Jälle kirjutan. Praegu on nii palju mõtteid ja samas segadust korraga, et kuidagi peab seda ju välja saama elada. Eile ratsutasin ponidega ja üleeile õhtul käisin Rendu juures ka. Kirjutangi kõigist ponilistest kordamööda ja siis peaks veel enda ratsutamist ka analüüsima, sest allakäik on päris suur ning ma tunnen, kuidas mul oleks vaja kedagi kõrvale rääkima minu probleemidest.
alustame kõige lihtsamast jutust,
Render, kes on
tänase seisuga täpselt ühe kuu vanune, on julgemaks muutunud! Ikka on jube suur poiss ja kõik ja puha, natuke pelglik ka veel. Üritan nüüd tuleval nädalal teda käia katsumas nii palju, et saaks jalad ka ära katsuda ja äkki päitseidki proovida. Ei sea endale muid eesmärke, kui et jalad katsutud saaksid, tho, sest mingit pinget vaja ei ole ning kiirustada pole mõtet. Praegu tundub ta ikka raudjas, endiselt...ma ei tea, kas ta kavatseb minna halliks või mitte, aga teeme nii, et kõik hoiavad pöidlaid, et mitte :)
Järgmisena Aramis, kes, nagu juba öeldud, on jõle paksuks läinud. Üleeile tegime maast liikumist, st korde aias lahtiselt, 10 min sammu, 10 min traavi, 10 min sammu. Nii samm kui traav olid väga elavad ning tegime pidevaid üleminekuid nii traavis kui sammus, ka peatuseid jms. Lihtsalt selleks, et suudaksin paremini kontrollida poni sammu pikkust jms. Oli tore. Eile aga läksin ratsutama. Viimasel ajal üritan ikka sagedamini sadulaga sõita, et poni liikumist minimaalselt segada, st nõuda talt suuremat impulssi ja liikumist ning mitte seda talle kuidagi keerulisemaks teha. Kuna takistused olid platsil, siis tegime mõne hüppe ka, uuh, poni läheb ikka täitsa põlema sellise asja peale ja mina ei suuda enam väga istuda, kui ta mingi lennuki mulle teeb, st ta pigem ronib alla ja siis teeb sealt mingi imehüppe. Aga see ei ole üldse teema, teema on see, et pärast paari takistust oli poni 10x elavam ja lõbusam, kui enne. Nautisin siis seda ka mõned minutit ning lõpetasime siis väikse jalutuskäiguga maastikul. Kokku piinasin teda eile nii 45 minutit, alustades muidugi samuti 10 minuti sammuga ning lõpetades 15 minuti sammuga. Täna läheme lihtsalt maastikule kolama ilmselt, eks paistab, kuidas meil sellega läheb. Üritan käia u 30 minutit jälle, millest nii 10 peaks olema traavitamist. Eks siis varsti paistab, mis meie lonkega saab, kui tuleb tagasi, siis on vähemalt teada jälle. Igatahes, Aramis on igavene musirull ja nii mõnus ja tubli ja ilmselt ka veidi shokeeritud, et ma nii tihti talt midagi ootan viimasel ajal, aga tundub, et ta praegu ikkagi naudib seda.
Viimase hobuna räägime
Riksist, kellega eile siis esimest korda pärast ta naasmist sõitmas käisin. Poni platsil väga ei põdenud, kuigi oli megatuuline, vihma sadas ja teised hobused kuskil kaugel koplis kappasid ringi. Nüüd aga raske ohe ja peaks trennist endast kirjutama hakkama.... Ma ei hakka täpselt midagi seletama, aga naljakas hetk oli siis, kui steki korra õlale toetasin ja poni veits endast välja läks. Ma ei tea, milleks seda siis, või kuids seda siis, kasutatud on. Ega tahagi teada. Hakkame aga vaikselt impulssi otsima kuskilt ma ei tea kust ning proovime saada endale rütmi ja rühi ja asjad kah ja :) Poni on vapper ja tore ja armas ja pai, lihtsalt tundus natuke ...nukker. Aga see selleks. Aramisega koplis on nad nüüd siis ninapidi koos ja nunnud. Eks paistab, kuidas meil täna läheb, loodetavasti tundub poni rõõmsam ja sotsiaalsem.
Mina ise aga... ohjah. Olen liiga pikalt aega kulutanud muu kirjutamise jaoks, et ennast praegu analüüsima hakata. järgmine kord teen seda ka, sest se on äärmiselt vajalik ning mu oskused kaovad iga päevaga, mil ma ei ratsuta ning ... jah. nii ongi. kurb. Tahaks küll sõita ja istuda korralikult ja kõik ja puha, aga... ma tahan, et keegi kõrvalt vaataks ja õiendaks. mhmh
