Problems in paradise.

Mul on suur küsimus - kuidas leiate motivatsiooni pidevalt ja aktiivselt treenida, iga ilma ja iga tujuga? Ma näen, kuidas ma alati leian endale mõne vabanduse või põhjuse, miks mitte nii järjepidev olla, kui ma tahaksin. Ikka päris kohutav on näha kõrvalt, kuidas ma ei suuda, kuigi ma tahaksin. Ongi tahtejõud see, mis puudu on? Olen teinud ka treeningkava, aga tihti läheb see ikkagi jamaks. Varem seda probleemi justkui pole olnud, nüüd aga... ei oskagi seda kuidagi lahendada. väga tüütu igal juhul ja igasugused ja kõiksugused nõuanded on alati oodatud.

Muidu ponudest: kõik on vahvad. Tegelesin eile Aramisega, lihtsalt ja pingevabalt olime koos. Tegin lahtiselt natukene tööd, aga rohkem rõhku oli sellel, et ma soovisin lihtsalt mõista, kas ja mis tema mõtted on. Tahtsin teada, et kas ta eelistab üksinda tsillida või minuga koos natuke aega veeta. Armas ja deep oli. lihtsalt olla. Praktiliselt võib öelda, et tegelesin rohkem enda kui temaga.

Veritasel olid laup õhtul tiirud. Tegelesime nendega ning alles täna hakkab olukord täielikult stabiilseks muutuma. Söögiisu tuli tal tagasi küll juba pühapäeval, aga vahepeal oli väike tagasilöök ning seejärel oleme teda poputanud ja hellitanud. Täna käis Kelly temaga tegelemas ning ta oli täiesti tema ise :) Ilmselt see nädal poni trenni veel ei tee, st ratsutamise mõttes. Aga muidu ikka. Kelly ja Veritas on nii vinged koos ja mul on tõesti superhea meel näha kedagi veel siin vahepeal hobudega tegelemas.
(lisan postituse lõppu ka ühe pildi. Pilt tehtud Kelly poolt)

Lagosega oleme teinud tööd regulaarselt viimati eelmisel nädalal. pärast Veritase tiire on olnud väga raske kuidagi midagi teha, sest ausalt öeldes olen ma lihtsalt hästi väsinud. Olen iga öö käinud teda ikka vaatamas ja magamine on olnud väga väheaktuaalne. Seega tuju on olnud vähe, et reaalselt ilusti tööd teha. Aga eelneval nädalal läksid trennid suhteliselt hästi. Ta on päris vahva poiss, meeldib ta tasakaalukus ja mõistlikkus. Üritan ilmselt leida kellegi, kes temaga 2x nädalas trennis käiks, ise prooviksin 3x käia ja siis oleks kõik paigas.

Render ja Täps elavad ka hästi :) Render on tubli, tasakaalukas ja mõistlik noor hobune, kuigi ka temal on olnud mõni mure tervisega. Vereanalüüside abil saime teada, et tegemist suuremat sorti seleeni puudusega (ponil oli tugev kõõm ja ketendus. natuke nagu rain rot, aga ilma igasuguste kärnade ja asjadeta) ning vahetasin seetõttu mineraalid ning lisasin suurema koguse kvaliteetõli (eelnevalt sai mitte nii kvaliteetset õli)

Triin käis vaatas mu poiste hambad ka üle, mis tegemist ei vajanud, küll aga said Lanzu hambad tehtud (lisan ka sellest pildi)

Täps on tubli, tasakaalukas ja mõistlik beebiponi :) minu nummipallid kõik.

Hakkangi end õue sättima, et õhtutall teha ja ponud kõik tubadesse tuua, sööta ja paitada.

Head mõtted motiveerimise osas on oodatud. Imelik elu, täiega. 

whateveeer

Kuu lõpp läks sujuvalt mööda.. Lubatud pildid ja jutud peaksid siin nüüd olema. Pikalt ma aga ei viitsi ja pildi on veerand sellest, mis teha lubasin. Kuu(+) on läinud ÜLIkiiresti, samas täiega aeglaselt. Kui ausalt rääkida asjadset, siis olen jõudnu umbes poole vähem asju teha, kui oleksin tahtnud. Samas olen rõõmus, et ainult poole vähem... :)

