Aramisest ei ole ma ammu kirjutanud (ok, väike liialdus. viimasel ajal ma muud ei teegi, kui kirjutan ainult blogisse ja räägin kõigile, kuidas Aramis jälle astus ühe sammu nii ilusti või vaatas mu poole nii jube nunnult või oli niisama nii piiritult äge...no a mis ma teha saan, he's just.. awesome)
Eelmine nädal oli selline, et esmaspäeval ja kolmapäeval poni puhkas, ühel päeval käisime üksinda veidi kondamas (mis oli muideks väga äge), ühel päeval sõitsime platsil sadulata, ühel päeval sõitsime põllul sadulaga ja ühel päeval tegime väikse hüppetrenni. No ja siis jäi üks päev veel, I guess, et me tegime äkki maatööd? Ei mäleta enam hästi, aga midagi sellist nagu oleks olnud.
Rääkimist alustan hüppetrennist (mis oli vist reedel, so homme peaks nagu jälle, aga ma arvan, et sel nädalal, kui nüüd homme plats lubab, teeme me traavikavaletitrenni), mis oli nagu khuul, AGA ma panin meile nagu niiiii raske ülesande, et... nagu natuke raske oli. Ma hüppasin, nagu ikka, kaelarihmaga (no igaks juhuks) ja meil oli siis järgmine parkuur: lühikesel sirgel kurvipeal neli galopikavaletti, pikal sirgel okser, diagonaalil pisike peneroll ja siis tulin teiselt poolt kaarel neljase penerolli. OH MAN! nii rapsimine ja rabelemine oli ikka, ma ei saanud vahepeal nagu mitte midagi aru, mul ikka pole mingi parkuuri ajusid antud. AGA I proudly present my wonderpony Aramis, kes ei teinud kordagi ühtegi viga, vaatamata sellele, et ma ei saanud vahepeal ööd ega mütsi aru. Tema sai, tegi ära ja siis kui tehtud sai, siis tahtis pai. Well, at least one of us knows whats up. Täiega tore poni. Ma igatahes homme proovin nagu rohkem süsteemile ise pihta saada ja väga palju lihtsamad harjutused meile panna!
Üksinda kolamisest väga pikalt ei räägi, see oli selline spontaanne ja mets oli äge ja poni oli vapper ja mina...noh, istusin ja imestasin.
Põllutrenn on siiani (tänaseni siis) olnud praktiliselt ainult võhmakas. veidi üleminekuid ja lihtsalt palju pikka, avarat liikumist igas allüüris. Poni väsib kiiresti, seega on see tavaliselt umbes sellise ülesehitusega, et 10 minutit sammu, 5 min traavi, 5 min sammu, 5 min galoppi, 10 min sammu. Ja lõpetuseks on poni kohe täitsa väsinud. Olen üritanud muidugi proovida lasta tal ilusti avaralt liikuda ilma selleta, et ma teda hullult ise rütmist ja kõigest välja üritaks pressida ja pushida teda liiga palju minema ilma selleta, et tal oleks minekuks vajalik jõud ja jaks ja positsioon olemas. Muidugi vahel ma ei suuda ennast talitseda, aga siis jälle vastus tuletab meelde, et ei-ei, praegu veel mitte. Mulle aga meeldib hullult käia põllul sõitmas, sest härra on kohe automaatselt elavam, mis teeb seal istumise jube palju lihtsamaks.
Vahepeal käisime veel korraks Etiga koos metsas, ca 1,5 tunnisel ringil jalutamas. Nii mõnus oli, Aramis oli jälle tubli, rahulik ja enesekindel. Täiega tšempion!
Täna käisime jälle põllul, nagu ma juba mainisin. Ja mis me siis täna teisiti tegime? Ei midagi erilist, hakkasin lihtsalt tasapisi nokitsema allüürisiseseid üleminekuid ja no quite honestly need olid nii palju raskemad ponile (platsil on ikka tonni võrra kergemad), kui ma arvasin. Lõpuks mingit suurt progressi ei tulnudki, ma ei taha teda eest ka sikutama hakata, niiet tasa ja targu. Küll aga jäin ma väga rahule tema käitumisega sellise ilmaga päeval. Isegi Linda Line ei sõida.. me küll sõitsime! Ta suutis vaatamata paarile ehmatusele lõdvestuda, kaasa mõelda, töötada ja proovida vaikselt nuputada, et mis ma tast tahta võiksin. That's all I could ever ask for. Ja no ma valetaksin, kui ma ütleksin, et ma ei jäänud trenniga rahule. Tühja need allüürisisesed üleminekud, küll need ka kunagi tulevad. Muidu - meil läks NII vingelt. mul oli paaril korral selline 'päris' tunne. Noh, nagu midagi oleks korra õigesti. Meil ja maailmas ja üldse...hästi. Ehk siis, we are doing good, i'm as happy as can be, I hope he is also :) Nii tore, et mul on selline kõige coolim poni.
So yay for us.
Igasugune põnev tagasiside on jälle kord oodatud, nii tore on, kui keegi (kas või anonüümselt) viitsib minuga arutada mingeid asju, sest as you all probably know, mul ei ole endiselt olnud õnne stabiilselt treeneri käe alla sõitma pääseda :( I. on ikka aeg-ajalt abis, mis on olnud great, samuti oli mingi lootus, et M. Kartau tuleb ükskord trenni andma, aga see lootus vist kadus, sest ta ei sattunudki siia kanti? ja nii me siis istume siin :) (ja oleme kogu aeg niii väga rõõmsad, tegelikult, so kurta ju ei saa...)
