Parem kui jõulud, kõik magus, sünnipäevad või päiksepaisteline talveilm

Nonii. Nagu eelmiselgi korral, on mõtteid, millest kirjutada, jube palju. Üks neist on trennide andmine ja võtmine ning teine on Aramis. Ülejäänu jaoks vist ei jää jälle mahti, kuigi Toomingal olnud trennidest oleks ikka nii palju kirjutada ja tahaksin väga, et saaksin kunagi aega ka need läbi analüüsida.. näiteks enne, kui need päris meelest läinud on.

Alustan Aramise praegustest trennidest. Reedel, 29.nda jaanuari õhtul, tuli mul idee, et aga mis siis saaks, kui ma sõidaksin poniga koju ratsa, mitte ei treilerdaks poni. Aramis polnud kuu aja jooksul maastikule saanud ning üksinda metsas polnud me ka ammu käinud, seega mõte oli veidi kahtlane ja ma ei teadnud päris täpselt, et kust ja kuidas on kõige mõistlikum sõita ning kas see on ikka tark idee. Mõtlesin natukene ning otsustasin, et kes ei riski see ei võida ja järgmisel hommikul, kuna päike paistis, otsustasingi kolida.
Talli jõudsin kella kümneks ning koju jõudsin poniga juba 2,5 h hiljem. Esialgu oli tarvis kiirelt asjad pakkida, poni puhastada, valmis panna ning siis saimegi teele asuda. Esimesed 3-4 km oli päris kaootiline ning vaevu saime soojaks sammuda, kui tuli korralik traav sisse võtta, et poni mõistus ja jalad ühes kohas hoida ning soovitud teed pidi edasi suunata. Eks ta oli omajagu närvis ja no nii pinges poniga ma polegi väga ammu sõitnud, aga ma õnneks ise ei erutunud väga ja lihtsalt sõitsin suhteliselt julgelt ja tempokalt edasi. Kortermajade ees oli muidugi veits kahtlane ka minul, aga seal kohtasime kõige ägedamat lahtist koera ever. Alati tundub, et kui maastikul tuleb lahtine koer vastu, on automaatne jama, aga see konkreetne tüüp oli jube rõõmus ja õnnelik, hoidis vähemalt 4m vahet, ei haukunud ja oli no vot niiiii armas. Pärast kortermajade esist jõudsime autoteele ning sõitsime mööda teed suht pikalt, asfaldil loomulikult sammus. Üks suuur ristmik ja üks pisike sild hiljem olime jõudnud lõpuks kohta, kus metsateed hakkasid paralleelselt autoteega jooksma ning sain sõiduteelt ära. Metsas oli küll ponil tunduvalt raskem liikuda, aga turvalisem ja rahulikum oli igatahes. Mingi hetk muutusid teed jube tuttavaks ja poni entusiasm sai uue laine ja vahepeal raugenud tempo tõusis uuesti. Lõpuks koju jõudes sain näha esimest korda hobuse ülimat rahulolu nii selgel kujul. Kui ta oma boksi sai, siis ta istus seal, pea väljas ja isegi ei söönud ja no mingi ultimate chill face oli ees. Ma ei suuda seda kuidagi hästi kirjeldada nii või teisiti, seega ma ei hakka sellele palju aega raiskama, igatahes minu süda sulas ja ..pealkiri käib selle kohta. olin uskumatult õnnelik. poni oli ka! awesome.

Siin video tripist: https://www.youtube.com/watch?v=NUktBJzqp2A :)

Koju jõudmisest järgmisel päeval liigutasin teda kergelt, lahtiselt käisime (maast) suurel karjamaal kolamas ja niisama paitasime. Sellest järgmisel päeval käisime metsas ukerdamas kahekesi, millest järgmisel päeval ta sai kauaoodatud puhkepäeva endale. Eile käisime koos Mia ja Etiga metsas (no jälle, jep) ja kogemata sai 6 km jalutuskäigust päris pikk ring, sest me vahepeal veits ekslesime ja no..koju jõudsime 2h 33 min hiljem, ligemärgade ja külmunutena. aga no, olen uhke igatahes meie retkede üle. Täna on maatöö päev, vahelduseks.