Alustan Täpsust - tema sai süsti, sai teada, kuidas päitsed pähe käivad, kuidas käekõrval käia ja üritan teda vaikselt ikka käperdada järjest rohkem. Sabas on poole vähem takjaid, kuigi neid tuleb arutada sealt välja veel ja veel ja no üldiselt on ta ennast suurepäraselt üleval pidanud ning usun, et temast saab kunagi väga vahva täpipea :)

jätkan Renderiga - vereanalüüsid ütlesid, et meil on seleeni puudus, seega saab nüüd äkki meie nahamure lahenduse. Aga no väga funny, et selline asi nagu juhtuda sai, arvestades sellega, et ta saab regulaarselt chevinal plussi ja sälu sööta (subli). Ma ei tea, misiganes. Võib-olla ei olnud kogused piisavad, kuigi normidele vastavad.. Noh, misiganes, loodan, et see mure laheneb varsti ja kõik saab korda ja on ilus ja lilleline. Üldiselt on ta käinud iga päev tallis puhastuses, ta käib nüüd tekiga õues. Ja see on nii vahva olnud, teda iga päev talli tuua ja temaga tegeleda. Ta on tõesti nii tore ja tubli ja normaaalne poiss. Ma olen ta üle ikka väga uhke ja rõõmus.

Lagosega on olnud väga lõbusad ja natuke liiga vähe tegusad päevad. Oleme käinud maastikul, oleme sõitnud põllul, oleme teinud igasuguseid niisama toredaid asju. Palju on veel teha. Väga palju.. Luban, et detsembri lõpus postitan temast korralikumad pildid ja teen rohkem tööd ka temaga. Üldiselt algus on hästi läinud. Eile tegime pikema ja põhjalikuma trenni, kus ma reaalselt nõudsin talt väikest paindekest ja mingit impulssi. Raskusi on tempo hoidmisega. VÄGA suuri raskusi on otse liikumisega. Üleminekud on suhteliselt okeid, aga nende täpsust ja sujuvust tuleb kindlasti lihvida. Paindevahetused kui sellised on veel päris toored ja noh.. in general, lots of work to do,aga tore.

Veritase poiss on nüüd lisaks minu lapseks olemisele ka Kelly laps, kes käib teda kolm korda nädalas vaatamas ja trennitamas -  JEE! see on nii tore, sest mul jääb natukene rohkem aega beebiponide jaoks ja noh.. magamise jaoks, i like to sleep alot. Veritase puhul on olnud minu jaoks areng suurem, kui lagose puhul. Seda ilmselt ka seetõttu, et isegi enne Kelly liitumist tiimi, tegelesin ma temaga veidi rohkem. Ehk seetõttu, et ta on nagu...veidi rohkem tegelemist vajav vms, natuke nagu elavam ja arem. Aga meeldib, et viimane kord olid üleminekud juba paremad. Tal on komme tõmmata enda kael lühikeseks ja krampi, kui on üleminek. Ja hakata kiirustama ja tippima vms. Aga viimasel korral mingist hetkest alates olid üleminekud mõnusad pika kaelaga ja ei tulnud krampi sisse nii tugevalt. See oli väga vahva. Kellyga läheb neil ka toredalt :)

Ma ei viitsi pikemalt plärada ja ma võtan tagasi selle lubaduse, et ma iga kuu siia mingid ülevaatlikud pildid teen ja midagi kirjutan :)

Every second, you are either schooling or un-schooling your horse.

Kuidas läinud on?
nii ja naa. Hästi üldiselt. Aega on jube vähe, nagu ikka ja nagu alati. Täna olin tubli ja tegelesin kõigi oma tegelevate hobustega ja olen rõõmus ja uhke nende kõigi üle. Eranditult.

Meie peres on nüüdseks kokku neli hobust. Jah, täiesti jabur ja absoluutselt liiga suur number, olen nõus. Ei jää muud üle, kui loota, et see püsib nüüd seal ja ei suurene edasi. Jube lihtsalt kuidagi tulevad need hobused niimoodi.