Eelmine nädal oli selline, et esmaspäeval ja kolmapäeval poni puhkas, ühel päeval käisime üksinda veidi kondamas (mis oli muideks väga äge), ühel päeval sõitsime platsil sadulata, ühel päeval sõitsime põllul sadulaga ja ühel päeval tegime väikse hüppetrenni. No ja siis jäi üks päev veel, I guess, et me tegime äkki maatööd? Ei mäleta enam hästi, aga midagi sellist nagu oleks olnud.
Rääkimist alustan hüppetrennist (mis oli vist reedel, so homme peaks nagu jälle, aga ma arvan, et sel nädalal, kui nüüd homme plats lubab, teeme me traavikavaletitrenni), mis oli nagu khuul, AGA ma panin meile nagu niiiii raske ülesande, et... nagu natuke raske oli. Ma hüppasin, nagu ikka, kaelarihmaga (no igaks juhuks) ja meil oli siis järgmine parkuur: lühikesel sirgel kurvipeal neli galopikavaletti, pikal sirgel okser, diagonaalil pisike peneroll ja siis tulin teiselt poolt kaarel neljase penerolli. OH MAN! nii rapsimine ja rabelemine oli ikka, ma ei saanud vahepeal nagu mitte midagi aru, mul ikka pole mingi parkuuri ajusid antud. AGA I proudly present my wonderpony Aramis, kes ei teinud kordagi ühtegi viga, vaatamata sellele, et ma ei saanud vahepeal ööd ega mütsi aru. Tema sai, tegi ära ja siis kui tehtud sai, siis tahtis pai. Well, at least one of us knows whats up. Täiega tore poni. Ma igatahes homme proovin nagu rohkem süsteemile ise pihta saada ja väga palju lihtsamad harjutused meile panna!
Üksinda kolamisest väga pikalt ei räägi, see oli selline spontaanne ja mets oli äge ja poni oli vapper ja mina...noh, istusin ja imestasin.
Põllutrenn on siiani (tänaseni siis) olnud praktiliselt ainult võhmakas. veidi üleminekuid ja lihtsalt palju pikka, avarat liikumist igas allüüris. Poni väsib kiiresti, seega on see tavaliselt umbes sellise ülesehitusega, et 10 minutit sammu, 5 min traavi, 5 min sammu, 5 min galoppi, 10 min sammu. Ja lõpetuseks on poni kohe täitsa väsinud. Olen üritanud muidugi proovida lasta tal ilusti avaralt liikuda ilma selleta, et ma teda hullult ise rütmist ja kõigest välja üritaks pressida ja pushida teda liiga palju minema ilma selleta, et tal oleks minekuks vajalik jõud ja jaks ja positsioon olemas. Muidugi vahel ma ei suuda ennast talitseda, aga siis jälle vastus tuletab meelde, et ei-ei, praegu veel mitte. Mulle aga meeldib hullult käia põllul sõitmas, sest härra on kohe automaatselt elavam, mis teeb seal istumise jube palju lihtsamaks.
Vahepeal käisime veel korraks Etiga koos metsas, ca 1,5 tunnisel ringil jalutamas. Nii mõnus oli, Aramis oli jälle tubli, rahulik ja enesekindel. Täiega tšempion!
Täna käisime jälle põllul, nagu ma juba mainisin. Ja mis me siis täna teisiti tegime? Ei midagi erilist, hakkasin lihtsalt tasapisi nokitsema allüürisiseseid üleminekuid ja no quite honestly need olid nii palju raskemad ponile (platsil on ikka tonni võrra kergemad), kui ma arvasin. Lõpuks mingit suurt progressi ei tulnudki, ma ei taha teda eest ka sikutama hakata, niiet tasa ja targu. Küll aga jäin ma väga rahule tema käitumisega sellise ilmaga päeval. Isegi Linda Line ei sõida.. me küll sõitsime! Ta suutis vaatamata paarile ehmatusele lõdvestuda, kaasa mõelda, töötada ja proovida vaikselt nuputada, et mis ma tast tahta võiksin. That's all I could ever ask for. Ja no ma valetaksin, kui ma ütleksin, et ma ei jäänud trenniga rahule. Tühja need allüürisisesed üleminekud, küll need ka kunagi tulevad. Muidu - meil läks NII vingelt. mul oli paaril korral selline 'päris' tunne. Noh, nagu midagi oleks korra õigesti. Meil ja maailmas ja üldse...hästi. Ehk siis, we are doing good, i'm as happy as can be, I hope he is also :) Nii tore, et mul on selline kõige coolim poni.
So yay for us.
Igasugune põnev tagasiside on jälle kord oodatud, nii tore on, kui keegi (kas või anonüümselt) viitsib minuga arutada mingeid asju, sest as you all probably know, mul ei ole endiselt olnud õnne stabiilselt treeneri käe alla sõitma pääseda :( I. on ikka aeg-ajalt abis, mis on olnud great, samuti oli mingi lootus, et M. Kartau tuleb ükskord trenni andma, aga see lootus vist kadus, sest ta ei sattunudki siia kanti? ja nii me siis istume siin :) (ja oleme kogu aeg niii väga rõõmsad, tegelikult, so kurta ju ei saa...)
No comments:
Post a Comment