Kuna aga 2015 oli nii mitmeski mõttes minu jaoks väga revolutsiooniline ja enneolematult äge aasta, siis ma tõesti tahan tagasi vaadata kõigile ägedatele asjadele, mis vahepeal juhtus.
Ca aasta tagasi hakkas küpsema mõte, et nüüd on õige aeg lõplikult plaan teha ja Aramis uuesti töösse tuua nii palju, et lõpuks kas saada mingi lõplik vastus või, kui vaja, siis diagnoos. Alustasime jaanuaris kaks-kolm korda nädalas sammutrennidega ning veebruariks olime jõudnud sinnani, et tegime kolm-neli korda nädalas tööd ning korra nädalas ka veidike traavi.
Märtsi alguses, kui pinnas veidi talutavamaks muutus, muutus meie trennitamine isegi veel veidikene sagedasemaks ja kümnest minutist sai 20. Küll aga jäime enam jaolt ikkagi sammu tiksuma, aga siis, kui lõpuks plats valmis, hakkas töö pihta.. :)
Jep, 2015 oli ka selles osas revolutsiooniline, et valmisid nii mitmedki vajalikud tingimused meeldivaks treenimiseks.
Aprillis hakkasime treenima viis korda nädalas. ja rohkem traavi tegema. Trennid venisid jupp jupi haaval ka pikemaks. Pidevalt kimbutas mind ikkagi hirm tema tervise ees ja ootasin pikisilmi mingit longet, mis raudselt pidi ilmuma... aga ei ilmunud. Vähemalt siiani ei ole veel ilmunud.
Mais alustasime maastikutamisega ning sellega sai seljatatud meie hirm paljude asjade ees. Väga huvitav oli see, kuidas ta muutus iga korraga järjest julgemaks ja lahedamaks.
Suvi läks linnulennul, trenni tegime vahelduva eduga, aga üritasin ikkagi 4-5 korda nädalas poniga tööd teha. Pikem paus jäi sisse reiside ajal, aga eks puhkus kulub talle marjaks ära, eriti pärast neid kuute aastat, mis ta puhkas.. :P
Augustis kolis meie talli üks erakordselt äge naine oma eriti ägedate hobustega, temaga saime palju koos maastikul käia ja käisime ka mõnel coolil koolitusel, mis palju motivatsiooni juurde andsid!
Sügis oli nii ilus ja soe ja kuldne väga pikalt, väga kift.
Sügise jooksul oli meie esimene hüppetreening üle 6-7 aasta.. ja teine ja kolmas ja isegi vist neljas. Ja sügise lõpus käisime ka esimest korda elus teises tallis trennis, Toominga maneežis käisime sõitmas. Erakordselt viisakas poni oli mul seal kaasas, uskumatu!
Läbivalt on härra olnud heatujuline ning mida aeg edasi, seda rohkem huvitatud töötamast. Viimased kuud olen olnud olukorras, kus on raske inimestele oma trennidest rääkida, sest mul ei ole mitte faking ühtegi halba sõna poni kohta öelda, ta on the best pony in the universe (nutt kurgus, jou). Ei, meil ei tule üldse kõik välja ja jah, ta on tihti veits tuimpsu ja esiotsal ja jääb sääre taha jms, aga nagu see, kuidas ta proovib ja kuidas ta lihtsalt ....on tema. on tema, niiii minu oma. nagu uskumatu. :) I love him so much, needless to say et meil saab aprillis 13 aastat üheskoos kõnnitud. Ma proovin ennast kokku võtta ja mitte emopostitust sellest teha, aga no jesus.. Mitmed korrad selle aasta jooksul I got to actually feel like my pony loves me and well... mitte midagi paremat ei saagi olemas olla.
2016 - palun mulle sama palju armastust ponilt, siis ongi kõik juba ideaalne.. Küll aga sean meile mõned veits hullud sihid.. Täna just ratsutades mõtlesin, et... 2016 kõlab nagu aasta, kus me võiksime oma võistlusdebüüdi teha.. Muidugi mingi sammu-traavi skeem tundub meile tasemelt absoluutselt vastav, sest kõrgemale me ei sihi praegu ja no ma ei ole selleski päris kindel, et kas me sellega hakkama saaksime ja kui saaksime, siis kuidas... khm, see on väga hirmus ikka :) Ja no teine mõte, mis oli, oli et...tahaks mingeid piiiiiisikesi maastikutakistusi poniga hüpata. its a dream :)
Nüüd aga kuhi pilte aastast 2015. Aitäh, mu imeponi!!! (ja sorri, et ma ei oska istuda.. buu)
:) :D :'D :P <3
ReplyDelete<3 <3 <3
Delete