Alustangi siis Täpsust. Must noormees, seitse kuud vana, eesti tõugu, täkklaps, isa on Rüütel, emaisa Rodeo (ei sama, mis Renderil). Pärisnimi on Rodolfo, aga üritan mõelda talle mingi nime, mis jääb igapäevakasutusse. Praegu on Täpi/Täps, nagu Ekkele meeldis. Tema on meil rohkem vist Ekke kui minu oma, mis on supertore, sest siis ma ei tunne ennast nii väga süüdi selle pärast, et ta meil on.
Ta tuli meile laupäeval, ehk siis praegu täna on kolmas päev. Laupäeval sai ta esimest korda päitsed pähe ,esimese treikusõidu ja õppis käekõrval käima - edukas päev, tundub. Esimese öö veetsid Renderiga koos boksis ja nüüd on nad juba kõik neljakesi koos, Render, Täps, Veritas ja Lagos.
Täna panin talle koplis päitseid pähe paar korda (nii ilusti lubas) ja kohtusime harjaga. Mõnus oli, aga natuke hirmus ka. Olen väga uhke selle üle,et ta on nii vapralt end ülal pidanud ja saab hakkama suure poisi eluga. Tubli, Täps, bueno!

Võtame siis vanuse järjekorras, järgmiseks Render. Renderil oli täna suur päev, tal käis esimene "ratsanik" seljas. Selleks oli minu jope :) Enne jopetrenni puhastasin poisi ilusti ära, talle nii väga ikka meeldib igasugune puhastamine ja paitamine, lihtsalt seisab ja mõnuleb. Poni puhas, jope selga ja maastikule jalutama.. oota wait WHAT? krabisev asi seljal ? No-go! Abort the mission! Panin oma jope talle nii selga, et üks varukas oli ühel pool ja teine teisel pool ja no õnneks see püsis seal hästi ka! Pärast paari galopisammu ja mõnda tagant üleslöömist saime rahulikult alustada ning kuigi see "keegi seljas" oli ikka kohati väga hirmus, oli härra nii supervahva ja tubli. Ainult mõned üksikud galopisammud tulid vahele ja mõni kõrvalehüpe, aga supertubli jope istus kõik pukid ilusti ära ja supertubli render ei tõmmanud kordagi nii kõvasti nöörist, et oleks mure olnud, et poni lahkub koos jope ja nööriga ja jätab minu maha. Im so proud of you, my little one!!

Ma ei teagi, kumb vanem on, kas Veritas või Lagos, aga võtame kõigepealt Veritase :)
Eile oli ta mingi üübersupertore. Täna oli aga mingi naljakas intsident, kus ta ei tahtnud mulle koplis kätte anda. See oli tõesti täiega imelik, sest kui ma võtsin ükskõik kelle nendest ülejäänudest, siis ta kogu aeg pressis kaasa ja ta alati tahab tulla. Muidugi mängib rolli ka see, et ma võtsin ta siis, kui söök just koplisse sai ja teised sööma hakkasid, aga.. imelik oli see igatahes. Kui ta lõpuks kätte sain, siis käisime tegime põllul kordet ja see läks supervahvalt. Tegime hästi lühida trenni, et ta saaks teiste juurde sööma. Ma isegi ei plaaninud teda kordele väga panna, pigem niisama jalutada natukene, aga kuna ta demonstreeis, kuidas tal on väga palju energiat ning jooksis saba püsti ringi, kui teda püüda üritasin, siis miks mitte:) Ilm oli nii ilus ja seal põllul oli täiesti uskumatult mõnus, seega see kordetamine oli rohkem selline, et poiss jooksis ja mina vahtisin suu lahti. Meeldis väga! Ja  Veritas ise - need punnis nunnud silmad ja alati nii murelik pilk, no he is sooo sweet :) Väike hellik! Ma loodan, et see juurde tulemise mure oli ajutine ning ei kordu. Kui kordub, siis tuleb aga hakata kaevama, et kus asjad valesti läksid.

Lagose kord :) L on veel suveraudus ning viimased külmad päevad on teinud trennitamise väga keeruliseks. Täna võtsin ennast kokku ja läksin ikkagi ratsutama. Proovisin algul platsil sõita, aga sellest ei tulnud midagi välja, pinnas oli üleni jääs ning seal oli võimatu midagi teha. Mõtlesin siis, et teen paar põllutiiru ja kõik. Tegin ühe põllutiiru ja siis kuidagi sattusin maastikule. :) Käisime siis mingi tunnisel jalutuskäigul ja nagu apppi kui äge see oli, jõudsin suvliselt kuskile uude männimetsa, kus olid täpselt ideaalsed üles-alla teerajad, puhtad ja mõnusad. Ei suutnud vastu panna ja tegin mõned sutsud traavi ka. Suverehvide tõttu proovisin seda aga suht vähe teha. Seal oli NII ilus. ma lihtsalt tegin mingi 5 paetust vahepeal, et poni kallistada, et ta nii tubli oli ja et kõik nii ilus oli. Koju jõudes olid varbad ikka väga jääs (naljakas, kui varakult ikka see külmateema ratsutamist mõjutama hakkab, ometi mul olid kahed sukapüksid ja ratsapüksid, soojad sokid jms). Suur kiusatus on homme sinna tagasi minna, aga proovin ühe päeva ikka vahet pidada, ehk ülehomme :D ühel heal korral võtan kaamera ka kaasa sinna minnes :) kuidagi.

