Ma ei teagi, nagu. Kuidas see võimalik on?:) Ma tõesti ei tea. Viimased paar korda,mil ma oma poni juures olen käinud,olen ma saanud sealt rahu, hea tuju ja kõike,mida soovida võib. Eile ratsutades käis korduvalt mõte läbi peast,et ..Miks ma seda üldse teen,miks ratsutan. Ja vastata polegi osanud. Pean hakkama endale uusi väljakutseid ning ülesandeid mõtlema.Ei,mitte ainult endale vaid ka hobusele.Seejärel läksime maastikule jalutama.ilma varustuseta. Jep,esimene kord päris ilma. Ta kartis palju kõike,ehmatas mõned korrad ja kui ta seisis ja ennast krampi tõmbas,siis kohati ta jalad värisesid, ta ei ole maastikusuksu päris,aga temast saab! mina küll usun,et saab! Teen kõik endast oleneva. Lisaks hüppasime enne paar korda ühte takistust kuhu peale suutsin ta suunata lihtsalt ilusas rahulikus galopis,kõik oli nii ilusti. Imeline,lihtsalt. polegi muid sõnu.Keeruline on kirjeldada midagi,mis on kirjeldamatu.We have our good and our bad days ,but.. we'll make it through everything, i know we will! if anyone will then its us. Kuus aastat and forever more! Ja nüüd on kell nii palju,et mõtlen suunduda trenni :) Jään terveks nädalavahetuseks sinna, usun,et tuleb hea nädalavahetus. Fakt on see,et temaga saabki ainult hea olla.See,et mina ei oska ja siis närvi lähen..se on lihtsalt äärmiselt hale!
No comments:
Post a Comment