Life will never be the same.

... true that.

Just have a little patience.

Vaatan oma vana videot Aramisega ja nutan patja.

Ma kardan homset.kardan röntgeni tulemusi, ma kardan kõike , mis edasi saab.

Nagu ma ju...ma ju vajan,et kõik korras oleks. tema pärast. Peab.

jäin laulusõnu kuulama..cause i just need some time.. yeah. ta vajas aega ja aega oli mul talle pakkuda küll. ja mis meist praeguseks saanud on.. sõbrad through everything. Nii peabki olema ju?! the one that i could always depend on... yeah, midaiganes.

Nagu kurat küll.

Ma olen ju temaga koos üles kasvanud, ma ei tea,mis ma teen,kui tal on midagi hullusti.Ta on mu..mu.noh. ma räägin mul on sõnad otsas.

http://toru.ee/view/5a074b5652f5

nii sotud oleme seal peal. ma ja ta ja koos. jobu tunne, koledalt sõidan. aga see selleks. se oli liiga ammu,et selle üle vigiseda..juba viis aastat tagasi,väga hull..

just time..and have a little patience.

ma ei tea. ma ei tea. ma ei tea. someone should just ..dunno.calm me down. ega ma ju ei ajagi teda homme ise närvi oma tõmblemisega:S mingi närvihaige.

Loodan seal mõnda tuttavatki näha,äkki hakkab parem.

Aramis on nii..Aramis. ma pole teda mõni päev juba näinud, nüüd mingi hull paanika.

Mul reaalselt ei ole siia mitte midagi kirjutada,sellepärast ajangi soga. Sest tunne on,et midagi tahaks öelda.

ma tahaks siia veel miljon korda lihtsalt Aramise nime kirjutada.. sest see on umbes ainuke asi mis praegu suust välja tuleks.ma ei saa isegi söödud,juba kaks päeva ei lähe midagi eriti alla.närvid läbi,elu on bitch praegu.

Kui ma suvel pean kuuks ajaks soome minema ja selle ajani pole eesti veterinaarid aramisi aidata osanud,tuleb ta kaasa ja läheb seal arsti juurde. ma arvan. praegu just otsustasin.

vist.

Ma ei tea enam mitte ühtegi asja for fact.

peaks magama minema.

ma tahan pildi ka panna siia,mmhmh, Aramise pildid on lemmikud.

Aramis.

Nii,nüüd on siis olukord meil selline, et reedeks saime Tuvi juurde röntgenisse. Aja saime kella neljaks,treiler on olemas,autojuht on olemas- mida pole,on auto. Loodan,et leian ka selle.
Nüüd siis on võimalus vähemalt teada saada, mis valesti on.Ehk...

Nädalavahetus oli tegus:
reedel käisin Moosesega pikema maastikuringi, sõber oli kaasas hobusega, mõnus oli! poni oli äss, ainult paar pukki tulid, aga üldiselt möödus värk kõik rahulikult.
Laupäeval käisin Rainbowga ratsa maastikul, mitte küll kogu tee,aga käisime karjääris solberdamas ja poni väga nautis seda,oli jällegi imetubli.
Üldiselt, ponid on ägedad,tublid.Aramis on kurb ja lonkav.

FESTA TULI MAALE:) jee

Kui keegi peaks veel tahtma meile,kurtna lähedale,maale tulla suveks või millalgi, aga paluun:) parimad tingimused jms garanteeritud, hea seltskond kuluks alati ära:)

Don't you ever dear to leave me.

Ma vajan SIND!!!

Aramis lonkab. IKKA!! ütleme nii,et breakdown ja värki, minul siis. täiega. neljas kuu.. kaua veel? miks keegi aidata ei oska? miks rohud ei aita? perses. keegi teab tuvi juures toimuvast röntgenist midagi? nt ,et kas inimene saab juures olla seal ja ,et kas narksi hind lisandub piltide hinnale ning kas pilte on võimalik saada ka digitaalse formaadiga?