Ja last but not least mu oma kallis Aramis. Aramisel on mingi jalamure vist natukene. järsult keerates tundub, et tal on natuke valus. Aga samas samm/traav otse/voldil jms on täiesti puhas. naljakas asi, loodan, et möödub peagi. Täna sõitsin temaga natukene, ainult sammus küll, aga ikkagi. Tegime mõnda harjutust ja natukene töllasime niisama mööda põldu ringi. Ta on ikka nii vahva, pehme ja mõnus. Tal on nüüd uus koplisõber ka, kellega talle hullult meeldib koos olla ja üldiselt ta tundub rõõmus ja nüüd paar päeva ,mis olen temaga tegelenud, ta on supervahva olnud. Nagu alati. Nothing new in the world. Tahan homme või ülehomme temaga maatööd teha, aga noh, see on natuke keeruline pinnase pärast. No Üritan mingi plaani välja mõelda ja sellest end mitte segada lasta :) Siiani on isegi suhteliselt hästi sellega läinud.


Selleks korraks vist kõik. Kõik mu ponid on supervahvad ja armsad ja tublid ja püüdlikud. It makes me want to be a better person and rider.

Pildid ka, jep, ilma selleta ju ei saa.

I would not dare to fix the twist in you..

Naljakas, kuidas pealtvaadates on kõik lihtne ja ilus ja alati, nagu alati.. on selle ilusa ja lihtsa taga meeletu kogus pühendumust, aega, tahet ja tööd. Olgu siis tegemist ratsutamise, pildistamise, spordi, ehitamise, suhte või millega iganes.

Talli koosseis on muutunud - kallis härra Myron kolis lõpuks oma omaniku juurde Muhku - jee ja böö samal ajal, tema huumorit hakkan igatsema küll..
Kaks poissi tulid siia trennitama - äge. Nendega on nüüd nii, et natukene aega kohanevad ja siis alustame. Proovin nad mõlemad homme võtta katsumisse ja vaadata, mis nägu nad on :)

Olen vaadanud/analüüsinud viimasel ajal palju igasuguseid videoid ja lugenud natukene. Eriti palju just võistluskoolisõidu/klassikalise koolisõidu võrdlusi. Ma ei saa täpselt aru, miks arvatakse, et neid tuleks võrrelda.. Sellessuhtes, et nende ühisosa on ikka nii imepisikeseks jäänud, et ma ei näe, et see võrdlus oleks kuidagi tõsiseltvõetav. See on pigem nagu mingi jänesed vs haldjad.. Kui ma peaksin mõtlema, et kumb neist minu tee rohkem oleks, siis ma ei tea. Kindlasti leian ma klassikalisest koolisõidust väga palju rohkem endale sobivat, aga samas ei ole see minu jaoks mingi pühatõde ning kõigega ma ei nõustu... Mulle hakkab tunduma, et mulle lihtsalt meeldib vaielda.

Kuulasin, kuidas Stephen Clarke rääkis FEI hindamissüsteemist ja.. kuulan ehk korra veel. Erilisi emotsioone ei tekitanud, pigem oli lihtsalt humble jutustaja, kui midagi väga tõsist avalikult analüüsiks.

Palju olen vaidlulsi lugenud ka tavainimeste arvates korrektsest koolisõidust - kuidas kasutad kätt (avatud/suletud), kuidas jalga, kuidas sõidad volti jms. Naljakas on see, et kõigile asjadele on ikka ja alati negatiivne külg. Mul just täna sai ausalt öeldes kopp ette nende asjade lugemisest. Igat hobust treenitakse siiski erinevalt ja kui lõpuks KÕIK viisid on maha tehtud, valed ja kohutavad, siis... äkki laseme kõik oma hobused lihtsalt metsa lahti ja las nad siis olla.. ?

