Mo poni : (

Mo pisike Aramis on kurb ja önnetu ja lonkab endiselt palju ja arstid ja rohud ja pole aega kirjutada olnud ja pole tahtmist ka,sest kurb ja önnetu nagu ponigi. : ( läheb vist maale ära, sest nii pahasti on ja teha ei saa midagi.

We are one.

lonkab. ikka veel.

You make me happy.

Arst käis vaatamas. Vähemalt poni meeldis talle:) Lonkamegi.esimene vasak jalg.. :( aga see pilt, mille siia panin..naersin südamest:) Selline ongi!

Kallu,miks sa lonkad?:((((((

Nii tore oli, special time sinuga.

Oma poni.

Let's start over.

Nii.Minu meelest on see suhteliselt tubli tüdruk,kes suudab stabiilseks jääda.
Raskemad hobused, RAHULIK tüdruk - palun vaadake ja näidake üks koht kus ta läheb endast välja ja hakkab hobust lambist peksma? Varustus ei mängi mingit rolli,seda aga teeb sinu suhtumine,ajastus ja .. kõik muu,peale varustuse ( kui sa muidugi täiesti ebakorrektset sadulat ei topi hobuesele selga ja ei oota,et ta lõdvestunult jookseks) Lahe,et ta palub edasi liikuda ja suudab ise edasi liikuda mitte mossitama jääda, ei ole vihane jms. Minu meelest on ta igatahes tubli.
Ja pärast Linda Parelli video vaatamist on see taevas ( kes pole Linda oma näinud - siis seda kus ta hobust nööriga pähe peksab- minge vaadake,youtube'is peaks see kuskil olemas olema)

http://www.halfpassgal.com/breathevideo.htm

Dont walk away.

nüüd kus mul jääb vähemalt 2-3 nädalat ratsutamist vahele mõnel põhjusel, on mul aega mõelda,miks ja kuidas asjad on ning kelle jaoks või kelle kasuks üldse midagi toimub. Ma igatsen oma hobuseid väga , ma pole neid juba mõni päev näinud ning 10 päeva istun kodus voodis nagu korralik inimene ikka.
Aramis.. Ma olen kaua mõelnud kirjutada siia tema hirmudest,meie hirmudest ning kuidas me nendest vaikselt ent järjekindlalt üle saama oleme hakanud,ehk annab see jõudu nii mõnelegi teisele võtta kokku oma julgus ning varuda aega ja kannatust,et lõpuks aidata oma hobusel usaldada ning nautida näiteks maastikku või kasvõi sedagi,et maneezi tagumist nurka kartma ei peaks. Aramis on alati olnud närvilisem..või nagu ma ei oskagi seda seletada,ei ole ta närviline ,aga ta kardab.Kardab kõike mis on või ei ole täpselt nii nagu see olema peaks. Kui puuleht liigub,tuul puhub või inimene kõnnib uksest nii,et tema ei ole selleks valmis, tuleb suur ehmatus ja pool tundi korisemist. Naljakas mõelda,et selle sügiseni ei suutnud me kahekesi maastikul käia. Ka kambakesi minnes oli alati probleeme ning korinat jätkus terveks maastikul käiguks.Mingi hetk ma otsustasin,et pean hakkama leidma variante,kuidas asju parandada.Mõtlesin ja hakkasin tasapisi katsetama.On tihti öeldud,et hobust ei tohi kiita kartmise eest - samas kiitmine ja rahustamine on see,mida palju segi aetakse. Ei tohi hobust kaelale silitada? aga kui ta vajab just Sinu toetust ning teadmist et oled seal? keegi ju ei kohustagi sind talle mingit kuhja maiustusi sisse söötma, aga rahustamine näiteks klohmimise asemel toimib minu meelest suurepäraselt. Kui ta vajab kindlustunnet ja sa talle selle annad, oled teinud õigesti. Me alustasime kahekesi õueskäimist. Algul käisin käekõrval ning siiski vaid ringi ümber talli ja platsi ning tagasijõudes olin ülevoolavalt rõõmus kui hobune mul endiselt käeotsas oli ja polnudki ära jooksnud sest porilombist peegeldas päike või tuul puhus ühe lehe lendu. Varsti sai käekõrval ümber talli jalutamisest tore rutiin ning seljas käies oli mõnus,sain pika ratsmega käia- seda ei saanud varem kunagi. Siis pikendasime ringi ja nüüdseks on maastik .. jaa,maastik on tore. Ja kohe kui ta mõistis,et see kõik on ..tegelikult lapsemäng ja ta võib karta,aga tal pole kartmiseks põhjust ,muutus see nauditavaks meie mõlema jaoks! Ja kõik tobedad hirmud näiteks maneeziääre või heinavõrgu ees vähenesid märgatavalt. Mul on hea meel, et olen viitsinud temasse uskuda ja aega pühendada, et oleme leidnud võimaluse ilusti koos eksisteerida ja üksteist julgustada. Ja ma igatsen teda,oh kui väga igatsen.
..Fiona :) Kui suureks ja ägedaks hobuseks sirgunud, no täiesti lõpp. Naine on,enam pole pisike titt. Mul on hea meel,et me saime hakkama kõikide nende raskete aegadega,mis meid ees ootasid ,küll saame ka edaspidistega.Peame saama!
..Mooooses. Ponu hakkab juba piinlikult vanaks saama oma oskuste kohta.Aga ma ei taha teha valesti .Naljakas on see,et poni võib tunduda pahura putukana, aga tegelikult ta armastab paid rohkem,kui arvata oskasin. Ja kuidas tasakesi järgi poeb, mhmh. Vähemalt vahel teen ka sinuga asjad õigesti.
..Rainbow. Südames! Kui keegi saab näidata mulle,et ma olen midagi oma elus õigesti teinud, siis on see just Riks. Kui rõõmus on üks poni nähes inimest ja kui õigelt ja sujuvalt KÕIK läheb, ma ei oska seda kunagi sõnadesse panna,mida see poni minule andnud on. Ise alles nii pisi:)

