Whats up and whats not

Aramisel oli vahepeal käiguvahe. Ei tea, kas see on nüüd päriselt seljatatud, aga viimased nädalake  on nüüd olnud okei. Lisaks sellele, et härral oli käiguvhae, oli tal veel mingi pool põske + süljenäärmed (mõlemalt poolt ühtlaselt) täiega paistes. Kraadisime ja vaatasime ja no palavikku õnneks polnud, tasapisi hakkab paistetus alla minema. Kuna esialgu oli paistetus suurem, siis sõitsin paar päeva kaelarihmaga.
Kui ma nüüd mõtlen, siis viimati sõitsime me kaelarihmaga äkki ca 2-3-4 kuud tagasi, kus ma avastasin, et ma ei suuda teda otse hoida ja ta on pidevalt ülepaindes. ja kuigi läks suhteliselt hästi, siis ma otsustasin, et kuna ta on nii kringel, siis jätame selle kaelarihmaga sõitmise kohe pikaks-pikaks ajaks oma plaanist välja. Aga paistetuse tõttu siis jäi see aeg lühikeseks. Aga pean tõdema, et oli tunduvalt parem, kui eelmine kord. Mõlemad korrad nüüd olid paremad. Hobune ei ujunud nii palju enam säärte vahel, oli tunduvalt täpsem ja mitmeid kordi vähem ülepaindes, st see ülepaine oli pigem hetketi kui et läbiv.
Pärast paari päeva kaelarihmaga sõitmist käisime me ühel päeval jalutamas põllul, selline mõnus mitte-midagi, aga natuke liikumist päev.
Ja pärast põllujalutust, mis muide oli ka väga äge, kutsud tulid kaasa ja very cute, oli jälle trennipäev.
Trenn algas jalutamisega põllul, meiega ühinesid minu kallis elukaaslane Ekke ja tema poni Eti ning meil oli väga vahva. Pärast soojaksjalutamist jätkasime meie Aramiisuga trenni platsil, sel korral nöörpäitsetega. Me jõudsime sõita tõesti vähe aega, aga kuna härral on juba talvekarv ning temperatuurid on suviselt soojad, oli ta lihtsalt niiiiii higine, et see oli midagi hullu. Aga trennist ise - tegime mõned kontragalopi voldid ja mõned edasi-tagasi sõitmised galopis, traavi osa oli minimaalne ja lühike ja no kuna ta väga palju liikuda ei soovinudki traavis, aga galopis on tunduvalt elavam, siis rohkem keskendusimegi sellele. Trenni lõpuks oli ta igatahes nagu kaltsmärg. Meie trenn platsil kestis kokku ca 15 minutit.  (see oli üleeile)
Eile oli I. siin ja vaatas meid kõrvalt. Wheee. Trenn ise nagu oli veidi ..uimane. Aramis oli kuidagi eriti väsinud või tüdinud või no resistant säärele, mis tegi asja küll veidi keerulisemaks ja no the pressure was on, sest viimati enne seda oli I meid vaatamas mingi 4 kuud tagasi? niiet oleks tahtnud muidugi, et A oleks olnud nii toredasti sääre ees, nagu ta mul vahepeal siin paaril korral olnud on. Aga tegime esimesed tõsted otse kontrasse ja tegelikult oli Aramis ikkagi tubli. mina nii tubli ei olnud, aga thats ok I guess. Trenn lõppes jälle sellega, et Aramis oli kaltsmärg. Nii ta siis istubki mul pärast igat trenni tunde boksis teki all ja kuivab. :(
Tänane oli mingi...mõnus. Võtsin poni, tegin käppelt puhtaks, hüppasin selga, läksime tegime põllutiiru, mille käigus proovisime teha veidi üleminekuid, veidi traversit, veidi sääre eest astumisi ja trenni kogupikkus oli ca 10 minutit, üleminekud olid pigem tagasi halvad kui edasi halvad, mis on meie puhul ebatavaline vist ja no...in general, he is such a sweet boy, nii tore oli, et tal oli täna minekut. :) Muidugi me olime üksi kuskil sahisevate lehtede vahel (uuh, nii hirmus) ja muidu ka veidi pinges, aga pigem nii, kui et ma pean pidevalt ja jätkuvalt teda nügima.

Mmm, kuidas te oma ponid kuivaks saate selliste ilmadega? Eriti näiteks hobused, kes on vabapidamisel? või whats up with the situation? Sest mul on küll tunne, et ma ei saagi vist siis trenni teha enam nüüd seni, kuni karv jälle maha aetakse... nagu...what :)

Aa ja teine küs veel, kas kellelgi Amigo Mio tekke olnud on? Ma saan aru, et ta on Horseware Irelandi omast kõige juustum ja mõttetum, aga kas ta on parem, kui a'la muude firmade tekid? miks? ei? ja? ma ei suuda otsustada ja mul hakkab juba sellega kiire olema. Praegu selle HW Rhinoga ma olen küll väga rahul.

Eti ja Aramiisu pilt maastikul jalutamisest ka.