Poistest nüüd.
Üritan IGA kuu lõpus teha nendest ülevaatlikud pildid endale, jagada need siia ka (ausalt), rääkida põgusalt tööst ja toimetustest ning proovin analüüsida ja järeldada häid ja halbu tehtud otsuseid.Tundub huvitav. Seda kuud on küll jube tühi analüüsida - härrad on mõlemad kaks päeva minuga koos mässanud. Aga no mingi iseloom juba natukene paistab ning esmased asjad on järgi proovitud.
Eile võtsin Nunnu ja Nuffiku  mõlemad talli, kõigepealt tegelesin ühega, siis teisega. Käisin Nuffikul seljas sadulaga, natuke jalutasin. Oli küll veidi pinges ja stressis, aga rahunes tasapisi. Pikalt seljas ei kõõlunud, rohkem katsetasin seda, et kas sadul sobib või mitte.. Ei sobinud. Puhastasin ta uuesti är aja siis võtsin Nunnu. Temaga tegelesin niisama, käisin korra sadulata seljas (mis oli tema jaoks hirmus, sest ... nii saab ka vä? :) ), istusin seal korra ja siis tulin alla. Mõlemad olid armsad igatahes.
Täna võtsin nad juba eraldi, kõigepealt Nuffiku.  Natuke kitkusin lakka, natuke nühkisin niisama,  Siis sedelgas selga ja kordele :) Proovisime teha üleminekuid  palju, aga see oli rohkem selline... nali :) Aga lõpus saime paar täitsa okeid üleminekut, seega jään temaga täitsa rahule. Siis käisime veel käekõrval jalutamas, natuke õunu söömas ja siis koplisse tagasi. Nunnu kord! Sama plaan oli, sedelgas selga ja kordele. Nunsu oli veits laisu :D aga täpsem ja tähelepanelikum veidi. Ta on sellessuhtes veidi naljakas, et ta pigem võõrastab rohkem, Nuffi on kõigi sülepoiss. :) aa ja ägedalt tudusid hommikul, käisin istusin ja kratsasin neid siis, Nunsu  hakkas norskama selle peale. armsad poisid! Nunnu kardab koera veidi, tegelesime natuke sellega ja käisime samuti õunu söömas ja jalutamas. Igatahes, oli väga vahva!

Lisan siia natukene pilte ka ja siis.. hiljemalt kuu aja pärat jälle, kuigi tahaks igakuiselt proovid teha mingit kokkuvõtet siia, et endal hiljem lihtsam meenutada oleks.

Everybody wants to be happy.

Hm..
Oktoober on alanud, õues on ikka meeldivalt soe ja tundub, et ehk seekord sügis jääbki selliseks meeldivaks ja nauditavaks aastaajas. Nii tore.
Mul on siin endiselt neli sangarit, tall pole täielikult valminud, platsi pinnas on puudulik ja.. muresid on palju. Tuleb välja, et kõike korraga ei saa. Huvitav küll.
Ma olen viimasel ajal vilets ponidega tegeleja olnud. Loodan, et see läheb varsti mööda :) tähendab, kindlasti läheb. Härral on puhkus ja sellega seoses on tore olla natuke nagu temaga ka. Tegelt, isegi palju. parim aeg üldse. Ehk siis ilmselt on nii, et seni kuni pai tööle tagasi läheb, on hobudel kerge leboperiood ning siis alustan jälle tööga.

Ma tahaks kirjutada küll sellest, mis kõik vahepeal toimunud on jne.. aga ma ei teagi, ehk mõni teine homme.

Ride away.

Peaksin ehk lõpuks end kokku võtma ja ühe rohkem kui napisõnalise postituse tegema.
Mul on kodus praegu suhteliselt valmis 4 boksi. Tähendab, soojustused ja asjad on neljas boksis. Välisvooder valmis pole küll ühelgi veel, aga küll jõuab, sellega otseselt ei põle. Septembri lõpuks tahame saada valmis ka viimased kaks boksi, mis siis on esialgu rentimiseks. Platsi pinnas tuleb teha korda, valgustus tuleb vedada talli ja platsile, üks koppel tuleb juurde ehitada veel praegusele kahele lisaks ja... hein tuleb suuremas koguses ära tuua ja küüni mahutada, riietusruum ja sadularuum korda seada (praeguseks need on praktiliselt valmis, sisu tegemata. :) Slowfeederi kastikesi tahaksin ehitada lähipäevil, kui keegi kampa viitsib lüüa ja.. vaikselt sihini, vast... Pesuboks ilmselt saab valmis oktoobris millalgi ja nii ta vaikselt läheb. Ega selleks aastaks suuri ootuseid või lootuseid muid nagu polegi - isegi ulmelisel kiirusel kõik liikunud :)

