Et siis üks jumal või püüdlus proovida vaadata laiemalt ja lähtuda endast ja oma hobusest?

Nagu muudes valdkondades, tundub viimasel ajal hobuste treenimises levivat suhtumine, kus misiganes põhjusel parim tunduv õpetus ja õpetaja tõstetakse jumala staatusesse ning laidetakse maha kõik teistsugune, mis iseenesest ei pruugi samas olukorras üldse nii vale olla, kui tunduda võib. Silmaklappide fenomeniga aga kaasneb minu arvates oht, et minnakse kiiresti ja kaugele aga vales suunas. Või jäetakse elementaarne, vajalik ning harjumuspärane kohe nurka. Kui keegi on jumala staatusesse seatud, on liiga kerge jätta oma hobune märkamata ning kas saadud käitumissoovitused ikka kattuvad sellega, mis konkreetsele hobusele antud hetkes sobib ning mis on talle hea, toimiv ja arusaadav. Rääkimata sellest, et jäetakse märkamata ka teised inimesed, kes pürgivad samade eesmärkide poole - et hobune oleks korrektselt, negatiivsete kõrvalnähtudeta ja heas õhkkonnas treenitud, ning kellelt oleks samuti väga palju õppida ning mille kaudu oleks hea võimalus oma silmaringi avardada ning üldist arusaamist hobustest, treeningmeetoditest ja erinevatest viisidest suurendada. Tasub ikka ise mõelda, koguda tarkust ka teineteisele vastu rääkivatest allikatest ja leida, mis endale ja oma hobusele sobib... ma arvan.

Aramis-poni puhkab nüüd kaks nädalat ratsutamisest, sest käisin seljaga lõikusel. Peab ütlema, et olen kurb küll, meil oli nii hea treeningrutiin ja praegu on veel see tore (ma saan aru küll, et sopp käib kõigile pinda, aga no i'd rather take that than cold, sest platsipinnas pole veel jääs) aeg aastas, kus saan platsi kasutada. Aga no there it goes. Ma proovin paar päeva tegeleda lugemise ja puhkamise ja hobustest mõtlemisega ja siis äkki saan vaikselt käekõrval vähemalt tuterdada. I miss him already!

Aga, muide, loen paari hobu-raamatut vaikselt jälle (no sest nüüd on aega) ja olen natukene tegelenud istaku-artiklitega, mis ühel päeval ajasid mind ikka täiega segadusse, ikka nii vastakat informatsiooni on saadaval (ja siinkohal vist oleks muidugi tore, kui oleks üks 'jumal', kelle poole pöörduda ning kes ütleks, et mis see õige on siis lõpuks...aga analüüsivõime on õnneks mingilgi määral meile kõigile antud ja ma arvan, et see töö, mis oma arvamise kujundamiseks tuleb teha, on väga kasulik!) ja lisaks istakuartiklitele lugesin läbi ühe väikse raamatukese venitusharjutustest hobustele, et miks, kui tihti, millal ja kas ja kui, siis milliseid. Päris põnev oli. Meie teeme Miisuga venitusharjutusi kolm korda nädalas (oleme siiani teinud kolm korda nädalas, raamatust sain teada, et võiks teha täitsa viis) ning kordasin veidi anatoomilisi teadmisi üle ja sain veidi lihastiku kohta ka uut teada. Kuna see ei ole mingi teema, mis pakuks suurel hulgal võimalusi arutlemiseks, siis siinkohal praeguseks lõpetangi blogikirjutamise tänaseks ning kuna olen nüüd rohkem toas ja rohkem on aega tiksuda, siis jätkan järgmise raamatu lugemist, mis on veidike sarnasest valdkonnast, aga räägib veidi üldisemalt sellest, kuidas poni treenida võimalikult vähe (vigastus)riske võttes. Lisaks on seal samuti erinevad venitusharjutused näiteks välja toodud, niiet äkki siis kui on tekkinud mingi võrdlus, on mul võimalus midagi asjadest rohkem või vähem arvata. No ja pärast seda ootab Kyra raamat, mida ma sada korda olen kätte võtnud, aga lugeda pole suutnud.

Ok, nagu juba lubasin, siis tänaseks lõpetan. Otsin mingid vanad pildid ka kõvakettalt siia, et noh..endal tore oleks. I miss my pony :(

Aramis 4a :) 

Aramis 3,5 a :)