and you guys..don't let them say you ain't beautiful.. Minu omad. jaa, teie mu omad.

If it's broken i'll try to fix it.

I hope we find a way together
God knows we'll never make it better
Unless we stick it out together
We need the love of those who forgive us
And if it's broken I know we'll fix it

Te olete minu südames nii sügaval, minu kõik.Ma vajan teid praegu oma ellu rohkem,kuikunagi varem. Aitäh,et olete mul olemas,mul toeks. Kui tunnen,et vajan kedagi enda kõrvale,siis tean, kelle poole pöörduda.

time heals all.
my heart is yours.

And moments like this will bring you around!

Sa oled liiga sügaval südames, vallutad. Avatud,hea ja aus. kõik,mida ma Sinult või üldse kelleltki vajan on olemas, liiga hästi olemas.

All that we are.

Mu poni,mu ponike:) Siia kirjutamine ununeb pidevalt, lihtsalt sellepärast,et kõik on nii nagu olema peab ja isegi silmapõletikuke taandub ilusti rohu mõjul ja maneezipinnas kaevati üles ning tehti korda. Üleeile sõitsin maneezis koos atv'ga..ära karda,väike Aramis..no tõesti:D See on ainult atv meie pisikeses maneezis.Saime enamvähem hakkama,traavis oli tal raske keskenduda,aga ta üritas. Mida rohkem tahtagi.... üritus on põhiline. Sepp käis ka ära,lallud palju paremas korras.Kevadel siiski läheb raud alla ja asi ants, probleemid kapjadega ehk jäävad siis ära. Riksi näen homme vist, oleneb mis arst mulle täna ütleb. Tahaksin väga.

Peaksin beautyle ükspäev puhkepäeva andma,aga ei raatsi väga.Iga päev ju ei sõida niikuinii,mul oleks kurb vaadata,kuidas ta liikuda ei saaks. õues liikuda eriti ei saa ju...
AA! üleeile otsustas poni,et aitab talvekarvast, loobus KOGU kasukast. ..natuke varavõitu,ma arvaks.

Aramisaramisaramis.

Fight for you,honey.

