nii ja naa. Hästi üldiselt. Aega on jube vähe, nagu ikka ja nagu alati. Täna olin tubli ja tegelesin kõigi oma tegelevate hobustega ja olen rõõmus ja uhke nende kõigi üle. Eranditult.
Meie peres on nüüdseks kokku neli hobust. Jah, täiesti jabur ja absoluutselt liiga suur number, olen nõus. Ei jää muud üle, kui loota, et see püsib nüüd seal ja ei suurene edasi. Jube lihtsalt kuidagi tulevad need hobused niimoodi.
Alustangi siis Täpsust. Must noormees, seitse kuud vana, eesti tõugu, täkklaps, isa on Rüütel, emaisa Rodeo (ei sama, mis Renderil). Pärisnimi on Rodolfo, aga üritan mõelda talle mingi nime, mis jääb igapäevakasutusse. Praegu on Täpi/Täps, nagu Ekkele meeldis. Tema on meil rohkem vist Ekke kui minu oma, mis on supertore, sest siis ma ei tunne ennast nii väga süüdi selle pärast, et ta meil on.
Ta tuli meile laupäeval, ehk siis praegu täna on kolmas päev. Laupäeval sai ta esimest korda päitsed pähe ,esimese treikusõidu ja õppis käekõrval käima - edukas päev, tundub. Esimese öö veetsid Renderiga koos boksis ja nüüd on nad juba kõik neljakesi koos, Render, Täps, Veritas ja Lagos.
Täna panin talle koplis päitseid pähe paar korda (nii ilusti lubas) ja kohtusime harjaga. Mõnus oli, aga natuke hirmus ka. Olen väga uhke selle üle,et ta on nii vapralt end ülal pidanud ja saab hakkama suure poisi eluga. Tubli, Täps, bueno!
Võtame siis vanuse järjekorras, järgmiseks Render. Renderil oli täna suur päev, tal käis esimene "ratsanik" seljas. Selleks oli minu jope :) Enne jopetrenni puhastasin poisi ilusti ära, talle nii väga ikka meeldib igasugune puhastamine ja paitamine, lihtsalt seisab ja mõnuleb. Poni puhas, jope selga ja maastikule jalutama.. oota wait WHAT? krabisev asi seljal ? No-go! Abort the mission! Panin oma jope talle nii selga, et üks varukas oli ühel pool ja teine teisel pool ja no õnneks see püsis seal hästi ka! Pärast paari galopisammu ja mõnda tagant üleslöömist saime rahulikult alustada ning kuigi see "keegi seljas" oli ikka kohati väga hirmus, oli härra nii supervahva ja tubli. Ainult mõned üksikud galopisammud tulid vahele ja mõni kõrvalehüpe, aga supertubli jope istus kõik pukid ilusti ära ja supertubli render ei tõmmanud kordagi nii kõvasti nöörist, et oleks mure olnud, et poni lahkub koos jope ja nööriga ja jätab minu maha. Im so proud of you, my little one!!
Ma ei teagi, kumb vanem on, kas Veritas või Lagos, aga võtame kõigepealt Veritase :)
Eile oli ta mingi üübersupertore. Täna oli aga mingi naljakas intsident, kus ta ei tahtnud mulle koplis kätte anda. See oli tõesti täiega imelik, sest kui ma võtsin ükskõik kelle nendest ülejäänudest, siis ta kogu aeg pressis kaasa ja ta alati tahab tulla. Muidugi mängib rolli ka see, et ma võtsin ta siis, kui söök just koplisse sai ja teised sööma hakkasid, aga.. imelik oli see igatahes. Kui ta lõpuks kätte sain, siis käisime tegime põllul kordet ja see läks supervahvalt. Tegime hästi lühida trenni, et ta saaks teiste juurde sööma. Ma isegi ei plaaninud teda kordele väga panna, pigem niisama jalutada natukene, aga kuna ta demonstreeis, kuidas tal on väga palju energiat ning jooksis saba püsti ringi, kui teda püüda üritasin, siis miks mitte:) Ilm oli nii ilus ja seal põllul oli täiesti uskumatult mõnus, seega see kordetamine oli rohkem selline, et poiss jooksis ja mina vahtisin suu lahti. Meeldis väga! Ja Veritas ise - need punnis nunnud silmad ja alati nii murelik pilk, no he is sooo sweet :) Väike hellik! Ma loodan, et see juurde tulemise mure oli ajutine ning ei kordu. Kui kordub, siis tuleb aga hakata kaevama, et kus asjad valesti läksid.
Lagose kord :) L on veel suveraudus ning viimased külmad päevad on teinud trennitamise väga keeruliseks. Täna võtsin ennast kokku ja läksin ikkagi ratsutama. Proovisin algul platsil sõita, aga sellest ei tulnud midagi välja, pinnas oli üleni jääs ning seal oli võimatu midagi teha. Mõtlesin siis, et teen paar põllutiiru ja kõik. Tegin ühe põllutiiru ja siis kuidagi sattusin maastikule. :) Käisime siis mingi tunnisel jalutuskäigul ja nagu apppi kui äge see oli, jõudsin suvliselt kuskile uude männimetsa, kus olid täpselt ideaalsed üles-alla teerajad, puhtad ja mõnusad. Ei suutnud vastu panna ja tegin mõned sutsud traavi ka. Suverehvide tõttu proovisin seda aga suht vähe teha. Seal oli NII ilus. ma lihtsalt tegin mingi 5 paetust vahepeal, et poni kallistada, et ta nii tubli oli ja et kõik nii ilus oli. Koju jõudes olid varbad ikka väga jääs (naljakas, kui varakult ikka see külmateema ratsutamist mõjutama hakkab, ometi mul olid kahed sukapüksid ja ratsapüksid, soojad sokid jms). Suur kiusatus on homme sinna tagasi minna, aga proovin ühe päeva ikka vahet pidada, ehk ülehomme :D ühel heal korral võtan kaamera ka kaasa sinna minnes :) kuidagi.
Ja last but not least mu oma kallis Aramis. Aramisel on mingi jalamure vist natukene. järsult keerates tundub, et tal on natuke valus. Aga samas samm/traav otse/voldil jms on täiesti puhas. naljakas asi, loodan, et möödub peagi. Täna sõitsin temaga natukene, ainult sammus küll, aga ikkagi. Tegime mõnda harjutust ja natukene töllasime niisama mööda põldu ringi. Ta on ikka nii vahva, pehme ja mõnus. Tal on nüüd uus koplisõber ka, kellega talle hullult meeldib koos olla ja üldiselt ta tundub rõõmus ja nüüd paar päeva ,mis olen temaga tegelenud, ta on supervahva olnud. Nagu alati. Nothing new in the world. Tahan homme või ülehomme temaga maatööd teha, aga noh, see on natuke keeruline pinnase pärast. No Üritan mingi plaani välja mõelda ja sellest end mitte segada lasta :) Siiani on isegi suhteliselt hästi sellega läinud.
Selleks korraks vist kõik. Kõik mu ponid on supervahvad ja armsad ja tublid ja püüdlikud. It makes me want to be a better person and rider.
Pildid ka, jep, ilma selleta ju ei saa.
No comments:
Post a Comment