2018

Enne kui ma hakkan rääkima sellest, mis tulevik toob või mis eelmine aasta mulle meeldejäävaks tegi, jagan ühe video.


https://www.facebook.com/217250145013746/videos/1771080242964054/
Näidake seda oma trennilastele ka. Mulle on kirjutanud paar noort ratsanikku mõne poni kohta ja kui lapse esimene küsimus on, et kui kõrgele hobune hüppab (jep, kui kõrgele...) või et kas ikka hüpata ka saab kohe, siis kaob mul suhteliselt ruttu ära igasugune tuju või viitsimine sellega edasi tegeleda. Muidugi loogiline on see, et laps ise ei mõista, mis valesti läks, ent kahjuks on see arvamus, et hobusega võib teha ainult asju, mis endale meeldib, tihti kuhugile ajusoppi jõudnud juba enne, kui laps on ratsutanud piisavalt palju, et isegi hüppamist alustada..
Okei, ma proovin nüüd mitte edasi takerduda sellesse teemasse ja jätkata rohkem enda mätta otsast.

2017 was a pretty wild ride with some mountain high ups and 6 feet under lows - all to the extreme, both sides. I found so many extremely lovely people, some of who I can proudly call my friends, and I got to ride and work with so many absolutely amazing horses - Could not have dreamed about more.

2017 tõi mulle nii palju rõõmu, aga ka piisavas koguses pettumusi - pettumused mostly about horses being unhealthy, so worries.. Aga see käib asja juurde ja with so much excitement and love in one year, I should just take it as a marker to show that all good comes with a grain of salt. And it's not bad.

Inglismaa, White Hill, ladies, babies, kids, ponies, friends, Render! That's only the shortlist of all the excitement. :)


2018 saab olema a rollercoaster, for sure. Tulemas on kaks beebit, esimene juba aprilli lõpus/mai alguses, teine veidi hiljem. Pole isegi veel otsust, kas ma olen ise Eestis või võtan vastu töö välismaal. Ma ei tea, kas ma lähen uuesti õppima ülikooli (hobusealaselt, muidu.. very interesting!), või ma ei tee seda - tundub, et praegusel hetkel on mul rohkem küsimusi kui vastuseid. Õnneks on mõned asjad, mis on kindlad vaatamata kõigile neile küsimustele, mis praegu veel õhus on, näiteks ARAMIS, näiteks Ekke, näiteks see, et hobused, ükskõik kus, on endiselt imelised ja nendega töötamine ja aja veetmine on suur privileeg, mille eest olen tänulik alati.

Mingeid lubadusi mulle anda ei meeldi, aga ma proovin olla avatud uutele toredatele väljakutsetele, sealjuures enda arvamust ja mõtlemisvõimet mitte kaotades. Luban proovida õppida nii palju juurde, kui vähegi võimalik on ning luban proovida veidi rohkem aega veeta kirjandusega - 2017 oli selles osas küll veidi nukker aasta. :)