Wednesday, December 15

Yes a heart will always go one step too far.

Ma ei suuda seda blogi kinnisena hoida,sest ma ei suuda inimesi listi lisada. Kuna ma viimasel ajal millegipärast niikuinii ei kasuta ära seda privileegi,et blogi on kinnine ja ropendada võib nii palju,kui tahan,siis vahet pole.Las olla nii ikkagi ja juu jääb ka nii,sest minus ei ole piisavalt energiat nende lubade organiseerimisega.

Hobustest ma täna ei räägi, ma ei taha.
Ainult võib-olla siiski seda,et ma armastan oma hobusid.Ja et ma ei oska Aramiseta elada, kohutavalt raske on. Ma igatsen teda nii väga, nii nii nii väga.
Mul ei ole tegelikult mõtet seda siin seletada üritada, see on tühi töö, ma kardan. Ja mõttetu lisaks kõigele. Peace out.

ja kurb tõsiasi on see,et ükskõik mis, mu süda jääb kuuluma ühele hobusele.

1 comment:

  1. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete