Kõigepealt äkki noortest siis..
Noored on väga vahvad olnud, ma ei jõua endiselt ära imestada ,kui toredalt meil läheb. Olen väga kiindunud mõlemasse ponisse ja kuigi ma olen ühe poniga endiselt täisõjas (tukast ei taha munad otsa saada... peaksin tuka maha ajama, aga süda jätab löögi vahele juba selle mõtte kirjapanemise peale). Aga üldine heaolu ja tuju ja konditsioon liigub jätkuvalt jooksusammul ülesmäge.
Ratsutanud olen mõlemaga. Proovin nii, et praegu veel kahte päeva järjest ei tee päris.. või kui juhtub, siis kolmas on kindlasti taastumiseks. Lihastik vaikselt areneb järgi ja ju me siis tõstame tempot ka.
Aragoniga olen nüüd lahtiselt neli korda sõitnud, millest esimesel korral oli Ekke maast kaasas, teisel olin üksinda, kolmandal tegin esimest korda traavi ja neljandal tegime üleminekuid ja päris asjalikult juba traavi. Väga hea poiss on.
Aleksiga olen nüüd mõned korrad galoppi proovinud sõita, tublisti proovib, kuigi vahel on natuke raske. Üldiselt aga on tal noore poni kohta üpriski hea tasakaal ja pigem on tegemist kompaktse ja kenade lahtiste liikumistega poniga. Temaga käisime eile õhtul põllutiirul ka, eile oli üldse mõnus trenniilm ja Ekke tuli ja tegi mõned pildid ka (hurraa!). Okei, siinkohal siis pildipaus.
Aramisel on viimasel ajal pigem keeruline elu olnud. Pärast esijalgade rautust oli mingi jäikuse periood, mis kestis väga kaua, nüüd ca 1,5 nädalat tagasi kaotas poni ühe raua.. 1 päev pärast seda, kui ta sai jälle normaalselt liikuma. kas te teete nalja?! mul oli mingi korralik mental breakdown selle peale, et ma ei saagi ilmselt mitte kunagi selle hobusega reaalselt sõita. mis on tõenäoliselt tõsi, aga no... what a tease :) kuna ühe rauaga olemine teda lonkama ei ole pannud, siis oleme vahel käinud jaluamas ja natukene tuterdanud ning kuna täna pidi maastiku päev olema, otsustasin, et pehmel pinnasel mereääres kalpsata peaks okei olema. Äratus 3:30, poni treilerisse, mereäärde. Meil oli väga tore seiklus ja Aramis oli väga mõistlik ja armas, nagu ta ikka on. Just tulingi vihma käest, viisin ta väiksele jalutuskäigule (loe:sööma) et varajast hommikut natukene tasa teha. Eelmisel korral mereääres käies me vett ei puudutanud (oli väga tormine ja poni värises juba ca 20 meetrit enne merd) ning tuterdasime niisama rahulikult edasi-tagasi, sel korral aga oli vaja vaid naaaatukene veenda ja moosida ja poni oli vees. Muidugi oli ka haigelt soe, 19 kraadi kell 4 hommikul.. ja tuulevaiksem kõvasti kui eelmine kord, seega polnud pooltki nii hirmus. Positiivne kogemus ponile igatahes! He's awesome.
Väike Render hakkab ka vaikselt sadulasse minema ja käitub päris hästi. Aa, ja suur tore uudis. Üllatusmuna on saabunud ning mr on nüüd kahekotitäkk :) Eks näis, mis selle aasta ülevaatus toob :)
Olen viimasel ajal palju mõelnud sellele, mis järgmised paar aastat toovad ja sellega seoses on mitu korda tekkinud olukord, kus mul on tunne, et hobused on ikka iga ratsutaja jaoks nii erineva tähendusega.. mis mõneti vast on ju nagu tore, teisalt veits keeruline :) selline misunderstood tunne on vahepeal olnud. Põhjalikumalt seda vist seletada ei oskagi, lihtsalt ... nagu 'mul on head ponid' tundub understatement...kõik sõnad tunduvad understatement. Love them.. even that seems ...not enough.
Uh, need udus tehtud pildid on niiiii head :) Tahaks ka sellisel udusel hommikul meres kapata.
ReplyDeleteAitäh positiivsete emotsioonide eest :)
Aitäh ilusate sõnade eest! :)
Delete