Kuri.

Kuri olen kõigi inimeste peale. jep, aga see selleks.Ma lihtsalt ei jõua enam seda,et mul pole ruumi ümber isegi pöörata,ikka ja alati on keegi kuklasse hingamas. tahan ruumi ja rahu. Ja seda,et ma ei peaks iga jumala päev rääkima kas veti või sepa või mõne muu inimesega,kes mu hobuste tervist siis parandama peaks,tahan,et lõpuks oleks kõik lihtsalt korras. Vot nii kuri olengi.

Kaamera on müüdud,süda tilgub verd. Nagu millega ma nüüd siis pildistan? Põhimõtteliselt on fotograafia ja hobused mu jaoks suhteliselt sama tähtsad...aga noh.Ilmselt hobuseid poleks müünud,et kaamerat parandada. Nüüd siis olen ühest lemmiktegevusest ilma. väga perses!!! Aga homme tuleb vet, homme ja ülehomme tuleb sepp ka. Saan blokaadid tehtud ja seljas kindlaks teha,kas on veel longet või pole. Ja saan joonised jms ravirautuse jaoks. Fionalt võetakse vereproovid,mis lähevad mööda maailma rändama,et ka temaga kõik korda saaks. Ja tagatipuks ma pean ise ju kohe minema ära ,kuuks ajaks välismaale tööle. Ja kust ma selle aja võtan? ei tea. aga pean ,sest hobuste ravi eest tuleb ju maksta.

Aga - Riksuga käisin laupäeval pea tunnisel jalutuskäigul maastikul,käisime vembutembu või vembu-tembu või mis iganes kuradi maani väljas. lahe. Ta oli tõesti tubli ja ma isegi peaegu nautisin seda. Selle kohta,et se oli ta teine maastik elus, oli see vägev. Ja moosesega sõitsin platsil.Tegi palju pukki. Aga lõpuks oli tore.

Aramis on aramis.iga kord võtan ta,puhastan ja musitan. vahel istun seljas lihtsalt.. Nagu,sest...tunnen nii palju puudust.Lihtsalt ..tore on seal istuda ju:) nii tore.

viimased pildid selle kaameraga siis. oeh.