Aramis seikles mul ükspäev. tegi boksiukse lahti ja käis ringi lippamas. jube tore oli küll, ma olin parasjagu Myroniga jalgu pesemas kui ühtäkki mingi tüüp mööda tuiskas. No ega siis midagii. Panin Myroni ära ja läksin tõin Aramise koju tagasi. Patsutasin ja olin uhke, et ta ilusti tagasi tuli ja kõike, ise samal ajal magusa häälega tüüpi vorstiks saates :) Temaga on mul kahjuks olnud viimasel nädalal natukene liiga vähe aega tegeleda. Paar korda olen koplist välja võtnud küll, puhastanud ja niisama nännutanud. Sellega ongi kõik piirdunud. Aaa, ei, ühel hommkul ta lippas veel ringi, see kord oma koplis. Tahtsin tal päitseid peast ära võtta, aga ta mõtles, et tore on nendega ringi liduda. Ma siis ootasin, kuni härra tuli mõistusele ja võtsin päitsed ära. Oli vahva küll.

Rainbow on Sandra lemmik, endiselt. Ehk siis Sandra käib ja tegeleb ponsuga ise. Ühel päeval käisime jalutamas maastikul, minul käekõrval meie kutsu Bobby ja Sandra oli Rikiga. Kõik läks imehästi, Riks oli üllatavalt rahulik, normaalne ja mõistlik, nagu ta üldse viimasel ajal on. Väga tubli, püüdlik ja armas. Natukene stressab vahepeal seda, kui teised saavad murule ja tema peab liivakoplis olema, aga õnneks Myron ja Aramis kordamööda käivad tal seltsiks ja öösel saab boksis magada :) Ehk siis, goodie..

Myroniga olen nüüd ise sõitnud kolm päeva järjest - no on ikka hobune küll, tore, mõnus ja nii ...tore. Muidugi võhmast pole mitte midagi järgi, täitsa kurb. Oleme teinud rohkem lihtsalt sammu ja traavile üleminekuid vahepeal sekka, aga mitte midagi väga väsitavat. Eile käisime aias õunu söömas pärast trenni ja täna käisime karjamaadel jalutamas, Bobby tuli ka :)

ja last but not least Render, kes on üllatanud mind täielikult oma eriti hea ja viisaka käitumisega. Oleme nüüd harjunud ilusti käekõrval käima, jalutame suhteliselt tihti natukene ringi, täna näiteks käisime bokside juures (kust ei näe teisi hobuseid) puhastamas ja nunnutamas. Ta unustab teised ära ja on sinuga hea meelega... See on nii vahva. Ja kolasime natuke ringi ja panime jalgu suure kile peale ja ta on alati rõõmus, kui ta järgi lähen. See on niiiii nunnu. Vaikselt võtame jalgu, täna alustasime voolikuga tutvumisega ja üks päev kasutasime spreipudelit, oli okei. Ta on ikka nii vinge poiss :)

Üritan siia mõned pildid ka panna vahelduseks :)

Back in the world. for now.

Riksi tervis on hea, Aramis on nii jube armas ja.. aaa, muidu. me ehitame talli :) heh. Kes ütles, et unistused saavad teoks? Õige.
Praegu pole enam palju jäänud ning suve lõpuks tahaksin oma hobused endale koju võtta ning jääb ka paar üüriboksi, mis praeguse hetkega on juba suhteliselt broneeritud.
Ega esialgu polegi plaanis rohkem kui 6 väliboksi, koplid, millest üks liivapõhjaline (kus esialgu võiks sõita ka saada ilusti, drenaaziga platsiga võiks tegeleda järgmisel kevadel), riietus- ja varustusruum ja see ongi suhteliselt kõik :) Arvestades sellega, et talli ehitus tuli enne maja ehitust ja majas isegi vett antud hetkel pole (saab voolikuga õuest ), siis...on seda isegi superpalju. Mu elukaaslasel (aa, and another thing, i got engaged :) khi. ) on septembri lõpust puhkus ning siis jõuame tegeleda ka majaga ilmselt. Tundub mõistlik.