Sandra says:
ara lasi endale pai ilma suurema kärata teha alles siis kui me olime iga päev seal mingi 3-4 tundi tšillinud ja nii mitu mitu päeva järjest
ja siis ta oli ka kahtlustav

( see oli aastal 2006)

ja aitäh sulle,Sandra, et austad mu hobust niivõrd,et ei tule teda katsuma,kui selleks vajadust pole ja kui tead, et ta seda ei soovi.
Palun inimesed, mõelge veidi sellele ka,et iga hobune ei taha pidevalt näpitud-käpitud saada ning kas ongi üldse vaja alati kõiki võõraid või vähem tuttavaid hobuseid näppima minna:)

Lihtsalt oli minu arvates märkimisväärne asi öelda,sest missiis,et aramis seda nii väga enam välja ei näita, on ta iseloom endiselt selline ning tema ei soovi kõigilt pai. Kindlasti on veel hobuseid,kes ei tunne ennast mugavalt,kui katsutakse pidevalt,seega lihtsalt juhiksin teie tähelepanu:) Alati ei pea kõike katsuma ja mudima ja näppima.

Feels like the first time.

Naljakas, sest selle poni kohta on nii palju öelda,et midagi ei tule suust välja.Tahaks rääkida,kuidas laupäeval läks,aga nii raske on.Olen juba mitu päeva sellele mõelda ning ei tea kuidas teile seda seletada,mis siis minu jaoks oli. Aga ma võin ju üritada... ja oli 3 minutit tühjust ja mõtteid peas..

Olgu,ma üritan. Läksin karjamaale, poni oli seal. Hüppasin suvalt maast selga talle. lihtsalt korraks, teda ei häirinud , sügasin ja tulin jälle maha. Mõtlesin,et ei tee midagi ja mängin taga mõne hetke jagu ja siis ehk jätan rahule. Mängisin taga mõned ajad,jooksime ringi , puude taga peitust ja muud, ma ei tea kedagi,kes nii väga tahaks mängida,kui see poni.Ta ootab, on ALATI rõõmus inimese tuleku üle ja alati tahab tähelepanu. Kui see on õiglane ja aus.Ma olen alles viimase paari kuuga õppinud tundma seda hobust.Loom,kes esmapilgul nii keeruline võib tunduda on tegelikult nii lihtne ja aus. Just aus,sest tema on see,kelle pealt näen kohe ära,kui kõik polegi piisavalt tore ja positiivne ja õige. Aga koppel jäi mängimiseks väikseks ja tahtsime välja minna.Läksime siis ühele suurele põllule ning meenus kohe eelmine aasta,kui talvel seal käisin temaga ja tüli oli.Poni närvitses ning üritas karja juurde saada, ei olnud minuga.See pani mõtelma,et kas on õige sinna minna. Aga läksin sellegipoolest.Panin päitsed ka igaksjuhuks pähe. Sinna jõudes oli poni endiselt rahulik ja mõnus.Mängisime veel,jooksime ringi veidi paksus lumes,palju ei jaksanud. Siis hüppasin jälle selga ja ta viis mu jalutama.Esimest korda tean,mis tunne see on , kui hobune usaldab sind nii. Mitte ükski loom ei ole kunagi mind nii usaldanud,ausalt. Ja kõik te,kes te arvate,et teate,mida see tunne see tähedab.. oeh. Palju õnne:) Mu noor poni,kes ei käi sadulas ning kellega olen seljas paar sammu sammu kõndinud, kuid mitte väga edukalt, otsustas kõigepealt kõndida kopli värava juurde,ent sealt edasi jalutada. Ma tundsin ennast hästi ja ei hakanud teda peatama,istusin lõdvestunult ja vaatasin, kuhu ta minna soovib.Poni kõndis rahuliku ,ühtlase sammuga karjast eemale ja eemale ja eemale. Ja ma ei teagi,kuhu me kõndinud oleks,ehk maailmalõppu kahekesi, aga mingi hetk ma palusin peatust ja tulin maha ja sügasin ja musitasin teda ja jooksime ja mängisime veel ja läks tagasi karja. ja isegi ei tahtnud veel.Imeline,kui südamlik poni. Olen uhke tema üle ( ja enda üle,et olen suutnud ühe noore hobuse kasvata üles sellise loomana,kes ka nelja aastasena tahab üle kõige vaid inimeste lähedust ning kes naudib kõiki hetki koos inimesega... ausalt, see on kirjeldamatu tunne ning ma tean esimest korda elus,et olen millegi nii toredaga hakkama saanud...)
ja loodan,et see ka nii jääb. Annan endast parima,poni nimel.

