“We can throw stones, complain about them, stumble on them, climb over them, or build with them.”

Minu lubadus blogida igal nädalal korra on esimese kuuga täielikult vastu taevast. Osati tahtlikult, osati laiskusest. Küll aga on kogunenud nüüd teemasid, millest kirjutada.. vähemalt miljon!

Proovin alustada millestki, millest olen tahtnud natuke aega juba kirjutada ja mis ei puuduta üldse mind ega minu hobust vaid noori ratsutajaid. Otsin oma toredale ponile rentnikku ja olen ahastuses laste suhtumisest ja ... kuidas seda nüüd viisakalt öelda? laiskusest. Siinkohal langeb jutt "siis kui mina olin noor" kategooriasse, aga no fakk, siis kui mina olin noor ja mul oli võimalus sõita mingi hobusega, siis tegin ma seda ka siis, kui ma pidin seejärel üksinda kottpimedas kilomeetreid kõndima, et bussile jõuda või kui pidin seejärel öösel õppima või kui mul oli käsi kipsis või pea valutas või misiganes. It's the will that you have to have!

Tegelikult ma ei saagi täpselt aru, mis muutunud on, aga kui ma sel ajal sain grupiponidega ringi kalpsata (ja olgem ausad, see on nüüd natuke rohkem kui 10 aastat tagasi..), siis oli absoluutselt elementaarne, et lisaks sellele, et mu ema maksis mu trennide eest, tegin ma veel tallis töid ja aitasin alati seal kus vähegi tohtis. Kõike, mida tohtis teha, tegime rõõmuga. Mäletan mitmeid kordi, kus me käisime treeneril järgi ja küsisime, et mis me veel võime teha. Praegu aga tundub, et kui tasuta ei saa ja hobust enne valmis ei panda ja punast vaipa lahti ei rullita, siis nagu... ei tahetagi. Samuti sain ma oma esimese hobuse, Aramise, kui ma olin 12-aastane. Ja ei, mu emme-issi ei ostnud seda hobust mulle niisama. Ma sain talle koha Hiiumaale, kus ma aitasin noori sadulasse panna (jep, 12-aastaselt.. not so smart :) ) selle eest, et hobust üleval pidada. Lisaks käisin suvel tööl tallis (Soomes), et boksiüüride raha teenida. Seda küll alates 14-nendast eluaastast, aga still.

Ja ei, ma ei ohkinud seda tehes, vaid olin uskumatult õnnelik, et mul on selline suurepärane võimalus omada hobust ja töötada selle nimel, et ta saaks olla minu oma...  ja ei, mul ei olnud mitte mingeid kingslandi-misiganesmärgi pükse ja saapaid vms, aga ma suutsin võimaldada oma ponile kõike, mis oli elementaarne ja vajalik. Praegu aga tundub, et kõik tiirleb ainult selle ümber, kui kõrgele mõni hüppab või kas kohe saab võistlema hakata. No ja mis minu jaoks kõige üllatavam - pakkusin võimaluse, et inimene teeb nädalavahetusel tööd ning saab selle eest poni täisrendile ja mitte kedagi ei huvita - täiesti uskumatu mu meelest! Mida kõike oleksin mina noorena sellise võimaluse eest teinud. Ja lisaks Aramisele sõitsin ma ALATI kui vähegi pakuti ka teisi hobuseid. Alati. Ma tean, et see kõlab jubeda halana, aga ma ütlen päris ausalt, et viimasel ajal on see asi mind pikalt mõtlema pannud ja kui ühiskond teeb lastest lohed, siis...ma ei taha lapsi! (siinkohal vist tuleb igaks juhuks mainida, et Riksi laps on enamjaolt ikkagi tubli laps).  Ma tean, ma tean.. juba lõpetasin.


Proovin nüüd vähem sellele mõelda ja hoopiski teistel teemadel kirjutada.
Aramis kolis 31. detsembril kuuks ajaks Toomingale. Miks ma sellest varem ei kirjutanud? Ei teagi, on olnud väga kiire siiani :) Olen alates 31. detsembrist siiamaani (27.) käinud tallis 28x.

Mäletan, et kunagi küsisin, mida teete teie, kui ei ole motivatsiooni tegeleda. Sain toredaid vastuseid ja mõtteid ning pean tunnistama, et nüüdseks on motivatsioonipuudus täielikult kadunud ja pigem pean jälgima, et poni saab lebomaid päevi ka. Puhkepäevi, kus ma üldse talli ei läheks, ma talle jätnud ei ole, sest ta päevarežiim on teistsugune kui see, millega ta on harjunud ja boksis olemise aega oleks muidu veidi liiga palju. Küll aga on palju maatöö päevi ja kui on täitsa vaba päev, siis ta saab vabalt maneežis tuterdada lihtsalt, seda siis muidugi õhtul, kui  juba ammu ollakse boksis ja midagi paremat teha pole.

