Rasked otsused.

Ja ometi otsustest ma rääkida ei soovi.Olukord on sitt,aga see on meie tuleviku väetiseks, ütles härra L.Meri. Aga eks ta nii kipub olemagi.Olen mõelnud ja otsustanud,et proovin kõike, mis võimalik on.Lähtuvalt võimalustest annan endast parima ja ei tunne rohkem kaasa enda hobustele,endale ega ka kellelegi teisele mitte.Nüüd on siis vaheaeg peaaegu ning Aramis saab taas mu igapäevaselt nähtavaks sõbraks.Ma kavatsen jõululaupäeval temaga jalutama minna.See on midagi nii traditsiooniks kujunenut, et selle tegemata jätmine oleks mage.Ausalt..ei jõua ära oodata. Ma olen siin mõelnud üht - ja teistpidi, kuidas oma elukesega paremini hakkama saada, olen otsustanud vastutust enda kaelast vaikselt ära veeretama hakata.Aga see läheb juba selle teema alla,millest ma rääkida ei soovi.Eluolu ja olud elus on nii muutlikud,et mitte midagi pole püsiv.Kurb on selle juures see,et just mina väga hästi muutustega toime ei tule. Selle koha pealt oleme härra poni Rainbow'ga väga sarnased.
Eile avastasin taas inimeste "positiivseid " külgi. Kui täiskasvanud (vanem, haritud ja üldiselt lugupeetud) naine tuli minu juurde ja hakkas sõimama mu poni nagu üks lasteaia laps, siis kadus mu usk nii mõnessegi asja. Kasvõi sellessegi,et mida vanem inimene on ,seda enam lugupidamist ta väärib oma elukogemuste ja pagasi tõttu. Eksisin rängalt." Su poni on I D I O O T ! Täiesti haige tegelane, miks sa oma normaalse hobuse siit ära viisid ja selle värdja siia tõid?" Ei lähe meelest ära. Ma pole suurem asi vastuhaukuja, seega ma nentisin ,et nii ühegi hobuse kohta ei öelda ( ja muidugi jäi tal veel õigust üle ja tagantjärgi oli vaja targutada ) ja kõndisin minema. Vahet pole, ebameeldivaid inimesi leidub kõikjalt. Neelan alla ja tean,et isegi praegu olen ma piisavalt mõistlik,et tajuda piiri vastiku egoismi ja fakti nentimise vahel.
Homme on 24. dets - palju toimetamist on ees terve päeva vältel..kohutav! Esialgu pean kimama hommikul hüüru,viima õue kõik oma muskad ( neid praeguseks hüürus juba rohkem ,kui üks.) ja siis kiman ARA juurde! Ja kallistan teda nii kaua kui suudan ja käin jalutan ja musitan ja kallistan ja viin jõulunänni kui saan ja oh seda rõõmu! Ja siis vudinal tagasi hüüru ja nublud sisse ja tuleb tegeleda kahega oma kompaniist :)
Tänane päev läks nii plaanivastaselt,äkki homne sujub paremini.Läksin hüüru hüppetrennide ajal,sest ma tõesti ei suutnud enne talli jõudmist midagi sellist meelde tuletada.
Seega kalliskalliskallis Rita sai ainult kalli ja pai ja porksi ja boksis sügamist, sest inimesi oli haigelt palju ja liiklus oli maailmatihe. Poisile tegin süüa ja ta niisama lakkus mu nägu sada korda, ta on nii sõber viimased paar päeva olnud.Poeb taskusse ja kõrva ja kuhuiganes mahub, aga sellega meie suhtlus ka piirdub.Täna nägin Heikit taga hüppamas kah.
Riksu võtsin õue,läksime jalutama.Jalutasime mingi ringi pimedas, ükskõik.Äge oli, külm ainult veidi.Poni oli tubli ja kallis ja omadega rahul,tõesti! Tegin talle ka söögi ära ja kulutasin meie viimased porksid.
Nüüd see jutt läks ikkagi lõppude-lõpuks hobuseseks. Vahet ju pole! See peakski hobublogi olema ja nii ongi. Aa ja kolmapäeval käis sepp ka, tegi Poisi ja Riksi jalad korda. See oli see ..eile! jah ,mul on kõik päevad nii sassis ja segadus on suur.
Päris äge on see,et ma tunnen ennast hetkel valmis kõigeks - nagu mul ei olekski vahet, kas elu hakkab nüüd järsku alla - või ülesmäge liikuma..võib püsib hoopiski täpselt samasugusena. Tehku mis tahab.


You can love me or not - Dub Fx.

Armastan.