Aramis poiss on endiselt Aramis,tema kohta minu südames ei võta keegi.Mu esimene,mu õpetaja ja mu parim. Täna oli nii tore:) Eile ka, aitäh Ara!:)

Thank god i have a friend like you!

Sest vahepeal polegi kõik ilus ja vahepeal saavad kõik haiget ja nad ju ütlevad,et se on inimlik,aga ma ei tea. inimlikkus sakib ja aitäh,Aramis.Oled mu tugi, mu mõte ja mu parim sõber igaveseks.

Have no envy, no fear!

Some are scared to fly so high...well,this is how we have to try.
Every day we try to find ,we search our heart and search our mind...

Aramisest peaksin alustama.Eile õhtul käisin maastikul temaga,jah õhtul! Pärast kella viite olin tallis.Õues oli pime aga ometi ei suutnud ma ennast maneezi minekuga vaevata.Panin ponile päitsed,teki selga ja läksin õue. Hüppasin ise ka selga ja jalutasime. Kui olime hüüru tee otsa jõudnud,oli taevas juba ilus kuu, noor ja selge.Hull,kui külm ja tuuline oli.Aga esimest korda elus ma julgesin..pimedas ja üksi ,eieiiii.mitte üksi ju!Koos parima sõbraga!Oligi turvaline ja hea.Sammusime pikalt mööda teed,pimedas.Aga suund oli teada ja lumi valgustab päris hästi.Kuu ja tähed aitasid ka.Kui teepealt kuuskede vahele jõudsime, oli seal päris kole,hästi pime ja tuul tegi asja veel kõvasti õudsamaks,aga me läksime edasi.vahepeal tegin veidi mingit vaikset traavi,et mõlemal soojem oleks, siis jälle kõndisime.Haha,ei tea kas seda üldse siin avaldada tohiks,aga vahepeal laulsin omaette ,nagu ikka. Nagu saadki ära! kõigi juurest saad ära,saad oma loomaga kaugele maailmast,mis siis,et kõik on nii lähedal.See on nii suur vabadus, õigus ja umbes ainuke hetk,kus ma tunnen ennast nii kindlana selles kõiges,mida ma teen. Koos oma poniga.Lõpusirgele jõudes tulin maha, kõndisime koos.Külm ja tuul ei teinud meile midagi, me jõudsime ilusti koju ja olime nii palju rõõmsad oma metsiku ja jäise jalutuskäigu üle.Üks ilusamaid kogemusi enda hobusega.Tegelikult on kõik kogemused ilusaimad,aga jah,see oli midagi uut ja nõudis minult palju julgust,sest sügisel veel ei saanud me 500 meetritki kõnnitud ilma kartmata kõike,mis liigub. Nüüd saame,saame ka pimedas. Imeline hobune!


Ja väike Riksike! Ma igatsen Sind kirjeldamatult palju.. varsti,juba varsti on kevad ja te olete koos ning näen teid mõlemaid igapäevaselt..mida veel elult tahta?:)


Just stay forever mine.



ja ootan huviga neid toredaid kommentaare selle kohta,kui rumal n minna hobusega pimedas õue ja talvel on külm ja üksi on ohtlik. :)

Ja siis et vahelduseks üks palve.

Pildid leitud,mure lahendatud:) kõik rõõmsad ja rahul!
aitäh neile,kes aitasid.

Mad world.