Ma ei tea, ma ei oska midagi rääkida,niiet ei ole mõtet mult küsida,et mis tal on. MA EI TEA!! ma tean ainult seda,et se on liiga kaua juba kestnud ja liiga perses on,noh.. ilus .

Why not.

vahepeal on ulme palju asju juhtunud!
Kirjutada ei viitsi,olen laisk ja nõme.
Ponid on juba taltsad,ratsutan vaikselt mõlemaga. nii tore. Täna tegi Moos mulle rallit. Aramisega jalutasin täna maastikuringi. mõnus.
Ükspäev käisime ujumas ja värki , karjääris. Ja käisime ka mingite põldude peal kolamas.
Kui keegi tahab suvel puhkama tulla,tulge meile:) jaaa,sest rohtu on liiga palju:D mu hobune jälle maakerastub.

fotosse panin karjääripilte ka, lingin .
http://fotoalbum.ee/photos/aramisaramis/sets/984691


Homme tuleb vet vaatab üle kõik mu väiksed päiksed. Pärast jutustan ehk jälle:)
kui kunagi viitsin. proovin homme.

korraks sadula pildid.

What about taking this empty cup and filling it up with a little bit more of innocence

Kust saab abi? meditsiinilist abi? palun...kust saab?
desperate. ei oska enam kuhugile pöörduda.. lonkab endiselt ning ..kas tõesti siis soome arstile minek? kellelgi kogemusi?



ARMASTAN Aramisi.
minu oma.oma oma ..oma kallis.

Mõtlen siin,et..

et kas peaks tegema fotoblogi eraldi. kus siis paneks kõik pildid,mitte ainult hobud ja aramis. võibolla peaks,sest kunagi oli koduleht kus olid pildid aga praegu pole neid kuhugile panna ja tekib juba kena mandumuse tunne.
Ps aramisepoiss ikka lonkab, uurime röntgeni asja vaikselt ja mõtleme,mida eluga peale hakata. kurb lugu..
armastan teda. ja oma ponusid.

YOU are my wonderwall.

:) i bet u are.
all of you.

liimist lahti.

Mina,mitte tema. Ma pole oma hobusega üle kahe kuu midagi teha saanud. Süda tilgub verd ja igatsus on suur.

ma täpselt ei oska öelda,aga midagi on valesti ja ma ei tea veel,mis....


ma igatsen oma hobuseid. liiga palju.

Newsfeed.

Ehk siis tuleb rääkida uudistest,mis siis,et see nõuab minult niii palju pingutust. Viimase paari nädalaga on päris palju kõik muutunud.
Pühapäeval kolis Aramis tagasi Marge juurde,sest ta ikka veel lonkab. Ma ootan kuni antibiootikumid otsa saavad ja kui ikka lonkab siis hakkan paanikat tegema.
Nõnda, Marge juures olen käinud see nädal vaid mõned korrad,sest mul on arvestuste nädal,aga see selleks.
Mul on mu kuldne kolmik,mu kõrvid poniruunad:) Aramis,Mooses,Sanšo. Jep, viimane poiss on uus, A.Pormani poni,kellega nüüd hüürus sõidan. Sanšo on lätist pärit kuue aastane kõrb pisikest kasvu poniruun, kellel on ratsastusega nii nagu on , seega vaikselt sõidame ja õpime ja toimetame.Moosesega olen teinudkordetööd lihtsalt sellepärast,et tahaks selle enne paremaks saada, kui uuesit ratsutama hakkan.Ta on ka olnud nii jube tubli.Kõik mu hobused on olnud viimasel ajal oma musud.ma ei jõua neid kõiki ära kiitagi.Loodan,et järgmine nädal on rohkem aega,et saaksin oma valge oma kõrvide hulka võtta ja temaga ka tegeleda. tahaks ju nii väga!

PALJU ÕNNE,kallis

juba kaheksa.. hull.

change is good..or ?