Olengi tallis käinud nüüd ainult õhtuti, va kahel korral, kui on päeval olnud keegi poniga tegelemas (massaaž/sadulapassimine), kuid siis olen ka õhtul poniga tegelemas käinud. Võiks öelda, et see on meie omavahelist koostööd mõjutanud kindlasti, see absoluutselt igapäevane koosviibimine. Ühelt poolt mulle justkui tundub, et ta ootab mind väga ning trennid on justkui järjest ägedamad, samas on tunda, kuidas tal on veidi ka kopp ees (oleme nüüd ju terve kuu maneežis istunud, sest käin pimedas ainult), isegi kuigi olen proovinud pakkuda talle nii palju vaheldust kui maneežis võimalik on.

Kindlasti tegeleme veebruaris koju tagasi jõudes palju pea tuulutamisega, maastiku nautimisega ja maatööga. Mis ma veel täheldanud olen, on see, et ta on muutunud palju spookymaks jälle ja iga kord kardab midagi uut maneežis või teel sinna. Energiat on rohkem, kui õuesoleku aeg on väiksem, mis mõneti on ju tore, aga selle õigesse kohta suunamine on meile keerulisem, kui kodus.

Timo käis esimest korda Aramisele massaaži tegemas ja sellest ma hea meelega kirjutaksin veidi põhjalikumalt järgmisel korral, küll aga oli tema nõus sellega, et ta astub tagant paremaga tsut teistmoodi kui vasakuga, seda siis (nagu ka Triin kiropraktilise läbivaatuse käigus mainis) selle pärast, et ponil on ristluu natukene viltu, nii et parem jalg on vasakust veidi kaugemal taga. Ma ei oskagi seda seletada, võin joonistada, kui kellelgi kunagi huvi peaks olema. Sellega kaasnes muidugi minu mingi täielik kollaps, sest poni on katki ja ma täpselt ei saa aru, mida teha ja kas see teeb haiget ja mis ja miks ja no nagu ma olen, selline ülenärvitseja. Siis aga rääkisin uuesti Triinuga ja Ingridiga ja mõtlesin natukene järgi ja otsustasin ta liigutamist ikkagi jätkata praegu suhteliselt samas rütmis ja eks see siis selgub ühel hetkel, et kas ma olen sellega teinud talle teene või karuteene.

Praegu tundub, et ta justkui on rõõmus liikudes ja mingit otsest longet või käiguvahet ei ole suutnud keegi tuvastada õnneks. No muidugi peale minu, kes ma näen kogu aeg, kuidas kõik on perses, sest mul on mingi eriti suur hirm selle ees, et kõik...on perses :) Aga ebasümmeetria vist ei peaks olema piisav põhjus hobuse kõrvaleviskamiseks, sest tõenäosus leida kunagi mingi täiesti sümmeetriline hobune on ikkagi päris väike... No, kuna ma juba seda teemat lahkan, siis veidi Timo käigust ka. Põgusalt mainis seda, et ristluust on viltu ning natukene mudis ja siis venitas seda paremat jalga ka taha poole. Ponile täitsa nagu meeldis ja kõik oli vahva, küll aga oli nädal aega pärast seda trennis selliseid olukordi, kus ta parem tagumine jalg nagu alt ära kadus? ei oska seletada, nagu oleks selle jalaga kinni jäänud veits või koperdanud. Nüüd täna vist oli esimene kord, kus seda ei juhtunud. Päris esimesel päeval pärast massaaži oli tal ka kerge käiguvahe (liigutasin kordel). Ilmselt siis midagi muutus ja keha oli mingis uues olukorras, millega tuli kohaneda. Praegu ma ütleks, et ta liigub ehk isegi pisut paremini kui enne massaaži.

Tegelikult oleks trennidest veel niiii palju kirjutada ja no mõtteid on uskumatult palju kogunenud selle kuuga.

see ja kõik ülemised on E tehtud pildid, tänks, homeboy!

Mia tehtud pilt, tänks!

Ah, jah. lisan siia mingi video ka, mis ühel päeval kunagi nädal või mitu tagasi Toomingal tehtud on:
https://www.youtube.com/watch?v=P8PwYnfi5WY

Sorry for the long post ja mõelda vaid, et sellest, millest rääkida tahtsin, sai räägitud vaid veerand. Äkki veebruaris upgrade'in oma postitamissagedust kah ja ei unusta rääkida nendest kõikidest asjadest, mis mul viimasel ajal pidevalt meelel on. Oh, I got so excited, aga õnneks on kell liiga palju ja sõnade arv on täis!