But not a bad one,not at all.
Nädal aega puhkas mu beauty minust. Eile läksin siis talli, ta hirnus mulle.Ilus...Ta ei hirnu kunagi. Juu ootas,mina teda ka.Hüppasin talle kaela ja kallistasin korduvalt ja korduvalt,kui hea oli jälle oma suksu juures olla. Nagu oligi suu kõrvuni ja ei suutnud seda muuta, puhastasin kaua ja hoidsin teda,hoidsin palju. igaltpoolt kust vähegi hea oli,sügasin ja... ja ta oli rõõmus.Ta oli tõesti heas tujus.Nii rõõmsaks tegi see. Läksin sõitma. Pärast nädalast pausi kohe selga ja probleemi polnud. olin ise veidi liimist lahti.. Aga see on ju ainult minu probleem.Üritasin poissi võimalikult vähe segada ning loodan,et se õnnestus.ta oli mõnus,tõesti mõnus.
Tänane aga on midagi veel lahedamat- te kõik kadestaksite,kui teaksite,kui lahe oli.
Maastikul käisin.Läksin pool 12 talli, käisin korra tallis ja hop selga, maastikule. Teed olid perfektsed. nagu sõiduteed olid mõnusa lumekihi all seega polnud mingit probleemi seal traavi/galoppi teha ning põlluteed olid nii paksu kihi all,et seal vaid kõndida saigi.Seega kõik tavaline oli vastupidi keeratud, traav seal kus muidu samm jne. Äge oli. Galoppi tegime ka, mingi 2 teeotsa.. nagu parim ,mul oli nii palav:D ja ta ei ehmunud kordagi - mul polegi sõnu:) kartis natuke poste mis olid lume all, aga muidu oli kõik jumala hea. Tagasijõudes käis poiss boksis, ma vahetasin veidi riideid ja siis viisin ta uude karja..Kuna juba mõned päevad on ta harrastanud aialõhkumist, sest sõber teiselpool aeda.Nüüd ta siis saab vabalt sõbraga mängida. Tore oli seda ka vaadata,pildistasin veidi ja nii:)
Ja siis läksin Riksu juurde ka, ta oli mõnus ja hea ja moos ka.Nad olid nii lume alla mattunud.põllu peal oli lumi neile kõhuni ja mulle sääreni . KÜLM! :)

Aga ei,mkm. Mitte keegi ei saa vaielda vastu sellele,et Ara ongi way better than anyone else.:)

:(

Pean rääkima? Ei oska!

Käisin tänase külmaga õues ka! jep,tuurakad mõlemad aramisega.Jaanika tahtis filmida meie tulevikuplaanide heaks ning kuna mul treenerit pole,avastasin miljard viga ja nüüd on piinlik ja tahaks peitu. Samas,avastasin ka miljard positiivset asja ning ei jõua oma poni ära tänada. Õuesolek piirdus nii 10 minutiga,sest kahju oli vaadata Jaanikat surnuks külmumas.
Toas läks okeilt. koguaeg läheb okeilt. Tahan kevadet nii väga. Ja laka-saba palsamit oma ponile,kes oma laka ära on lasknud närida.. raske juhus.
Fiona ilmselt kolib,kui transpordi suudan organiseerida,omanik jääb samaks. Muidu jah..Jaanika filmimisest kokkuvõtte panen korraks torusse üles , keda huvitab see leiab selle sealt või võin siia lingi ka panna,kui vaja on.

Igatahes.
Aramis on aramis ja aramis on imeline.

Timeless.

Life is ours ,we live it our way.

Armastan oma poni....


ja blogi avalikuks tagasi,sest palju riidlemist,et ei nähta ja värki. ei jaksa jaurata nende meiliaadressidega. sorri,et edasi-tagasi jamamine sellega.

Somewhere not over but with the Rainbow.

Tänane postitus tuleb Rainbow kohta...
Ja tead... Mul pole midagi muud öelda,et kui see poni on müstiline. Ma ei mõista teda, aga ma õpin.
Ma ei ole kunagi ühtegi hobust näinud niimoodi mängimas. Mitte nii, nagu tema. Ja kui ta pärast üle aia mulle kolm korda järgi hirnus,läks süda sees katki küll, raske oli ära minna.
Huvitav poni. Ei ütlegi,et saab kerge olema. Aga kui poni tahab nii palju inimese lähedust,on see ainult positiivne...ma arvaks.fotoalbumis paar pilti ka lõpus sellest
http://fotoalbum.ee/photos/aramisaramis/61677375 siit alates.

To not kill our horses inside.