Poiska läheb maale ära. Hüürus pole mõtet hoida,sest lonkamisega on nii nagu on..endiselt. .. kohutav! midagi muud uut? ..ei ..

Mo poni : (

Mo pisike Aramis on kurb ja önnetu ja lonkab endiselt palju ja arstid ja rohud ja pole aega kirjutada olnud ja pole tahtmist ka,sest kurb ja önnetu nagu ponigi. : ( läheb vist maale ära, sest nii pahasti on ja teha ei saa midagi.

We are one.

lonkab. ikka veel.

You make me happy.

Arst käis vaatamas. Vähemalt poni meeldis talle:) Lonkamegi.esimene vasak jalg.. :( aga see pilt, mille siia panin..naersin südamest:) Selline ongi!

Kallu,miks sa lonkad?:((((((

Nii tore oli, special time sinuga.

Oma poni.

Let's start over.

Nii.Minu meelest on see suhteliselt tubli tüdruk,kes suudab stabiilseks jääda.
Raskemad hobused, RAHULIK tüdruk - palun vaadake ja näidake üks koht kus ta läheb endast välja ja hakkab hobust lambist peksma? Varustus ei mängi mingit rolli,seda aga teeb sinu suhtumine,ajastus ja .. kõik muu,peale varustuse ( kui sa muidugi täiesti ebakorrektset sadulat ei topi hobuesele selga ja ei oota,et ta lõdvestunult jookseks) Lahe,et ta palub edasi liikuda ja suudab ise edasi liikuda mitte mossitama jääda, ei ole vihane jms. Minu meelest on ta igatahes tubli.
Ja pärast Linda Parelli video vaatamist on see taevas ( kes pole Linda oma näinud - siis seda kus ta hobust nööriga pähe peksab- minge vaadake,youtube'is peaks see kuskil olemas olema)

http://www.halfpassgal.com/breathevideo.htm

Dont walk away.

