Noortest hobustest ..

.. ja sellest, miks mõelda vähemalt viis korda, mida täpselt tahad ja kuidas omada jätkusuutlikku plaani (ja also, miks sellest plaanist kinni pidada).

Olen viimased ca neli aastat ratsutanud praktiliselt ainult noorte hobustega, mis on väga vahva ja mulle tõesti meeldib tegeleda noortega. Nad on ausad, mõnusad ja vahetud - what's not to like?! Aga tunnen aeg-ajalt, et enda jaoks jääb praegusel hetkel puudu üks täiskasvanud hobune, kellega vabamalt toimetada saaks, st kes on füüsiliselt jõudnud välja areneda (jep, this is going there). Nüüd, kus härra Aramis on oma tervise pärast pensionil, olen sellele järjest rohkem mõelda saanud ka.

Enne veel mainin, et mul on nii toredad 4-aastased, 3-aastane ning super äge, aga veidi nõrgema seljaga 6-aastane (kellega ma antud hetkel ise ei ratsutagi,  abiks on minust pisem ja kergem 12-aastane tubli Mia ja maast teeme tööd ikka) ja see ongi vist teiseks põhjuseks, miks selle noorte treenimise tiheduse ja tugevuse peale palju mõtlema olen pidanud - mis on aktsepteeritav kiirus, milline on aktsepteeritav raskusaste jms.

Kui hobune on tore, koostööaldis ja füüsiliselt veel mingite eeldustegagi, on väga kerge (vähemalt minul) unustada ära, et tegemist on lapsega (jutt siis käib 4-aastastest, sest 3-sega on selleks suveks töö tehtud ning nüüd ta kasvab ja tegeleb natuke muude asjadega ;)), seda nii füüsiliselt kui ka mentaalselt. Muidugi on hobuseid, kes on varavalmivad ning tunduvad täielikult väljaarenenud juba 4-5 aastaselt, aga that isn't really the case more often. Minu meelest tänases ratsaspordi maailmas on noorte hobuste saavutustele nii suur rõhk pandud, aga unustatakse vaadata seda, mis nendest hobustest saab 4-5 aasta pärast ning kui paljud neist siis veel füüsiliselt terved on, rääkimata sellest, kas mõnel neist üldse on jäänud järgi mingigi ind teha asju koos inimesega for funsies ja because it makes sense and is rewarded well. Kui mu mälu mind ei peta, siis just nüüd 2016. aasta detsembris oli Inglismaal mingi väikene skandaal sellest, kuidas täkupäeval esitati 2-aastast täkku sadulas ning väideti, et kuna ta kohe-kohe on kolm ja on sadulas olnud vaid nädal-kaks, siis see on okei (...but what kind of a message it sends out to the world). Ma ausalt öeldes ei tea, mis sellest sai, aga kuna tegemist oli tuntud ja tunnustatud kasvatajaga siis suurima tõenäosusega .. mitte midagi ning elu kulges edasi vanaviisi kõigi jaoks, va võib-olla selle kahe-aastase jaoks.  

Mitmed allikad on välja toonud, et liiga vara liiga suure koormusega töö võib endaga kaasa tuua palju erinevaid füüsilisi komplikatsioone, sealhulgas igasugused seljaprobleemid, liigeseprobleemid, artroos, luukillud ja palju teisi 'toredaid' sündroome/haiguseid/soodumusi. Siinkohal pean tõdema, et olen just kõrvalt näinud, kuidas 4-aastane noor mära seljaprobleemide tõttu magama pannakse (küll mitte Eestis, aga jällegi nimekas tallis ja nö teadjate käe all treenitud hobune, kes oli veidi pisemat kasvu ning kelle ratsanik ei olnud ehk kõige pisem. Kuigi tema ratsastamist ei alustatud 2-aastaselt ega midagi ja kuigi ka 4-aastaselt ei käinud hobune töös rohkem kui 4x nädalas... siit ka teine koht, milleni ma täna ilmselt ei jõua, aga mis on vähemalt sama tähtis - palun vali endale sobiva suurusega hobune. Peatun sellel ehk teine kord, kuigi ära nämmutatud teema, aga käisin just inglismaal ühel suuremal showl, kus oli working hunterite klassis suuremat sorti shetlandi poniga stardis täiskasvanud inimene, kelle kaaluks ma pakun ca 65 kg? Palun, why is that necessary?! Eks ikka igaüks peaks jälgima seda, kui palju enda + varustuse kaal kokku tuleb ning erinevate allikate kohaselt võiks ideaalses maailmas ratsaniku kaal koos varustusega jääda alla 15% hobuse kaalust, tungivamalt soovitatakse püsida alla 20% ja 25% juures juba on enamike hobuste puhul märgatud ebamugavustunnet. Protsenti arvutatakse siis hobuse normaalkaalust - kui su hobune on ülekaaluline, siis see ei anna rohkem ruumi:))