.... is what we are supposed to do but rarley really... get to do.
Kui raske on midagi öelda täna:)
Aga mul on hea meel,et blogi kinniseks panin , kohe palju julgem on kirjutada mida arvan ja mõtlen. arvan,et eilne maastik oleks olnud perfektne, kui me oleksime seda saanud teha kahekesi,aga nõrk nagu ma olen.. ei oska öelda inimestele ei ning saimegi terveks tunniks kaaslased. aga võibolla oli ka see millekski hea, poiss jalutas omi mõtteid mõlgutades ja ma lihtsalt olin. koos temaga. või midagi.
Mõte oli täna uuesti proovida,aga eilne ilus ilm,päike ja suur udu on kadunud,järgi on jäänud ainult vihm.No milleks... Igatahes, Aramis .. tahaks üleeilsest trennist ka rääkida, see oli midagi mõnusat ja rõõmsat ja ausalt..tegi tuju heaks,nii heaks..üle pika aja tundsin,kuidas hobusega mõlemad naudime,mis teeme. Tühi maneez oli, mõte oli ta lihtsalt jooksma lasta,aga ta ootas,et ma temaga tegeleksin,ei tahtnud üksinda.Läksin siis nö kordetasin teda lahtiselt,vaatasin,et vale paine poleks.lõpetasin kohe kui õige paine oli ja edasi astus. Patsupatsu ja matsumatsu ja ,et kõik rõõmus ja tore oleks ja poni oli rahul ja mõistis ja oli nii tore. Saime korda. Ja esimest korda üle miljoni aasta tuli selline tunne,et nüüd on ÕIGE aeg selga minna, et tahan ratsutada ja ,et see võiks õige olla.Ja läksin selga, ilma varustuseta. tegin paar volti traavis, hull kui hea tunne..Kui hobune seljast tõstab ennast üles, tagumised jalad alla toob ning kuklast ilusti hoiab ennast, painutab kui vaja on ja teeb kõike..ilma mingisuguse vaevata. EI,see ei tähenda,et ta teeks seda ise,see ei tähenda,et ta olekski selline hobune,kes teeb ise asju ..See tähendab hoopiski seda,et mu varsti 4 aastat kestnud töö on läinud asja ette. Tegime galopis paar üleminekut ja volti ka ja tulin alla jälle. Mõtlesin,et ongi läbi kõik,et ei taha rohkem kiusata teda,aga..ei.ikka polnud läbi.Lasin tal maast ka veel veidi galoppi joosta ja ootasin talt elavat liikumist. Sain,mis ootasin.Ja siis oli mäng ka:) jooksime ja möllasime ja ta oli rõõmus ja muhe ja hüples ja kargas ringi ja eest ja tagant ja mängis. Ma armastan teda!!!


Ja peaks tagantjärgi Riksist ka rääkima.Kolmapäeval käisin tita juures.Võtsin ta platsile ,jalutasime.Käekõrval ehmatas mitmeid kordi,aga siis hop selga ja poni oli nagu muskam. Ei,me ei oska veel edasi astuda käsu peale,mkm. Oskame koha peal keerutada ja tagurpidi liikuda,väga hästi. Aga see on ju alles algus:) Marge aitas natukne,saime platsile ühe ringi ikka peale. Pilte sellest rohkem on fotoalbumis,annan lingi ka ja lisan siia ka ehk ühe:)
http://fotoalbum.ee/photos/aramisaramis/61517939
Loodan,et nädalavahetusel jälle:)

Lõpetan blogipidamise,sest inimesed arvavad,et teavad mu hobust selle põhjal,mida kirjutan ning ma arvan,et minu hobune on mu isiklik asi ning ma väga kahtlen,et selle põhjal,mida kirjutan ,keegi siin targaks saab veel vähem MINU hobust tundma õpib. See hobune on minu süda,minu isiklik. EI VAHI MINU SISSE!


Ja lisaks sellele pean ma teid kõiki kurvastama sellega,et ei, aramis ei ole ideaalne hobune,isegi mitte sinna lähedale. Tal on omad halvad päevad,nagu kõigil.Tal on päevad,kus ta ei taha mind nähagi.Mis on täiesti normaalne. Ta teeb pukki,viskab alla kui midagi ei kõlba,jookseb ära ,kui ehmatab,vihkab võõraid inimesi, kardab vahel suvalisi inimesi nii,et jookseb kasvõi läbi aia. SEE ON NORMAALNE!!! Keegi pole perfektne. On olnud aegu,kus ma pole taga tallist kaugemale jõudnudki, mis on ka normaalne.Mis siis?? Ta on minu hobune,ta on minu süda ja hing, kõik tema poolt tekitatud armid on ka ...omad, SEE,et ma siin ei vingu selle kohta,kuidas ta täna siga oli või mingi nõmetses... Minu arvates on see normaalne,sest kõige selle, kõige halva taga on üldjuhul ikkagi inimene ning ma ei pea eriti viisakaks hobuste kallal vingumist. Kui vaja vinguda,siis teen seda omas peas, mitte siin. ....Ja siiski,se hobune on minu kõik.
ARAMIS(L)

Not permanent..