nüüd kus mul jääb vähemalt 2-3 nädalat ratsutamist vahele mõnel põhjusel, on mul aega mõelda,miks ja kuidas asjad on ning kelle jaoks või kelle kasuks üldse midagi toimub. Ma igatsen oma hobuseid väga , ma pole neid juba mõni päev näinud ning 10 päeva istun kodus voodis nagu korralik inimene ikka.
Aramis.. Ma olen kaua mõelnud kirjutada siia tema hirmudest,meie hirmudest ning kuidas me nendest vaikselt ent järjekindlalt üle saama oleme hakanud,ehk annab see jõudu nii mõnelegi teisele võtta kokku oma julgus ning varuda aega ja kannatust,et lõpuks aidata oma hobusel usaldada ning nautida näiteks maastikku või kasvõi sedagi,et maneezi tagumist nurka kartma ei peaks. Aramis on alati olnud närvilisem..või nagu ma ei oskagi seda seletada,ei ole ta närviline ,aga ta kardab.Kardab kõike mis on või ei ole täpselt nii nagu see olema peaks. Kui puuleht liigub,tuul puhub või inimene kõnnib uksest nii,et tema ei ole selleks valmis, tuleb suur ehmatus ja pool tundi korisemist. Naljakas mõelda,et selle sügiseni ei suutnud me kahekesi maastikul käia. Ka kambakesi minnes oli alati probleeme ning korinat jätkus terveks maastikul käiguks.Mingi hetk ma otsustasin,et pean hakkama leidma variante,kuidas asju parandada.Mõtlesin ja hakkasin tasapisi katsetama.On tihti öeldud,et hobust ei tohi kiita kartmise eest - samas kiitmine ja rahustamine on see,mida palju segi aetakse. Ei tohi hobust kaelale silitada? aga kui ta vajab just Sinu toetust ning teadmist et oled seal? keegi ju ei kohustagi sind talle mingit kuhja maiustusi sisse söötma, aga rahustamine näiteks klohmimise asemel toimib minu meelest suurepäraselt. Kui ta vajab kindlustunnet ja sa talle selle annad, oled teinud õigesti. Me alustasime kahekesi õueskäimist. Algul käisin käekõrval ning siiski vaid ringi ümber talli ja platsi ning tagasijõudes olin ülevoolavalt rõõmus kui hobune mul endiselt käeotsas oli ja polnudki ära jooksnud sest porilombist peegeldas päike või tuul puhus ühe lehe lendu. Varsti sai käekõrval ümber talli jalutamisest tore rutiin ning seljas käies oli mõnus,sain pika ratsmega käia- seda ei saanud varem kunagi. Siis pikendasime ringi ja nüüdseks on maastik .. jaa,maastik on tore. Ja kohe kui ta mõistis,et see kõik on ..tegelikult lapsemäng ja ta võib karta,aga tal pole kartmiseks põhjust ,muutus see nauditavaks meie mõlema jaoks! Ja kõik tobedad hirmud näiteks maneeziääre või heinavõrgu ees vähenesid märgatavalt. Mul on hea meel, et olen viitsinud temasse uskuda ja aega pühendada, et oleme leidnud võimaluse ilusti koos eksisteerida ja üksteist julgustada. Ja ma igatsen teda,oh kui väga igatsen.
..Fiona :) Kui suureks ja ägedaks hobuseks sirgunud, no täiesti lõpp. Naine on,enam pole pisike titt. Mul on hea meel,et me saime hakkama kõikide nende raskete aegadega,mis meid ees ootasid ,küll saame ka edaspidistega.Peame saama!
..Mooooses. Ponu hakkab juba piinlikult vanaks saama oma oskuste kohta.Aga ma ei taha teha valesti .Naljakas on see,et poni võib tunduda pahura putukana, aga tegelikult ta armastab paid rohkem,kui arvata oskasin. Ja kuidas tasakesi järgi poeb, mhmh. Vähemalt vahel teen ka sinuga asjad õigesti.
..Rainbow. Südames! Kui keegi saab näidata mulle,et ma olen midagi oma elus õigesti teinud, siis on see just Riks. Kui rõõmus on üks poni nähes inimest ja kui õigelt ja sujuvalt KÕIK läheb, ma ei oska seda kunagi sõnadesse panna,mida see poni minule andnud on. Ise alles nii pisi:)

and you guys..don't let them say you ain't beautiful.. Minu omad. jaa, teie mu omad.

If it's broken i'll try to fix it.

I hope we find a way together
God knows we'll never make it better
Unless we stick it out together
We need the love of those who forgive us
And if it's broken I know we'll fix it

Te olete minu südames nii sügaval, minu kõik.Ma vajan teid praegu oma ellu rohkem,kuikunagi varem. Aitäh,et olete mul olemas,mul toeks. Kui tunnen,et vajan kedagi enda kõrvale,siis tean, kelle poole pöörduda.

time heals all.
my heart is yours.

And moments like this will bring you around!

Sa oled liiga sügaval südames, vallutad. Avatud,hea ja aus. kõik,mida ma Sinult või üldse kelleltki vajan on olemas, liiga hästi olemas.

All that we are.

Mu poni,mu ponike:) Siia kirjutamine ununeb pidevalt, lihtsalt sellepärast,et kõik on nii nagu olema peab ja isegi silmapõletikuke taandub ilusti rohu mõjul ja maneezipinnas kaevati üles ning tehti korda. Üleeile sõitsin maneezis koos atv'ga..ära karda,väike Aramis..no tõesti:D See on ainult atv meie pisikeses maneezis.Saime enamvähem hakkama,traavis oli tal raske keskenduda,aga ta üritas. Mida rohkem tahtagi.... üritus on põhiline. Sepp käis ka ära,lallud palju paremas korras.Kevadel siiski läheb raud alla ja asi ants, probleemid kapjadega ehk jäävad siis ära. Riksi näen homme vist, oleneb mis arst mulle täna ütleb. Tahaksin väga.

