A good spicy challenge strikes a balance between flavour and fear.

Ehk siis uuest väljakutsest, elust ja ponidest. Vahelduseks.


Pärast pikka pausi on ehk aeg veidi kirjutada sellest, mis vahepeal juhtunud on ja pikemalt peatuda uuel väljakutsel.

Ma olen alati olnud pigem püsimatu inimene, mul on raske olla paigal ja rahul ja tiksuda. Kohe kui aasta on täis, peab olema muutuseid või väljakutseid, et ma oleksin rõõmus ja rahul ja tunneksin, et töötan millegi suunas.

Käisin vahepeal korra Saksamaal, ühes suures ja väga tuntud ponitallis ratsutaja kohta proovimas, mis oli väga tore ja tööpakkumine oli väga ahvatlev. pärast pikka kaalutlemist sai ikkagi otsustatud praegu jääda Eesti, suures osas selle tõttu, et härra on ju Eestis ja omad loomad ka. Üksinda kolimine ei tundunud mulle väga tore, kuigi töö oleks olnud mulle väga õpetlik ja väljakutsuv.

Uuest väljakutsest siis. Mul on kaks poni, kes on 7-aastased ning minuni tulid nad täiesti tegelematutena, st ei ole kordagi elus nööri otsas käinud, ei ole värgitud, ei ole inimestega mingit tegemist teinud. Mõtlesin küll, et kas julgen võtta nii vanu ponisid, kes on täiesti tegelemata aga üldiselt väljakutsed on midagi, mis mulle tavaliselt huvi pakub ning ka sel korral sai uudishimu hirmust võitu ja ponid on nüüd juba nädala minu juures olnud.

Olen mõelnud palju, kui detailselt või millest üldse täpselt kirjutada ja ei olegi mingit head otsust vastu võtnud, aga mõtlesin, et proovin panna igal nädalal kirja lühidalt meie nädalased edusammud ja tagasilöögid, ehk ka väikese põhjendusega, kui suudan seda leida ja proovin teha ka nädala jooksul väikse video (või, kui tuju on, siis rohkemgi). Praegused videod olen youtube'i üles laadinud, aga need on registrivälised ja ma neid niimoodi laiale maailmale vist jagama hakata ei plaanigi - proovin teha mingi sellise playlisti, mille linki saab minult või mille äkki panen kommentaaridesse vms. Praegused kaks mingis listis veel pole, pean uurima, kas annab üldse sellist asja teha.

Igatahes - proovin siis nädalate kaupa lihtsalt rääkida meie tegemistest ja sellst, kuidas ja mis me teinud oleme ja mis on läinud hästi ning mis halvasti.

Esimene nädal läks isegi paremini, kui ma oleksin lootnud. kordades paremini. tagasilööke on olnud vähe ja põhiliselt on aeg kulunud sellele, et tüdrukuid tundma õppida. E on hõbemust mära, pisem kahest. E on tunduvalt enesekindlam ja üldiselt suht tsill mama. Temaga ma oleme teinud nädala jooksul tutvust päitsete, surve, esimeste jalgade tõstmise, igalt poolt puhastamise, sprei, kilekoti, valtrapi ja ratsaniku raskusega (käisin hetkeks ka seljas) ning korra käisime ka nende minikoplist väljas jalutamas, mis sujus üllatavalt hästi. Olen väga uhke tema progressi üle - ütleme nii, et vast esimest korda elus ma julgen olla nagu suhteliselt rahul isegi tehtud tööga, olgugi, et tehtud on alles nii väga vähe, on see olnud puhas rõõm ja minu jaoks nii väga huvitav ja tore. Tegelenud olen ma nendega saabumise päevast alates praktiliselt iga päev (1 päev jäi vahele) ja enamikel päevadel ca 20-30 min hommikul ja ca 40-60 min õhtul, seega pole neil olnud palju võimalusi omaette konutada. Olen jätnud kommide andmised jms kõrvale seniks, kuniks ma tunnen, et ma saan neile julgelt öelda, et "ära nilli" - st vajaduse korral muidugi - nii, et see neid äärmiselt ära ei ehmataks.

V. on võik neiu ja temaga on asjad palju keerulisemad. või kas just palju, aga keerulisemad. Me oleme proovinud tutvust teha päitsete, harjade, valtrapi, kilekoti, kõrgemal seisva inimese, teki jms asjadega ning enamik on olnud lõpuks ikkagi edukas, ent kui Kohvi juba tuleb suht hea meelega juurde ja nööri külge panemine on okei, siis Vilu on endiselt väga reserved ja arvab, et ma tahan teda kindlasti praeks teha. Tema puhul alguses ikkagi jalad käisid ja hambad ka. Ta on väga ebakindel ja kõik võtab kaua aega. (No ei saa vist tegelikult öelda, et kaua, arvestades seda, et ta on olnud siin ainult nädala.) Sellest hoolimata ma väga naudin temaga töötamist. Suurim tagasilöök on olnud see, et ma võtsin ka tema koplist välja, käisime ja uudistasime ja kõik läks suurepäraselt, kuni ta mingi hetk tõmbas lahti. Mitte, et see oleks mingi maailma lõpp, aga ebavajalik oli see kindlasti. Olen vaadanud videot sada korda ja proovinud analüüsida, et mis selle põhjuseks on või miks see juhtus ja ma tegelikult päris täpselt ei saagi aru. Ta oli väga ärev ja ehmus mitmeid mitmeid kordi käe kõrval enne ka, aga kordagi ei tekkinud sellist trotsi, ehmatas ära ja rahunes maha ja oligi okei. So that's the sad part - I feel like I let her down, aga not sure really why. Tal on raske mind usaldada ja tal on keeruline uue elukorraldusega leppida. 7-aastane hobune on ikkagi väga väljakujunenud isiksus ja temaga nullist alustamine on minu jaoks keerulisem, kui noorega alustamine.

Üldjoontes aga võib öelda, et nädal on läinud kiiresti, töökalt ja väga paljude uute teadmistega. Uusi teadmisi oleme saanud me kõik - mina ja ponid. Ja ei ühtegi kahetsusmõtet - see on vahva väljakutse ja ma tõesti loodan, et ma suudan neist korralikud, eeskujulikud ja vahvad ponid voolida, kes lõpuks on enesekindlad ja rõõmsad olles inimesega kontaktis.

Küsimusi ja ideid võite jätta, see oleks mulle põnev. :)