Väike valge. Loodan,et jääd igaveseks nii puhtaks ja rikkumatuks, loodan ,et ma ei tee Sulle liiga,ilus hobune.

take a risk cause i'll catch you!

SNOWSTORM!

Only for you i'd walk through the storm.

Vaatasin eile kella kaheni vanu pilte.Ja palju mõtlesin kõigele,mis meil olnud on ja mis meid ees ootab ja ma ei tea.Ma olen kõige õnnelikum tüdruk maailmas,et saan seda teed koos temaga jalutada:) Justnimelt jalutada,sest kiiret ei ole meil kuhugile ning pigem kvaliteet kui kvantiteet.Ta on väga palju viimasel ajal ennast kokku võtnud just oma hirmude osas, ta on saanud vaikselt hakkama isegi maastikuga. Me käisime temaga ja ainult temaga maastikul. Ma ei mäleta,võibolla juba rääkisin teile sellest.Aga räägin igatahes,sest ma olen väga uhke ta üle. Ta kardab meil ju kõike-lind lendab ,leht kukub või tuul liigutab rohukõrsi... Kõik sellised asjad võivad ta närvi ajada selle tasemeni ,et ta lihtsalt jookseb minema.Just sellepärast pole ma väga palju üksinda maastikul tahtnud käia,sest ilma sadulata..no ma ei tea. Aga jah, viimane kord käisime ikka väga suure ringi, avastasime ise teid,läksime üle paari kraavi,mööda suuri põlde,nägime kolme kitse ja nagu reaalselt nautisimegi maastikku ja üksteist. Kahekesi. Ma ei jõua ära oodata,et uuesti minna.Vist täna lähengi.Ta ehmatas vaid 2 korda,millest ühe juures sai ikka paar galopisammu ka võetud ja mõni pukk mahtus ka sinna sisse,aga sellest pole midagi, sellega olen juba 4 aastat mis taga sõitnud olen ,tegelema pidanud ning kõik need 6 aastat on ta paras vigur olnud. See ei loe,ta on parim,mis mul on ! Ja korises ainult umbes pool jalutuskäigu ajast.aga ta on alati koriseja olnud:D nagu kohe,kui miski pole tavaline,hakkab korisema ja läheb puhevile. Aa,üks hea asi tuleb veel kohe. ta on hakanud korisema lühemat aega.Miski ehmatab teda,koriseb paar korda ja siis rahuneb. Maailmatubli! Mul pole sõnu , ausalt.
Eile oli küll suht nigel trenn,läksin maneezi (meil vahetati liiv maneezis,seal on jube sopp praegu ..puhur töötab ka..suur suur puhul.. et se ära kuivaks,se sopp..) ja seal oli palju inimesi.Ma lihtsalt ei suutnud keskenduda,imelik. Ja siis tegingi paar ringi traavi seal muda sees ja rohkem ei tahtnud, tegin nö sammutrenni. Ei taha mingi jalgu välja väänata tal selle pinnase sees,mkm. Jube masendav, kuskil polegi sõita.Tahtsin väga maastikule,aga ainult sadas ju terve päeva. Täna uus maastikukatse:) Ju ma siis annan teile ka teada,kuidas edenes. Peame proovima vähem karta ,peame üle saama...ps vaatan mingeid vanu pilte,lisan siia ka mõned:)


Ja siis üks avalik küsimus ka- kes pindeerib ja miks? tahaksin just seda miks poolt teada ja see,et toetab paremini kui kaitse on lause,mis ei ole argumenteeritud:) tahan teada,huvitav,seega palun kõik,kes oskavad rääkida sellest,laske käia!
Armastan oma poni,jep. forever yours,k.

Fairy Tale.

mured ja rõõmud ikka käsikäes.

My power,my pleasure,my pain.