Peaksin beautyle ükspäev puhkepäeva andma,aga ei raatsi väga.Iga päev ju ei sõida niikuinii,mul oleks kurb vaadata,kuidas ta liikuda ei saaks. õues liikuda eriti ei saa ju...
AA! üleeile otsustas poni,et aitab talvekarvast, loobus KOGU kasukast. ..natuke varavõitu,ma arvaks.

Aramisaramisaramis.

Fight for you,honey.

Sandra says:
ara lasi endale pai ilma suurema kärata teha alles siis kui me olime iga päev seal mingi 3-4 tundi tšillinud ja nii mitu mitu päeva järjest
ja siis ta oli ka kahtlustav

( see oli aastal 2006)

ja aitäh sulle,Sandra, et austad mu hobust niivõrd,et ei tule teda katsuma,kui selleks vajadust pole ja kui tead, et ta seda ei soovi.
Palun inimesed, mõelge veidi sellele ka,et iga hobune ei taha pidevalt näpitud-käpitud saada ning kas ongi üldse vaja alati kõiki võõraid või vähem tuttavaid hobuseid näppima minna:)

Lihtsalt oli minu arvates märkimisväärne asi öelda,sest missiis,et aramis seda nii väga enam välja ei näita, on ta iseloom endiselt selline ning tema ei soovi kõigilt pai. Kindlasti on veel hobuseid,kes ei tunne ennast mugavalt,kui katsutakse pidevalt,seega lihtsalt juhiksin teie tähelepanu:) Alati ei pea kõike katsuma ja mudima ja näppima.

Feels like the first time.

Naljakas, sest selle poni kohta on nii palju öelda,et midagi ei tule suust välja.Tahaks rääkida,kuidas laupäeval läks,aga nii raske on.Olen juba mitu päeva sellele mõelda ning ei tea kuidas teile seda seletada,mis siis minu jaoks oli. Aga ma võin ju üritada... ja oli 3 minutit tühjust ja mõtteid peas..

Olgu,ma üritan. Läksin karjamaale, poni oli seal. Hüppasin suvalt maast selga talle. lihtsalt korraks, teda ei häirinud , sügasin ja tulin jälle maha. Mõtlesin,et ei tee midagi ja mängin taga mõne hetke jagu ja siis ehk jätan rahule. Mängisin taga mõned ajad,jooksime ringi , puude taga peitust ja muud, ma ei tea kedagi,kes nii väga tahaks mängida,kui see poni.Ta ootab, on ALATI rõõmus inimese tuleku üle ja alati tahab tähelepanu. Kui see on õiglane ja aus.Ma olen alles viimase paari kuuga õppinud tundma seda hobust.Loom,kes esmapilgul nii keeruline võib tunduda on tegelikult nii lihtne ja aus. Just aus,sest tema on see,kelle pealt näen kohe ära,kui kõik polegi piisavalt tore ja positiivne ja õige. Aga koppel jäi mängimiseks väikseks ja tahtsime välja minna.Läksime siis ühele suurele põllule ning meenus kohe eelmine aasta,kui talvel seal käisin temaga ja tüli oli.Poni närvitses ning üritas karja juurde saada, ei olnud minuga.See pani mõtelma,et kas on õige sinna minna. Aga läksin sellegipoolest.Panin päitsed ka igaksjuhuks pähe. Sinna jõudes oli poni endiselt rahulik ja mõnus.Mängisime veel,jooksime ringi veidi paksus lumes,palju ei jaksanud. Siis hüppasin jälle selga ja ta viis mu jalutama.Esimest korda tean,mis tunne see on , kui hobune usaldab sind nii. Mitte ükski loom ei ole kunagi mind nii usaldanud,ausalt. Ja kõik te,kes te arvate,et teate,mida see tunne see tähedab.. oeh. Palju õnne:) Mu noor poni,kes ei käi sadulas ning kellega olen seljas paar sammu sammu kõndinud, kuid mitte väga edukalt, otsustas kõigepealt kõndida kopli värava juurde,ent sealt edasi jalutada. Ma tundsin ennast hästi ja ei hakanud teda peatama,istusin lõdvestunult ja vaatasin, kuhu ta minna soovib.Poni kõndis rahuliku ,ühtlase sammuga karjast eemale ja eemale ja eemale. Ja ma ei teagi,kuhu me kõndinud oleks,ehk maailmalõppu kahekesi, aga mingi hetk ma palusin peatust ja tulin maha ja sügasin ja musitasin teda ja jooksime ja mängisime veel ja läks tagasi karja. ja isegi ei tahtnud veel.Imeline,kui südamlik poni. Olen uhke tema üle ( ja enda üle,et olen suutnud ühe noore hobuse kasvata üles sellise loomana,kes ka nelja aastasena tahab üle kõige vaid inimeste lähedust ning kes naudib kõiki hetki koos inimesega... ausalt, see on kirjeldamatu tunne ning ma tean esimest korda elus,et olen millegi nii toredaga hakkama saanud...)
ja loodan,et see ka nii jääb. Annan endast parima,poni nimel.