Hakkab pihta see maaelu jälle, VINGE! :)

Kui hobused koju jõuavad, siis kindlasti teen piltidega ülevaatliku postituse sellest, et kes, mis ja kus. Praegu aga.. töö ootab, aiad tuleb veel valmis seada ja toimetamist on rohkem kui palju!

Varsti jälle!

Tervisesport

... ehk siis kuidas üks päev tallis mõjub suurepäraselt.

Eelnevalt on kõik jube tore olnud. 

Üle-üleeile olime Myroniga platsil, üleeile sadulata karjamaal, eile ekke ja myroniga 2 tunnisel karjäärimatkal poni käekõrval ja täna .. täna oli ka mõnna :)
Alustasin maastikul soojendusega, käisime mingi pool tundi, jalutasime ja tegime esimese pika traavi põldudel. Seejärel tegime platsil veidi tööd ka, galopis poni läks täitsa indu täis, aga käele oli veidi raske. Aga tervisespordist siis :
Kõigepealt andsin Myronile seljast leiba ja koos leivaga võttis ta ka mu sõrme. Ei muud, natuke verd ja veidike sinikaid, mis ikka. Siis tegelesin Aramisega, olen nüüd viimasel ajal alati temaga ka ikka tegelenud, kas või 10-15 minutit, käekõrval. Palusin tal astuda enda poole. ta astus NII hästi, paremini kui ma ootasin. Hence mingi mõnusalt paistes ja sinine jalg ja mõnus longe. Koju jõudes avastasin veel, et mul on kaks sõrmenukki täiesti verised - mis juhtus? :D Who knows.. ja kindlasti pole see kõik :)

Lihtsalt selline lõbus järeldus mu elukaaslase poolt, et naine jõuab koju kell 23:15 ja on katkine ja lombakas. Käis vist tervisesporti tegemas. Nojah :)

Aga hobud on jube toredad ja motivatsioon on endiselt olemas. :)) 

Aramis oli eile nii tubli. Sellega on alati hea alustada. Me tegime tööd esialgu maast, siis ma jalutasin natuke seljast, lihtsalt jalutasin.. ja nagu mingi..oh, the best place on the earth... :) Ja siis käisime kõik koos karjääris ja ta oli nagu mingi.... "ma olen maastikukindel lasteponi" - no WOW :) nii tore. 

Myronist on palju rääkida. Tal oli hästi keeruline karja sulanduda, hammustati kintsust peaaegu tükk välja ja oli vahepeal erakuna karjas. Aga trennis on olnud kogu aeg hullult tore. Ma täiega naudin seda, et ta on heas vormis ja also hea närvikavaga. käisime maastikul üksinda kolmandal päeval, kui ta tallis oli. jube mõnus oli.. 
Trennides on nii, et... ma olen nagu mingi ... veits liimist lahti või noh, käed elavad oma elu, eriti vasak. Muidu oleme proovinud igasuguseid põnevaid asju, harjutanud ja mässanud. Väga tore on olnud regulaarsemalt trenni teha. Ootan juba tänast. 
Eile ja üleeile käis meil Ingrid ka külas - nii tore oli. St eilne päev oli mingi bueno. Käisime Alba juures, siis Myroni ja Aramise juures (koos karjääris ka, mõnus...aga ma läksin jala ja nõgeseid oli väga palju :( ) ja siis käisime veel Renderit ka vaatamas. Mõnus talline päev. :) Varsti tahaks korrata... oeh. 

Render on ka väga tubli. Lubab ilma probleemideta koplis päitseid pähe panna ja ära võtta, käib ilusti nööriotsas, on nunnu ja pai ja jube armas.. Uskumatu, et ta on varsti juba täitsa aastane. Aeg läheb kiiresti. Tahaks suve jooksul saada korda selle, et jalgu saaks ka ilusti üles võtta ja et see ei tekitaks meelehärmi. Praegu võin katsuda jalgu, aga tagumiste katsumine on natukene pingeline, sest korra me üritasime seda tõsta ja see tekitas mingi tagasilöögi, kõrvalehüppe ja natukene nüüd on nagu selline, et ma ei taha, et kinni hoiad sellest... Liiga järsult läks. Nõme on see, et kõik vead, mis sa teed, on nagu.. NII suured. No mistakes allowed. Raske. Aga samas mitte midagi ületamatut. Ta on tõesti supertore ja ma olen väga rõõmus, et mul on üks väike Render. :)

Tänaseks aitab, ma üritan nüüd mõnel päeval nagu mingit asjalikku juttu kah ajada..