Sain täna maast Aramisele ise selga,yay. Ei saa tõsiseks jääda-päriselt.Minu jaoks ongi se suur asi.
Ja Aramis ongi mu maaaaaailma lahedaim:) jep!!

^^
Aa käisin ponide juures ka, Moosesel seljas ka.pujään,vot mis on!

So the final one?

Et mõtlen,kas lõpetan üldse ära blogivärgi või siis panen kinniseks:) seega oleks vaja teada,kas keegi loeb ja värki. ehk andke siis märku vms. võibolla jätan ikkagi lahtiseks pildikoguks lihtsalt ka..

igatahes, täna käisin maastikul.eile oli parim. täna oli ka parim,mina olin lihtsalt liimist lahti.. vabandust,hobune.
Armastan seda hobust ju üle kõige,Ü L E K Õ I G E!

When the best part of me was always you..

Kurb on,maailmapalju.:(
Ma ei jõudnud eile talli.Täna olin tallis sellises olekus,et ratsutamine ei oleks kõne allagi tulnud.nädalavahetused.Halb! Ma igatsen ju sind,poiss. Andeks,et ma pole piisavalt hea:(
Ma annan endast alati parima ja kui ma tunnen,et seda teha ei suuda,ei hakka ma sinuga kaklema.Loodan,et Sul oli täna Deelisega koplis lõbus ja söötmine..see meeldib sulle ju alati:)
Homme lähme maastikule?!:) äkki ja!

Armastan alati.truly sincerely always yours,
K.

ARAMIS!! ja setteritüdruk Krii ja Kadri ja Deelis nagu...aitäh parima maastiku eest! aitähaitäh ilusa kahekordse vikerkaare,ilusa õhtuse päikse,uduvihma ja kõige selle ilusa eest,mis oli.Omg,mul polegi sõnu. heaven.

We're better together.

Ilus nädalavahetus ,jee. Reedel läksin koos Andraga talli.Kell oli äkki kaheksa,kui alles hobuseselga jõudsin ja juba 9 pannakse tall kinni.Seega trenn kestis kena 20 minutit,aga... Õues sõitsin ,ta isegi ei teinud ühtegi lollust. Ta oli no nii pai,nii pai.:) Läksime siis tuppa,enne jalad ka puhtaks.Jalapesu poiss nautis,mängis voolikust tuleva veega pikalt,naersime Andraga mõlemad ta üle ja tema naeris selle üle,et ma olin pärast ligemärg.Tegin söögi valma ja läksimegi siis. Laupäeval jõudsime talli mingi veerand seitse ja nädalavahetusel peab hobune kolmveerand kaheksa boksis olema,seega...jälle kiire.Seekord läksin maneeži,lasin ta lahti ja jooksis ,trallis niisama. Siis aga läksin selga sõitsin natukene kaelarihmaga ..Tuiskas veits ringi, polnud kõige parem,aga lõpuks sai kell kolmveerand kaheksa ja alles siis panin tähele,et kell nii palju,niiet hüppasin alla ja jalutasin ära. Jõudsin täpselt 8 tallist minema,olen turbo.Niiet jah,laupäev laupäevaks.
Siis tuli pühapäev,jee.Otsustasime hommikul kohe talli minna,et ei tekiks probleemi ajaga taas. Pool 10 olin tallis ning otsustasime ,et teeme pisi-pisi maastikuringi ja siis platsil natuke trennikest ka. Tegin paar hüpet ka, hea poiss oli.Maastikul ühe korra ehmatas rohkem ja natuke närvitses,aga enda kohta oli päris hea. Traavis platsil oli ...veider.ma ei jaksanud täna üldse sõita,või noh... põie lõhkemine oli liiga lähedal,seega... trenn oli ikkagi kuidagi poolik.Aga poiss oli parim,ausalt, ta oli püüdlik.Rahunes maha ruttu ja oli nii hea.Panen siia mingeid pilte ka,ma rohkem kirjutada ei jaksa:)
Anyways
Aramis,aramis,aramis,aramis,aramis ( ps ülejäänud pildid võib leida fotoalbumist kasutaja aramisaramis alt.. Andra pildistas,aitäh)

Mu hobone on nii pai,et mul polegi sõnu. Ma ise lihtsalt olen tropp.-.-