Nüüd aga trennide teema, millele olen viimasel ajal hästi palju mõelnud. Okei, minu viimasest trennist on möödas juba pikk aeg, jälle. Ühelt poolt selle pärast, et praegustes oludes on juba keeruline trenni teha in the first place, teisalt ilmselt seetõttu, et minul isiklikult on väga keeruline võtta kelleltki trenni, kui ma ei tea enne, mida ma ootan, pole näinud selle inimese trenne, teda sõitmas või kuulnud väga häid ja veenvaid soovitusi oma headelt sõpradelt, kes teavad, how I like my horses.
Ilmselt on mul väga kõrged ootused koostöö osas, aga kindel on see, et mina, andes trenni, üritan säilitada mingi dialoogi ja saada pidevalt tagasisidet ratsanikult ning eriti eelistan ma sellist olukorda, kus ma saan tutvuda inimesega eelnevalt veidi põhjalikumalt, tean tema ideid, ootuseid, hobust ning muresid. Muidugi näeb selle ka trennis ära, mis mureks on, aga mulle pakub teatud ettevalmistus ikka kõvasti parema võimaluse eelnevalt asjad läbi mõelda. <- selle pärast ma vist ei suudakski olla aktiivne, töötav treener (no muidugi neid põhjuseid on veelgi.. ja mitte vähe). Sa pead ikka olema mega quick ja suutma keskenduda lisaks hobusele ka ratsanikule ja lisaks ratsanikule ka hobusele. korraga.
Okei, kaldun vaikselt teemast jälle. Mul on vist nagu jube suur hirm, et mind või minu hobust ei mõisteta, meilt oodatakse liiga palju või sunnitakse tegema asju, millega ma nõus ei ole. Sestap ilmselt ka suurem vajadus selle järgi, et oleks dialoog. Mulle väga meeldiks, kui ma saaksin arutada asjad läbi, küsida oma küsimused ja kuidagi veenduda, et lõpptulemus, mille poole mina isiklikult oma poniga pürgin, sarnaneb sellele, mida pooldab inimene, kes meid on õpetama tulnud. Kõlab nagu jube nõudlikult.
Samuti arvan ma, et kohati on minust väga nõme näiteks mõelda, et kui treener palub mul panna näiteks (veider näide) kannused peale ja ma seda teha ei soovi, siis ma pole kohustatud.. see justkui õõnestaks nagu treeneri autoriteeti sellessuhtes, et ta tuli ju, et mind aidata ja mõneti ma isegi mõistan seda, et Aramisel võib-olla üks kord elus olekski vajalik kannus peale panna, aga... Ma ju ei tee seda. ja ma tean, et ma ei tee seda. Ja see pole selle pärast, et ma ei võiks mõista selle vajalikkust vaid see on selle pärast, et ma tõesti ei taha. Mingi jabur põhimõte, millest ilmselt peaks suutma lahti lasta, aga ma ei suuda. Seega minu jaoks ideaalis peaks treener suutma arvestada ka sellega, et inimesed on erinevad, neil võivad olla väga kummalised põhimõtted, mis ei tundu kellegi jaoks loogilised. Kahjuks. Muidugi ei pea ma seda väga õigeks, et igaüks vabalt treeneri arvamust enda omast vähemtähtsaks peab kuidagi ning see polegi see, mida mina näiteks kuidagi teha tahaksin.

Olen kindel, et hea treener, kellega on suurepärane klapp, koostöö sujub, kes mõistab Sind ja Su hobust ja mõlema kiikse, on ilmselgelt kulda ja rohkematki väärt. Aga et sobiv treener endale leida, tuleb katsetada, mõelda, proovida ja uurida ja see juba iseenesest tundub väga hirmus :) Olen enam kui veendunud, et kõigilt on midagi õppida ja ma hea meelega vaatan kõikide treenerite trenne ükskõik mis tasemel õpilastega, aga enda hobusega katsetamine on minu jaoks nagu mingi hüpe tundmatusse.. ja kuna Aramis on Aramis, siis ma ei taha teda panna olukorda, kus ma tean, et tal on liiga raske või et ta ei saa minust aru või ..no jah.  If's and but's..

Ehk siis.. dialoogiga, eelneva tutvumisega, eelnevate trennide vaatamisega, sõprade soovitusega ehk on võimalik riske veidi maandada, see on muidugi cool. Ja kõigilt on midagi õppida. Aga endale sobiva treeneri leidmine võib olla paras pähkel :)