Eestis olen seda õnneks harva kuulnud, aga siiski on tulnud ette, kui tuuakse võrdlus galopihobustega, kes juba 2-aastaselt tavaliselt võistlevad pikki maid. Tihti aga unustatakse sealjuures see, et ühe galopihobuse karjäär at its best kestab kuni hobune saadetakse pensionile vanuses 5-6-7 aastat. Väga paljud hobused ei jõua võistelda selle eani. Suur protsent nendest hobustest on püsivalt vigastatud või magama pandud juba 4ndaks eluaastaks ning paljud ei jõua tervetena isegi võistluskarjääri alustada. Lisaks veel see, et tervetena (ilma artriidita nt) pensionile läheb neid äärmiselt vähe - seda siis vanuses u 6. Kuna Inglismaal on galopivõidusõidud siiski suhteliselt populaarsed, siis turg on täis endiseid galopihobuseid ning kuigi nad on väga toredad kindlasti kõik, siis puudub nende vastu suurem huvi, kuigi nad on saadaval odavalt ja omavad häid eelduseid tihti näiteks kolmevõistluse jaoks. Muidugi raske on üldistusi teha nii väheste hobuste põhjal, kui ma tean. Ma lihtsalt tahan öelda, et need hobused, kui neil lastaks kasvada, võiksid elada täisväärtuslikumat elu ning olla spordis tunduvalt pikemalt, kui mõned üksikud aastad (heal juhul). Raha paneb rattad käima või midagi sellist, as they say, kahju lihtsalt, et seda loomade arvelt. Õnneks on meil kõigil võimalik veidi mõistlikumalt asju võtta

Kuna kasvaval hobusel on luuotsad eraldatud luukehast kõhrega, et luu saaks veel kasvada, ning sellised luustumised toimuvad pikalt, isegi kuni 6nda eluaastani, siis juba luustikuliselt on mõistlik mõelda, mis olukorda me looma paneme alustades hüppetreeningutega kolme aastasel hobusel. Ma ei taha öelda, et ootame nüüd kõik kuni hobuse 6-7 aastaseks saamiseni, et siis vaikselt hakata neile selga ronima - that's not the point I want to make, aga ma tahaks öelda, et overworking young horses is a very serious issue ja seda juhtub kogu aeg ja igal pool. Noorte hobustega on väga-väga palju toredaid asju võimalik teha ilma äärmiselt suurte füüsiliste nõudmisteta. Ma arvan, et suurem probleem kui see, et liiga vara selga istutakse, on see, mida noortelt hobustelt nõutakse ja kui palju seal juures jäetakse tähelepanuta hobuse arengustaadium.

Oma nelja-aastastega proovin seljast teha maksimaalselt 2 päeva järjest, iga 2 päeva tagant anda vaba päeva ning käia palju metsas/põllul/teha maast (topeltkorded, ohjade vahel maastikud, harjutada in-hand veidi mingeid paindeid ja asju, kui hobune selleks valmis on jms) ja näen siinjuures, et suurteks kõrgusteks või skeemideks nõnda valmis väga kergelt ei jõuagi. Muidugi saab alustada vaikselt hobusega võõrastes kohtades käimist ja võistluseid madalamal tasemel ning ka mina tegin seda ja see oli vahva. Küll aga ei soovi ma seda prioriteediks seada. Lisaks on mul plaanis oma noortele aeg-ajalt ikka ka veidi pikem puhkus anda, et nad saaksid mängida ja kasvada. Nüüd olengi juba 2 nädalat kohe kodust ära olnud ja noored on saanud veidi õpitu üle järgi mõelda ja puhata ning sügiseks enerksi koguda - haha. Kuna noored on toredad ja üldiselt nii heatahtlikud ja püüdlikud, siis on jube raske mitte langeda lõksu ja tõsta aga treeningute pikkust ja takistuste kõrgust ja kõiksugu asju, I must admit. Tõesti on raske, aga I guess we just have to do it for them, sest katkiseid hobuseid on terve maailm kahjuks täis ja kellelgi meist pole võimalik neid lõputult üleval pidada. Ja siit ilmselt on kerge juba aru saada, miks ma tunnen puudust väljaarenenud täiskasvanud hobusest - tahaksin rohkem sõita, rohkem trenni ja rohkem võimalust ise ka areneda, kui noortega õiglane on. (Kuigi kõik noored on suurepärased õpetajad ja no tõesti, mitte kuskilt ei taha ma tunduda kriitiline oma noorte suhtes - nad on absoluutselt vaimustavad ja ma tunnen ennast väga privilegeerituna, ning seetõttu tahaksin hoida neid nii, et nad püsivad siiski kauem terved, kui 10nda eluaastani.:) )

Dr. Bennetti Rangeri aritklist

Veidi teemakohast lugemist:
http://www.equinestudies.org/ranger_2008/ranger_piece_2008_pdf1.pdf
http://www.hoofrehab.com/ArticlesPDF/Timing%20and%20Rate%20of%20skeletal%20maturation%20in%20Horses.pdf
http://www.equinews.com/article/principles-of-bone-development-in-horses1
http://www.equinews.com/article/horses-weight-carrying-ability-studied - ratsaniku suurusest
http://sciencenordic.com/icelandic-horses-carry-heavy-burdens - niisama põnev ja veits relatable ka eesti hobuste koha pealt..