"There are only 2 emotions that belong in the saddle:

...one is a sense of humor and the other is patience." (John Lyons)

Ma pole ammu kirjutanud. Aeg viga parandada.

Ma nägin paar päeva tagasi videot, mis mind tegelikult korralikult vihastas ja mõtlesin, et võiks selle siia linkida for the sake of it.
https://www.instagram.com/p/BbP5ZvllZMD/  ... no tegelt ka, mul on ikka megaraske kommenteerida seda ratsionaalselt :) Niiet ma jätan selle lihtsalt siia ilutsema ja  mis seal ikka.

So what do you guys think, millised isikuomadused on ratsaniku juures kõige tähtsamad? Ma olen täheldanud, et ükski äärmus päriselt nagu ei toimi, aga arvan, et mina isiklikult pean kõige tähtsamaks ehk inimese tasakaalukust? No muidugi on hea ratsanik empaatiline, täpne, tasakaalukas, intelligentne ning konkreetne ja seda kõike alati ja korraga ja ilma eranditeta.
 A g a   as we all know, sellist inimest ei ole olemas, kes oleks all this and that and all the time.  Lihtsalt oleks ju tore, kui selline asi oleks kuidagi võimalik, et inimesed suudavad ratsutades oma emotsioonid maapinnale jätta ja hobusega koos olles reaalselt ikkagi täita oma rolli õpetajana võimalikult mõistlikult ja arukalt ning olles sealjuures kind, caring and giving. Praising the correct and not only that, also praising a good try! Overlooking some mishaps and perhaps even some errors to knowingly keep it positive and just give it another go without harming the connection, partnership and togetherness. So next time somebody is telling that the horse is so strong and the rider is not strong enough, think about the emotional side of things - how much of an advantage does the rider have then? ;)

Nüüd natukene olen kuulnud ka seda mingit juttu, how 'unvegan'?? what word :D it is to ride horses.. Ma proovin siinkohal sellel teemal väga mitte sõna võtta, sest eks igaüks vaatab ikka oma mätta otsast, aga ... lihtsalt teadmiseks neile, et kõik ratsanikud siiski ei ole saatanast ning hobusega koostööd võib teha kasutades mitmeid erinevaid meetodeid ilma nende meetoditega vägivallatsemata. Tundub ju tegelikult suht loogiline? :)

Ratsutamine on ikka krdi nõudlik ala, sest noh, lisaks sellele, et sa võiksid peast normaalne olla, pead sa ka füüsiliselt ikkagi mingit vormi omama ja oma keha enam-vähem kontrollida suutma. Sounds fun, doesn't it?



See selleks, proovin teha mingi kiire ülevaate ka enda hobustest ja viimasest mingist.. sajast aastast :)

Ponid on toredad, tublid ja armsad. Nii mõnigi neist on pidanud veits tegelema tervisemuredega, aga tundub, et antud momendil on ehk lootust, et asjad liiguvad vahelduseks ülesmäge ka. No muidugi võib kõik muutuda ühe hetkega, as we all know.

Olen nüüd mõned korrad Aragoniga sõitnud isegi, ta on ikka nii armas. Loodan jätkata sealt, kus ca 10 kuud tagasi temaga pooleli jäime ning ehk sel korral jõuame ka oma esimese võistluseni. :)

Armas 4.aastane täkupoiss, kes oli mul sõita, läks nüüd talveks koju puhkama (nii tore) ja kasvama ja kes teab, ehk kevadel kohtume taas. Temaga jõudsime enne veel käia teha ühe trenni võõras tallis, mis kulges üllatavalt viisakalt :) Muidugi meil ka vedas ja teisi hobuseid me eriti ei kohanud. Nunnu poni, temast tunnen kindlasti puudust!

Tiined märad on ikka tiined ja vahvad ja nüüd on esimese varssuja tähtajani veel pool maad minna - ainult pool! Olen vist juba selles vanuses küll, et on sobiv öelda, et aeg läheb ikka nii ruttu.

Aramis on vahva ja tore, paistes jalgadega küll veidi, aga loodetavasti on see mööduv nähtus. Tegeleme ca 3-4-5 x nädalas mingite kergete asjadega, käime jalutamas ja proovime hoida mingit konditsiooni, tundub, et see sobib talle paremini kui lihtsalt ainult koplis vedelemine.


Panen siia mõned pildid ka lõppu ja pikemalt sel korral ei hakkagi kirjutama, aga pooleli ka ei jäta, et teisel päeval jätkata, sest nii see jälle tegemata jääkski, nagu eelnevad ca 5 drafti :)