Aramis poiss on endiselt Aramis,tema kohta minu südames ei võta keegi.Mu esimene,mu õpetaja ja mu parim. Täna oli nii tore:) Eile ka, aitäh Ara!:)

Thank god i have a friend like you!

Sest vahepeal polegi kõik ilus ja vahepeal saavad kõik haiget ja nad ju ütlevad,et se on inimlik,aga ma ei tea. inimlikkus sakib ja aitäh,Aramis.Oled mu tugi, mu mõte ja mu parim sõber igaveseks.

Have no envy, no fear!

Some are scared to fly so high...well,this is how we have to try.
Every day we try to find ,we search our heart and search our mind...

Aramisest peaksin alustama.Eile õhtul käisin maastikul temaga,jah õhtul! Pärast kella viite olin tallis.Õues oli pime aga ometi ei suutnud ma ennast maneezi minekuga vaevata.Panin ponile päitsed,teki selga ja läksin õue. Hüppasin ise ka selga ja jalutasime. Kui olime hüüru tee otsa jõudnud,oli taevas juba ilus kuu, noor ja selge.Hull,kui külm ja tuuline oli.Aga esimest korda elus ma julgesin..pimedas ja üksi ,eieiiii.mitte üksi ju!Koos parima sõbraga!Oligi turvaline ja hea.Sammusime pikalt mööda teed,pimedas.Aga suund oli teada ja lumi valgustab päris hästi.Kuu ja tähed aitasid ka.Kui teepealt kuuskede vahele jõudsime, oli seal päris kole,hästi pime ja tuul tegi asja veel kõvasti õudsamaks,aga me läksime edasi.vahepeal tegin veidi mingit vaikset traavi,et mõlemal soojem oleks, siis jälle kõndisime.Haha,ei tea kas seda üldse siin avaldada tohiks,aga vahepeal laulsin omaette ,nagu ikka. Nagu saadki ära! kõigi juurest saad ära,saad oma loomaga kaugele maailmast,mis siis,et kõik on nii lähedal.See on nii suur vabadus, õigus ja umbes ainuke hetk,kus ma tunnen ennast nii kindlana selles kõiges,mida ma teen. Koos oma poniga.Lõpusirgele jõudes tulin maha, kõndisime koos.Külm ja tuul ei teinud meile midagi, me jõudsime ilusti koju ja olime nii palju rõõmsad oma metsiku ja jäise jalutuskäigu üle.Üks ilusamaid kogemusi enda hobusega.Tegelikult on kõik kogemused ilusaimad,aga jah,see oli midagi uut ja nõudis minult palju julgust,sest sügisel veel ei saanud me 500 meetritki kõnnitud ilma kartmata kõike,mis liigub. Nüüd saame,saame ka pimedas. Imeline hobune!


