen ikka korra nädalas ratsutamisvaba päeva vähemalt jätnud, kui mitte võtta arvesse noortel seljas kõõlumist.
Proovin jätkata samas vaimus ja eks ma siis järgmises postituses annan teada, kuidas mu kuu sadulas möödus.
Muidu oleme vaikselt korraldamas oma esimesi koolisõidu võistlusi kodus. Päris suur ettevõtmine ja ega me siiani täpselt ei teagi, mis tuleb ja kuidas asjad lähevad. Veidi hirmus, aga loodetavasti suudame kõik mured jooksvalt lahendada ja asja suhteliselt rahumeelselt läbi viia. Kui keegi tunneb, et tahab pakkuda mingisuguseid nõuandeid, siis siinkohal on need väga-väga-väga-väga oodatud, sest kogu meie tore ja superkangelaslik korraldajatiim koosneb kogemusteta entusiastidest. Ka selle ürituse kordaminekutest ning altminemistest saan ehk hiljem siin kirjutada, et oleks võimalik (kui just nii vastu taevast kõik ei lenda, et soov igaveseks kaob) järgmisel korral veidi paremini valmistunud olla ning ehk on sellest siis kasu kunagi ka mõnel teisel korraldajahakatisel.
Hobustega muidu on täitsa tore olnud. Korra enne võistlusi võtsin Eva Koksi trenni, peaks nüüd varsti kordama :) Või noh, juba pidimegi kordama, aga tookord ikkagi lõpuks ei saanud, nüüd on ehk hea aeg uuesti proovida. Eks siis muljetan sellest ka. Tundub, nagu praegu oleks kõik just kui on hold ja ma ei teekski midagi ja polekski eriti millestki rääkida, et pean muudkui ütlema, et sellest ja tollest ja kolmandast räägin hiljem. Tegelikult oleks rääkida vast ikka küll ja veel, aga uni on veits.
Must say, et veidi tunnen puudust inglismaast, sealsest tallist ja hobustest ja hobukultuurist. Mitte, et siin kõik nii jube ebakultuurne oleks, aga noh.. jah :)
Ma proovin siia ikka mõned pildid otsida ka for the fun of it, vist tava juba selline :)
Kui raske on sul tegelikult leida Eestist treenerit, kelle suhtumine hobustesse ja treeningvõtetesse oleks sama eetilised?
ReplyDeleteMa olen praegu sellises otsimisfaasis - inglismaal sattusin juhuslikult suurepärase treeneri otsa ja must say, et i miss her (so much). Enne tema trennides käimist ma nagu ..sõitsingi üksinda, aastaid ja aastaid. Õnneks on mul I. kes on tark ja osav ja kes on so kind, et viitsib meid vahepeal kõrvalt vaadata ja aidata ja sellest on väga palju abi, saan temaga alati asjad läbi arutada jms. Treeneri leidmine in the long run siin eestis on kindlasti keeruline..Eriti kui oleks soov leida keegi, kes aitab terviklikult edasi pürgida, st peab silmas hobuse vormi, mentaalset heaolu, inimese vormi ja vaimset valmidust jms.. on kindlasti raske, aga ehk võimalik siiski? Kuni sellise inimese otsa komistamiseni ma katsetan ja proovin ja üritan aru saada, mida me vajame ja kuidas see toimida võiks :) Evaga on olnud meil ainult üks trenn, seega raske midagi põhjalikumalt kommenteerida. Ma kindlasti olen veidi lootusrikkam, kui enne Inglismaal käimist.. Kas see on õigustatud või mitte, we don't really know. Mul on õnneks cool mees ja tallikaaslased, kes vahel viitsivad filmida, seega saan ka ise päris palju analüüsida ja vaadata ja proovida siis parandada - muidugi ei asenda see treenerit, aga on pikalt olnud mulle suureks abiks. Väga mull vastus :)
Delete