Ja väike Riksike! Ma igatsen Sind kirjeldamatult palju.. varsti,juba varsti on kevad ja te olete koos ning näen teid mõlemaid igapäevaselt..mida veel elult tahta?:)


Just stay forever mine.



ja ootan huviga neid toredaid kommentaare selle kohta,kui rumal n minna hobusega pimedas õue ja talvel on külm ja üksi on ohtlik. :)

Ja siis et vahelduseks üks palve.

Pildid leitud,mure lahendatud:) kõik rõõmsad ja rahul!
aitäh neile,kes aitasid.

Mad world.

But not a bad one,not at all.
Nädal aega puhkas mu beauty minust. Eile läksin siis talli, ta hirnus mulle.Ilus...Ta ei hirnu kunagi. Juu ootas,mina teda ka.Hüppasin talle kaela ja kallistasin korduvalt ja korduvalt,kui hea oli jälle oma suksu juures olla. Nagu oligi suu kõrvuni ja ei suutnud seda muuta, puhastasin kaua ja hoidsin teda,hoidsin palju. igaltpoolt kust vähegi hea oli,sügasin ja... ja ta oli rõõmus.Ta oli tõesti heas tujus.Nii rõõmsaks tegi see. Läksin sõitma. Pärast nädalast pausi kohe selga ja probleemi polnud. olin ise veidi liimist lahti.. Aga see on ju ainult minu probleem.Üritasin poissi võimalikult vähe segada ning loodan,et se õnnestus.ta oli mõnus,tõesti mõnus.
Tänane aga on midagi veel lahedamat- te kõik kadestaksite,kui teaksite,kui lahe oli.
Maastikul käisin.Läksin pool 12 talli, käisin korra tallis ja hop selga, maastikule. Teed olid perfektsed. nagu sõiduteed olid mõnusa lumekihi all seega polnud mingit probleemi seal traavi/galoppi teha ning põlluteed olid nii paksu kihi all,et seal vaid kõndida saigi.Seega kõik tavaline oli vastupidi keeratud, traav seal kus muidu samm jne. Äge oli. Galoppi tegime ka, mingi 2 teeotsa.. nagu parim ,mul oli nii palav:D ja ta ei ehmunud kordagi - mul polegi sõnu:) kartis natuke poste mis olid lume all, aga muidu oli kõik jumala hea. Tagasijõudes käis poiss boksis, ma vahetasin veidi riideid ja siis viisin ta uude karja..Kuna juba mõned päevad on ta harrastanud aialõhkumist, sest sõber teiselpool aeda.Nüüd ta siis saab vabalt sõbraga mängida. Tore oli seda ka vaadata,pildistasin veidi ja nii:)
Ja siis läksin Riksu juurde ka, ta oli mõnus ja hea ja moos ka.Nad olid nii lume alla mattunud.põllu peal oli lumi neile kõhuni ja mulle sääreni . KÜLM! :)

Aga ei,mkm. Mitte keegi ei saa vaielda vastu sellele,et Ara ongi way better than anyone else.:)

:(

Pean rääkima? Ei oska!

Käisin tänase külmaga õues ka! jep,tuurakad mõlemad aramisega.Jaanika tahtis filmida meie tulevikuplaanide heaks ning kuna mul treenerit pole,avastasin miljard viga ja nüüd on piinlik ja tahaks peitu. Samas,avastasin ka miljard positiivset asja ning ei jõua oma poni ära tänada. Õuesolek piirdus nii 10 minutiga,sest kahju oli vaadata Jaanikat surnuks külmumas.
Toas läks okeilt. koguaeg läheb okeilt. Tahan kevadet nii väga. Ja laka-saba palsamit oma ponile,kes oma laka ära on lasknud närida.. raske juhus.
Fiona ilmselt kolib,kui transpordi suudan organiseerida,omanik jääb samaks. Muidu jah..Jaanika filmimisest kokkuvõtte panen korraks torusse üles , keda huvitab see leiab selle sealt või võin siia lingi ka panna,kui vaja on.

Igatahes.
Aramis on aramis ja aramis on imeline.

Timeless.

Life is ours ,we live it our way.